[valdo]

Ratas on valmistatud Saksamaal, Bielefeldi linnas asunud Dürkopi tehases 1939. aastal. Raaminumber on 1772496, st selleks ajaks oli Dürkopi tehas valmistanud üle 1,7 miljoni ratta.

Tegu on 1930ndate lõpu tüüpilise masstoodangu naisterattaga, milliseid liikus tollal väga massiliselt, sh ka Eestis. Enamgi veel - seda Dürkopi mudelitki liikus väga palju, mina olen näinud sama mudelit või selle pisimodifikatsioone Eestis kokku ca 15-20 ringis (kui arvestada ka kõiki jäänuseid).

Rattal oli Torpedo-tüüpi vabajooks, kangidega esipidur, topeltvedrudega Lepper sadul ning kroomitud Dürkopi kirjaga ketikaitse. Tagahelkur oli nn "tahuline prisma". Esiporilauda ilmestas tolle ajastu Dürkoppidele tüüpiline noole ja D-tähega kaunistus, sama motiiv kordus kellakapslil. Esiembleem oli alumiiniumist "kolmnurk", sarnane oli ka tagaporilaua värvitud embleem. Ketiratas oli Dürkopile tüüpilisele "viie ovaaliga", vändad kinnitusid võllile trapstsi ja otsamutriga.

Konkreetne jalgratas on säilitanud suure osa algsest värvkattest (sh kaunistused) ja galvaanikast, samuti suure osa algseid pisidetaile - seega kokkuvõttes algsele väga lähedase üldmulje. Kahjuks on kunagi vahetatud tal ära rattad, praegu on tal all 1950ndate aastate Riia tehases valmistatud rattad. Muudest detailidest on sellel jalgrattal puudu vaid tööriistakott ja kleidivõrgud, ülejäänu on olemas ja algne.

Ratast ei ole (veel) restaureeritud ega korrastatud - küllap ma leian talle korrastamise käigus nii algsed rattad kui ka muud detailid.

Pildid:

[Kevin68]

Taaskord ilus ratas!

Tahaks kunagi enda Dürkoppi, või vähemalt selle jäänustest ka sama väärse ratta valmis saada. Kuid, kas oskad kirjelda missugused nägid selle ratta veljed? ( kas kroom, värv, triibud vms ) Ning kas Dürkoppi juppe on veel laias laastus saada?

Kevin.

[kass]

Hakkaks siis ka jälle pisiasjade kallal irisema !
Mille järgi väidad, et rattal oli Torpedo tüüpi tagajooks ?
Tagahelkur on väga "mitte Dürkopplik".

rataste kohta vastan noorele spetsialistile, et selle aja Dürkoppidel oli meil Eestis iseloomulikud kroomitud porilauad, millede keskel jooksis eresinine metallikvärvi meenutav alla cm laiune? triip, mis oli kahelt poolt ääristatud valgete peenikeste triipudega, Valdo piltidelt on seda veidi näha ka. Ja kui olid kroomporilauad, siis olid ka kroomveljed, keskel samasuguse triibuvärgiga. Oli nii "inglise tüüpi" Wedgewood või West-wood velgi kui "tavalisi" vanemattüüpi ühtlase kumerusega ühekordseid velgi.
Dürkopp oli nii suur tegija, et vähemalt 30-ndate lõpus olid tema ratastel oma rummud, nii esiratastel Dürkoppi 3-nurkse märgiga kui ka tagaratastel oma süsteemiga (ketastega piduritega) ja märgidtusega, ka pidurilingil kiri Dürkopp.
Muidugi võis kasutada ka Torpedo jooksusid, saksa kataloogides küll ei mainita ja mina pole siin näinud dürkoppiliku värvilahendusega velgedel Torpedo rummusid, küll aga olen näinud nende oma rummudega .
Juppe on veel saada.

[valdo]

Mille järgi väidad, et rattal oli Torpedo tüüpi tagajooks ?

100% ei väida, aga julge 98% kindlasti

Põhjuseks asjaolu, et ca 1500 ratast enne seda ratast (raaminumbriga 1770958) valmistati üks samasugune naisteratas , mille jäänused tulid minu kätte koos algse tagarattaga. Ja sellel on küljes Torpedo-jooks, mis kannab aastaarvu 1939. 1500 ratast on sellise ülisuure tootmismahu juures sama partii või äärmisel juhul naaberpartii, mistõttu ma tõsiselt eeldan, et ka sel rattal võis Torpedo küljes olla.

Tagahelkur on väga "mitte Dürkopplik".

Arvad, et sellel oli selline sileklaasiline a la 1950ndate Riga, ainult et veidi õhem? Noh, kui ma saan selle kohta tõestuse, siis võtame oma laost sellise Aga see Dürkopp näib olevat säilinud üsna algselt, v.a. rattad, millele millalgi uued rehvid peale ei läinud. Sellises olukorras usun ma (üldist konteksti arvestades), et helkur võiks olla algne.

rataste kohta vastan noorele spetsialistile, et selle aja Dürkoppidel oli meil Eestis iseloomulikud kroomitud porilauad, millede keskel jooksis eresinine metallikvärvi meenutav alla cm laiune? triip, mis oli kahelt poolt ääristatud vist? kuldsete peenikeste triipudega, Valdo piltidelt on seda veidi näha ka. Ja kui olid kroomporilauad, siis olid ka kroomveljed, keskel samasuguse triibuvärgiga.

Vaatan juba eelmainit teise Dürkopi jäänuse tagaratta üle. Sel olid mingid triibufragmendid vist peal, kui hästi mäletan.

Oli nii "inglise tüüpi" Wedgewood või West-wood velgi kui "tavalisi" vanemattüüpi ühtlase kumerusega ühekordseid velgi.

Minu kogemus ütleb, et ühtlane kumerus oli varasematel, hilisematel ei kippunud enam olema. Minu erakogus olevate Dürkoppide ja selle derivaatide korral on sellised ühtlase kumerusega veljed ühel naisterahva Elektral, mille aastaarvu ja raaminumbri jään hetkel võlgu (pole mu suur kollektsioon kõik kataloogitud kahjuks...). Kui seda sisaldavasse laoruumi satun, siis püüan vaadata Elektra raaminumbrit ja Tilmani tabeli järgi leida aastaarvu (sel on esiratas säilinud, tagaratas mitte).

Dürkopp oli nii suur tegija, et vähemalt 30-ndate lõpus olid tema ratastel oma rummud, nii esiratastel Dürkoppi 3-nurkse märgiga kui ka tagaratastel oma süsteemiga (ketastega piduritega) ja märgidtusega, ka pidurilingil kiri Dürkopp.
Muidugi võis kasutada ka Torpedo jooksusid, saksa kataloogides küll ei mainita ja mina pole siin näinud dürkoppiliku värvilahendusega velgedel Torpedo rummusid, küll aga olen näinud nende oma rummudega .

Osadel Dürkoppidel olid tõepoolest oma rummud. Kuid siiski eelistati (nõudlikumate) ostjate poolt Torpedo rumme, sest need olid (väidetavalt) kvaliteetsemad. Dürkopi oma rumme ei ole mulle väga palju kätte tulnud, st palju vähem kui raame.

[kass]

Dürkoppil oli spetsiifiline oma helkur, "punnsilm"-klaasiga ja silinderja korpusega.
Ühtlase kumerusega veljed olid tõesti varajasemal ajal rohkem, nagu olen siin korra maininud, siis vanemates kataloogides nimetatakse neid "tavalisteks".... olen näinud (on olemas) Dürkoppi rummuga ja eelpoolnimetatud värvilahendusega sellised ühtlase kumerusega veljed, viletsas seisus, ilma rummu sisuta. Arvan, et see värvilahendus ei ole iseloomulik varajasematele Dürkoppidele. Olemas ka üks messingsildiga õlivärviga roheliseks värvitud naiste Dürkopp, esiratas vb originaal, vist oli F & S, nikeldatud, triibuta - varajasemast ajast siis.
See Sinu 1500 nr vanem naiste Dürkopp Torpedo rummuga paistab pildi järgi üsna roostes rummuga, kas sealt triipusid näha ongi ?
Samas praegu osta.ee-s olev Oryx ( mis on otsapidi Dürkoppiga seotud) omab küll F & S rattaid, vähemalt taga on Torpedo jooks, nii et kõik võib olla.

---

Vaatasin veel Valdo pilte ja parandan ennast nende triipude kohalt, sinine lai triip on kahelt poolt valgete peente joontega, mitte kuldsetega nagu eelnevalt väitsin.

[valdo]

Nüüdseks on jalgratas osaliselt restaureeritud (vt postituse lõpus olevad 9 fotot) ja jätab oma välimusega ligikaudu sellise üldmulje, nagu tal algselt oli.

Sellises seisus ratta restaureerimine, nagu see Dürkopp oli, on tegelikult suur peavalu ja keerukate kompromisside otsimine. Seda põhjusel, et algne värv, kaunistused, embleemid ja kroom nagu oleks enam-vähem säilinud, kuid lähemal vaatlemisel on nad kriibitud, kulunud, kohati hävinud ja roostekahjustustega. Tekib kohe küsimus - mida teha? Niisama jätmiseks on välimus piisavalt vigastatud ja kole. Samas on kõikide algsete kaunistuste hävitamiseks (st kogu värvi-kroomi uuesti tegemiseks) neid säilinud liiga palju. Samas läheb konditsioneerimata ruumis rooste nii värvi kui kroomi all pidevalt edasi ja niisama ei saa ikka jätta...

Valiku osas sain ma suuresti inspiratsiooni oma üle-eelmise nädala tagusest Berliini reisist, kus veetsin ühe pika vihmase päeva UNESCO kultuuripärandiks kuulutatud Muuseumisaarel, käies 13 tunni jooksul läbi kõik viis suurt muuseumi (kokku tõenäoliselt suurem kunstivaramu kui Peterburi Ermitaaž). Sealne sõjas tugevalt purustatud ja alles üle-eelmisel aastal taastatuna avatud Uus Muuseum (Neues Museum) oli interjööride osas tehtud nii, et kõik säilinud dekoorielemendid olid välja puhastatud-korrastatud, kuid üle polnud midagi maalitud, hävinud osad olid taastatud ilma dekoorita.

Saksamaalt naasnuna otsustasin, et jätan rattal alles kogu värvi-kroomi-kaunistused, mis on vähegi säilinud, poleerides-vahatades selle vaid üle värskema üldvälimuse saavutamiseks ning neutraliseerides keemiliselt suuremad roostekolded. Nii toimisingi, parandades samas mustaga suuremad roostelaigud, kuid jättes puutmata raami triipkaunistused. Sellest nn konserveerimise ülskeemist sai tehtud kaks erandit:

1. Raami kiirekujuline heledam osa, nn "stralenkopf". Pool sellest oli säilinud algses värvis, pool aga maha kulunud ja/või roostest rikutud. Kuna see määrab olulisel määral ratta visuaalse välimuse, siis sai otsustatud esiosa värvilahendus (täpsemini - selle hävinud osa) taastada. Nii saigi toimitud, st pool esiosa kaunistusest uuendatud. Säililinud osad näitasid, et see oli rattal nn lihtsamat tüüpi, ilma marmoreeringuta - vaid sujuv üleminek siniselt valgele ja punane kitsas äärejoon. See tegi taastamise tehniliselt lihtsamaks.

2. Porilaua ehistriibud. Nii esi- kui ka tagaporilaual on olnud sinakasroheline lai poolläbipaistev kesktriip, mille äärtes on olnud kaks kitsast valget triipu. Mõlemal porilaual oli ca 40% sellest säilinud, tagaporilaual lisaks veel Dürkopi piirituspildis embleem. Kuna ka need triibud mõjutavad ratta visuaalset välimust suures osas, sai hävinud osa ehistriipudest samuti taastatud. Porilauakroomist oli säilinud 95% (ülejäänud 5% juures sai tehtud alumiiniumvärviga parandusi).

Lisaks välimuse puhastamisele ja taastamisele sai asendatud mitmeid puuduvaid ja purunenud detaile, nt pump koos hoidjatega, kleidivõrgud tagaporilauale, 1939.a. numbrimärk jms.

Miks ma nimetan ratta restaureerimist osaliseks? Aga seepärast, et mitmed tööd jäid seekord tegemata. Olulisemaks tegemata tööks on valed rattad - rattale jäid alla 1950ndate aastate lõpu Riga ratta rattad, mis sinna olid kunagi monteeritud põhjusel, et siinsel turul polnud saada rantäärisega rehve. Piiratud ajaressurss ei võimaldanud algsetega indentsete rataste detaile (Westwood-rantveljed, rummud ette ja taha, 72 kodarat) restaureerida, st galvaanikaettevalmistust teha ja kroomida. Samas jätavad Riga ratta rataste veljed-rummud üsnagi ajastutruu ilme, st eemalt vaadates sarnanevad nad paljus 1930ndate aastate omadega.

Samuti tuleks uuendada mitmete pisidetailide kroomkatet - pedaaliosad, ketikaitse, sadularaam, sadulavedrud, esipiduri mõned osad jms, mis jäi ka ajapuudusel tegemata. Seal teeb asendamise võimalikuks asjaolu, et kroomile ei lisandu mingeid kaunistusi, st taastamisprotsessi käigus ei hävi algseid detaile. Senini sai aga ka seal kasutatud ajutist alumiiniumvärviga parandamist (peale rooste neutraliseerimist).

Lõpuks siis fotod: