14-01-2004, 20:55 PM
EDIT: NB! Mina siiski vahendan, sest kasutaja autorestauraator ei saanud suure postitusga ise hakkama, nii et edasised küsimused paluks talle.
Restaureerimine peaks tähendama millegi ennistamist või taastamist võimalikult esialgsel kujul. Me oleme harjunud vanade hoonete restaureerimise või maalide restaureerimisega. Samuti saab restaureerida ka kõiki tehnika valdkonda kuuluvaid tooteid, sealhulgas ka liiklusvahendeid.
Autode restaureerimise puhul tekib tihti poleemika selle ümber, kas on tegemist restaureeritud või lihtsalt remonditud, kohendatud masinaga.
Küsimus taandub sellele, kuivõrd on tahetud või suudetud tagada mõiste
“võimalikult esialgsel kujul” täitmist.
Tihti võib kuulda, et see või teine auto on lihtsalt ära rikutud, mis sageli vastab ka tõele. Minu seisukoht selles küsimuses on järgmine: kes ei tee, sellel ei saa ka midagi ebaõnnestuda.
Keda auto taastamine siiski huvitab, peaks siiski töö ette võtma. Muidugi tuleb alustada kirjanduse uurimisest, kuid sellele peatuma jäämine on juba tõsine samm sinna suunda et see auto jääbki seisma ja võib selliselt hoopiski hävineda.
Teiseks ei kasva oskajad mehed puu otsas, kust neid oleks ju tore noppida. Kes ei harjuta ega õpi sellest ei saa ka meistrit! Julge pealehakkamine ja visadus on selle töö juures edu aluseks.
Kolmandaks: minu seisukoht on selline, et ka kesiste tulemustega taastatud auto, millele on siiski antud võimalus uuele elule, on parem, kui “eeskujulikult taastamatta” auto.
Autorestauraator on autode taastamisega tegelev väike töökoda, täieliku nimega Autorestauraator M. Aarne Engineering FIE. Asume Tallinnas, Meriväljal ja oleme tegutsenud ametlikult 1996. aastast alates.
Meie põhitööks on siiski olnud autokerede taastamine. Juba alguses võtsime sellise seisukoha, et kõigega väike töökoda tegeleda ei jõua, seepärast otsustasime tegeleda põhiliselt plekksepatöödega, millele lisandus kohe ka värvitöö.
Kuna 1996. aastal oli algul tööde leidmisega raskusi, tegime ka avariiremonte. Praeguseks oleme jäänud ainult vanade autode juurde.
Ise olen TPI haridusega autoinsener, kool lõpetatud 30 aastat tagasi.
Kaheksa aastat olen töötanud autoeriala õpetajana tollases TEMT-is, samuti insenerina mitmel pool. Muide, plekksepatööga hakkasin tegelema inseneritöö kõrvalt 1978. aastal, kuna palk oli väike ja tuli lisateenistust otsida. Töötasin tollal Min Nõukogu Autobaasi töökoja juhataja asetäitjana ja samas peale tööpäeva lõppu saigi plekki taotud. See oli 25. aastat tagasi ja ma ei ole seda kunagi kahetsenud, et mul siis nii väike palk oli.
Ford Köln või Ford Junior või Ford Y on väike auto mille omanikuks ma sain umbes kakskümmend aastat tagasi. Auto on siin küll tinglikult mõeldud, kuna see on taastamatta. Autot ostes lasin eelmisel omanikul ta arvelt maha võtta. Tehnilises passis oli sünniajaks märgitud 1924. See aasta ei saa ilmselt õige olla, tõenäoliselt peaks olema 1934. Auto on koost lahti võetud, kuid põhilised osad on siiski kõik olemas, paljusid osasid isegi mitmeid.
Tol ajal oli mul tõsine soov auto sõitma panna, kuid ajanappus sundis seda tööd ikka ja jälle edasi lükkama. Aja jooksul tekkis arusaamine et minu oskused ei ole veel küllalt head ja nii oli seegi põhjuseks, et tööd jälle määramatusse tulevikku lükata.
Viimastel aastatel on Ford mulle siiski küllalt sageli ennast meelde tuletanud. Arvan et oskuste poolest võiks töö juba ette võtta, minu käes saaks ta korda 500 … 1000 tunniga. See võtaks 5 .. 10 kuud.
Aja jooksul on tekkinud arusaamine, et mind ei huvita tegelikult vana auto omamine. Mina saan oma kaifi teda taastades, tööd tehes. Peale auto taastamist tekib kohe probleem, kuhu ta panna, mida temaga peale hakata? Ei saa ju sellist autot välja presendi alla jätta.
Olen alustanud autole uue omaniku otsimist, kes tunneks rõõmu auto omamisest ja oskaks temaga midagi ette võtta. Endale tahan jätta töötegemise rõõmu. Nii et kui leiduks mees kes laseks minul oma töökojas selle auto korda teha, võiks sellel teemal vestelda.
Ühendust saab e-posti teel, samuti leiab registreerimislehelt telefoninumbri.
Märt Aarne
Restaureerimine peaks tähendama millegi ennistamist või taastamist võimalikult esialgsel kujul. Me oleme harjunud vanade hoonete restaureerimise või maalide restaureerimisega. Samuti saab restaureerida ka kõiki tehnika valdkonda kuuluvaid tooteid, sealhulgas ka liiklusvahendeid.
Autode restaureerimise puhul tekib tihti poleemika selle ümber, kas on tegemist restaureeritud või lihtsalt remonditud, kohendatud masinaga.
Küsimus taandub sellele, kuivõrd on tahetud või suudetud tagada mõiste
“võimalikult esialgsel kujul” täitmist.
Tihti võib kuulda, et see või teine auto on lihtsalt ära rikutud, mis sageli vastab ka tõele. Minu seisukoht selles küsimuses on järgmine: kes ei tee, sellel ei saa ka midagi ebaõnnestuda.
Keda auto taastamine siiski huvitab, peaks siiski töö ette võtma. Muidugi tuleb alustada kirjanduse uurimisest, kuid sellele peatuma jäämine on juba tõsine samm sinna suunda et see auto jääbki seisma ja võib selliselt hoopiski hävineda.
Teiseks ei kasva oskajad mehed puu otsas, kust neid oleks ju tore noppida. Kes ei harjuta ega õpi sellest ei saa ka meistrit! Julge pealehakkamine ja visadus on selle töö juures edu aluseks.
Kolmandaks: minu seisukoht on selline, et ka kesiste tulemustega taastatud auto, millele on siiski antud võimalus uuele elule, on parem, kui “eeskujulikult taastamatta” auto.
Autorestauraator on autode taastamisega tegelev väike töökoda, täieliku nimega Autorestauraator M. Aarne Engineering FIE. Asume Tallinnas, Meriväljal ja oleme tegutsenud ametlikult 1996. aastast alates.
Meie põhitööks on siiski olnud autokerede taastamine. Juba alguses võtsime sellise seisukoha, et kõigega väike töökoda tegeleda ei jõua, seepärast otsustasime tegeleda põhiliselt plekksepatöödega, millele lisandus kohe ka värvitöö.
Kuna 1996. aastal oli algul tööde leidmisega raskusi, tegime ka avariiremonte. Praeguseks oleme jäänud ainult vanade autode juurde.
Ise olen TPI haridusega autoinsener, kool lõpetatud 30 aastat tagasi.
Kaheksa aastat olen töötanud autoeriala õpetajana tollases TEMT-is, samuti insenerina mitmel pool. Muide, plekksepatööga hakkasin tegelema inseneritöö kõrvalt 1978. aastal, kuna palk oli väike ja tuli lisateenistust otsida. Töötasin tollal Min Nõukogu Autobaasi töökoja juhataja asetäitjana ja samas peale tööpäeva lõppu saigi plekki taotud. See oli 25. aastat tagasi ja ma ei ole seda kunagi kahetsenud, et mul siis nii väike palk oli.
Ford Köln või Ford Junior või Ford Y on väike auto mille omanikuks ma sain umbes kakskümmend aastat tagasi. Auto on siin küll tinglikult mõeldud, kuna see on taastamatta. Autot ostes lasin eelmisel omanikul ta arvelt maha võtta. Tehnilises passis oli sünniajaks märgitud 1924. See aasta ei saa ilmselt õige olla, tõenäoliselt peaks olema 1934. Auto on koost lahti võetud, kuid põhilised osad on siiski kõik olemas, paljusid osasid isegi mitmeid.
Tol ajal oli mul tõsine soov auto sõitma panna, kuid ajanappus sundis seda tööd ikka ja jälle edasi lükkama. Aja jooksul tekkis arusaamine et minu oskused ei ole veel küllalt head ja nii oli seegi põhjuseks, et tööd jälle määramatusse tulevikku lükata.
Viimastel aastatel on Ford mulle siiski küllalt sageli ennast meelde tuletanud. Arvan et oskuste poolest võiks töö juba ette võtta, minu käes saaks ta korda 500 … 1000 tunniga. See võtaks 5 .. 10 kuud.
Aja jooksul on tekkinud arusaamine, et mind ei huvita tegelikult vana auto omamine. Mina saan oma kaifi teda taastades, tööd tehes. Peale auto taastamist tekib kohe probleem, kuhu ta panna, mida temaga peale hakata? Ei saa ju sellist autot välja presendi alla jätta.
Olen alustanud autole uue omaniku otsimist, kes tunneks rõõmu auto omamisest ja oskaks temaga midagi ette võtta. Endale tahan jätta töötegemise rõõmu. Nii et kui leiduks mees kes laseks minul oma töökojas selle auto korda teha, võiks sellel teemal vestelda.
Ühendust saab e-posti teel, samuti leiab registreerimislehelt telefoninumbri.
Märt Aarne
