Minsk V-143 1978 -
KertP - 16-11-2026
Tere!
Kevadel tuli mõte otsida endale üks vana, robustne ja lihtsa ehitusega jalgratas, millega võiks peale korrastamist ka sõita.
Mai kuus tuli pakkumine ühe pildiga, millest sai tuvastada ainult musta värvi ja nõukaaegse disaini.
Müüjaga kokkusaades võtsime ta kahekesi garaaži laest ära, kuhu ta oli aastakümneid tagasi rippuma pandud.
Enne seisma jäämist tehti värvitööd ja polnud lõpuni komplekteeritudki, mis ei olnud takistuseks, kuna nagunii tuleb oma käega üle käia.
Tegime diili, pakkisin oma uue kaherattalise autosse ja sõitsin kodupoole. Jõudes koju, tekkisid kahetised tunded, ühest küljest olin rõõmus sirgete torudega raami üle, mida pidasin kõige tähtsamaks. Samas vaadates paksu tolmukihti, oli väike hirm, et peale pesu koorub välja roosteussi poolt läbi puretud vanaraud.
Halva kvaliteediga pilt, kui olin ta just autost välja tõstnud.
Tolmukiht ja muu jama maha pestud, muutus tuju rõõmsaks, vastu vaatas igati kõbus vanakene, mis reaalselt läikis.
Originaalsed rehvid olid ilusad ja vähekulunud, kahjuks ühel veerepinnal kahjustus ja õhku sisse lastes tekkis muna. Teine on siiani alles kuuris, hoiab alles, võibolla mõne tulevase projekti jaoks vms.
Õhukummid kumbki õhku ei hoidnud, aga aastate jooksul laiali lammutatud mitmeid risusid ja õhukummid sain kõvera raamiga 1991 Aistilt.
Üks mingi suvaline hiinakas, ning teine originaalne nõukaaegne. Mõlemal olid torkeaugud, mis sai lahendatud Temust ostetud liimitavate lappidega.
Sellel hetkel kui oma kaherattalist kokku hakkasin panema, olin teadlik vanematest inimestest ja lugudest, kes neid nõukaaegseid rattaid kirusid, et nendega raske sõita, koguaeg lagunevad ja palju muud häda. Eesmärk oli kokku panna ja siis vaadata, mis temaga peale hakkan.
Jooksud sai sirgemaks tehtud, tagumise Torpedo rummu võtsin laiali, lasin brake cleaneriga puhtaks ja panin määrdega uuesti kokku. Ainult ühe vigase kuuli avastasin, rohkem defekte ei leidnud. Keskjooksule tegin sama hoolduse ja määrimise. Võllil üks koonusmutter oli valesti, mis tähendas seda, et vasakpoolne vänt raamist liikus napilt mööda.
Määrdeks kasutasin Motorex bike grease 2000.
Paigaldasin uue KMC keti, vändakiilud, pöialindid, Continental Ride Tour rehvid 42mm, mis tunduvad nõukaaegse 40mm kõrval isegi natukene kitsamad.
Tagumise porilaua ümara helkuri lisasin hiljem, mille puhastasin ja nühkisin poleerpastaga üle.
Esimesel pildil nähtav sadulapost oli grammikene vales mõõdus, õnneks oli varudest võtta ilusti läikiv sobiv sadulapost.
Sadul ise on vanem ja eest needikohtadest kahjustunud, sellest ka pildil nähtav "teibituuning". Kirjade järgi Riga sadul. Taastamiskõlbulik, aga siis tuleb originaalne nahk ka asendada, seda päästa ei saa.
Juuni kuuks sain ratta kokku ja valmis minema esimesele pikemale sõidule. Kodu ümber sai enne natukene ikka testitud. Olin juba teadlik, et teepeal tuleb remontida või keegi autoga järgi kutsuda. Läbitud 60km jooksul sain aru, et kui palju selliste rataste kohta valetatud ja mainet rikutud. Mõistsin, et korralikult reguleeritud vanakene liigub väga kiirelt ja kiiremini mäest alla sõites ei pööragi lenks ise metsapoole. Hakkasin siis ka järgmistel kordadel sellega päriselt mitmetunniseid trenne tegema, ning iga korraga järjest rohkem hämmastusin, kui lahe on sõita kiiresti rattaga, mis selleks pole kunagi mõeldud.
Aeg läks edasi ja sai selgeks, tegemist on minu uue trennirattaga ja sõidud muutusid järjest pikemaks. Nähes kui vastupidav ta on, tegin soolosõidu ümber Võrtsjärve 110km - Null muret!
Ja nii me koos sõitsime terve suve, alates Juuni kuust keris odomeetrile ette 2000km, mitte ühtegi korda ei jäänud tee äärde, isegi remonti polnud vaja teha, mis on üllatus, sest enamus kilomeetritest läbitud kõva koormusega, mägedes jõuga pressides, mille ajal kõige kiiremate sõitude keskmine kiirus ületas 29km/h!
30km/h keskmist on tõenäoliselt tehtav, kui tagumine hammasratas vahetada ühe hamba võrra väiksemaks, 19st 18-ks.
RE: Minsk V-143 1978 -
kass - 16-11-2026
Tere!
Peaks vist midagi kostma ka ...
Kiitma ma Sind ei hakka, tagasihoidliku inimesena ma teisi peale iseenda lihtsalt häbenen kiita. Ei oska ka jalgratast kiita või laita, eks ajad olid sellised, et säändsete tallapressidega väntas ringi kogu võitmatu nõukogude rahvas, 1/6 planeedist nagu tavaks oli rääkida. Muidugi välja arvatud tšuktsid, neenetsid ja Kesk - Aasia Karakumi kõrbe piirkonna elanikud, seal lihtsalt ei olnud kvaliteetseid kergliiklusteid tollal...
No ja osa elanikkonda sõitis ka Harkovi, Pensa jt nõukogude jalgrattatehaste kräpiga, nõukogude korra eriti vaenulik element aga jätkas hambad ristis ja rusikas taskus klikiaegsete saksa Wittlerite ja Dürkoppide seljas logistamist.
Mina, kui edasipidipüüdlik noor leeninlane aga soetasin endale päris esimese õige meesteka vist kusagil kuuendas klassis 1976 ja see oli samuti selline Minski tehase mudel nagu teema kangelanegi. Jalgratas on senini alles, ümber Võrtsjärve 30 km/h ma sellega muidugi kunagi (siiani veel) pole sõitnud, pikim reis oligi millalgi 70-ndate teises pooles Raplast Jämejalga, kus teatavasti asus ja ilmselt jätkab ka praegu tööd üks mainekas kitsalt spetsialiseerunud raviasutus ja järgmine päev sealt kiirestii tagasi. Tagasiteel sai Türil tehtud söögipaus, sööklas sõime makarone hakklihakastmega ja jõin söökla ees väljas seisvast gaseeritud vee automaadist 3 kopikalist siirupivett peale ning sõitsime edasi. Kusagil Lelle kandis oli toss täiesti väljas, viskasin teeäärsele heinamaale pikali, oksendasin ja palusin reisikaaslastel mind sinna jätta ja lasta rahus surra. Aga ei, sadistidest harkovi Turistidega klassivennad peksid mind varsti jalule ja õigesti tegid, muidu poleks ma ju saanudki praegu Teile seda vajalikku infot siia trükkida!
RE: Minsk V-143 1978 -
KertP - 17-11-2026
(9 tundi tagasi)kass Kirjutas: Tere!
Peaks vist midagi kostma ka ...
Kiitma ma Sind ei hakka, tagasihoidliku inimesena ma teisi peale iseenda lihtsalt häbenen kiita. Ei oska ka jalgratast kiita või laita, eks ajad olid sellised, et säändsete tallapressidega väntas ringi kogu võitmatu nõukogude rahvas, 1/6 planeedist nagu tavaks oli rääkida. Muidugi välja arvatud tšuktsid, neenetsid ja Kesk - Aasia Karakumi kõrbe piirkonna elanikud, seal lihtsalt ei olnud kvaliteetseid kergliiklusteid tollal...
No ja osa elanikkonda sõitis ka Harkovi, Pensa jt nõukogude jalgrattatehaste kräpiga, nõukogude korra eriti vaenulik element aga jätkas hambad ristis ja rusikas taskus klikiaegsete saksa Wittlerite ja Dürkoppide seljas logistamist.
Mina, kui edasipidipüüdlik noor leeninlane aga soetasin endale päris esimese õige meesteka vist kusagil kuuendas klassis 1976 ja see oli samuti selline Minski tehase mudel nagu teema kangelanegi. Jalgratas on senini alles, ümber Võrtsjärve 30 km/h ma sellega muidugi kunagi (siiani veel) pole sõitnud, pikim reis oligi millalgi 70-ndate teises pooles Raplast Jämejalga, kus teatavasti asus ja ilmselt jätkab ka praegu tööd üks mainekas kitsalt spetsialiseerunud raviasutus ja järgmine päev sealt kiirestii tagasi. Tagasiteel sai Türil tehtud söögipaus, sööklas sõime makarone hakklihakastmega ja jõin söökla ees väljas seisvast gaseeritud vee automaadist 3 kopikalist siirupivett peale ning sõitsime edasi. Kusagil Lelle kandis oli toss täiesti väljas, viskasin teeäärsele heinamaale pikali, oksendasin ja palusin reisikaaslastel mind sinna jätta ja lasta rahus surra. Aga ei, sadistidest harkovi Turistidega klassivennad peksid mind varsti jalule ja õigesti tegid, muidu poleks ma ju saanudki praegu Teile seda vajalikku infot siia trükkida! 
Tore, et oma lugu jagasid.
Kuna Minsk on veel alles, siis tasuks eesmärgiks võtta mõni uus seiklus nooruse meenutamiseks