[0siim0]

Sattusid näppu sellised ENSV aegsed klaasid, millel on kiri TARTU AUTO ning teiselpool 40.
Teab keegi mäletada, mis organisatsiooni või ühinguga tegu oli? 
Kiire Google'i otsing ei andnud esialgu tulemusi.

[img][/img]

[lamjak]

Peaks olema ettevõte nimega Tartu Auto AS, mille pankrot kuulutati välja 1999. aasta septembris. Ajaloolised eellased ETKVL Autobaasi Tartu kolonn ja ETKVL Koondis Auto Tartu osakond.

[olli]

Meil samuti kusagil majapidamises sellised klaasid olemas. Kuna seos ETKVL Tartu autobaasiga on olemas, siis arvatavasti sealt pärit.

[0siim0]

Tänud vastajatele!

Tahtsin näidata veel ühte vanakaraami poest leitud huvitavat klaasi. Klaasil on kiri: "TRÜ AUTO-MOTO KABINET 25" ning teisel pool Ants Pildi eksliibrise kujutis. Selle kohta leiab internetist otsides juba rohkem infot, minu jaoks väga huvitav, sest polnud sellest varem midagi kuulnud.
Ehk tegu oli siis ENSV ajal Tartu Ülikoolis tegutsenud osakonnaga, mille põhieesmärk oli noorte mootorsõidukijuhtide koolitamine ning mille eestvedajaks oli hr Ants Pilt.

Väljavõtted artiklitest:

ÜLIKOOLI AUTO-MOTOKABINETIS
Auto-motoalase töö jaoks on ülikoolis moodustatud üldfüüsika kateedri juurde auto-motokabinet, mis korraldab üliõpilastele amatöörautojuhi ja mootorrattajuhi kursusi. Käesoleval õppeaastal saab “kursustest osa võtta 100 autojuhi- ja 25 mootor ratta juhi loa soovijat. (1962)

LIIKLUSNURK
IMEs PEAKS IGAL KÕRGHARIDUSEGA SPETSIALISTIL KA AUTOJUHILOAD OLEMA, arvab TÜ auto-motokabineti juhataja Ants Pilt. Pärast järjekordse B-kategooria õppegrupi komplekteerimist kostab ülikooli pealt pahaseid hääli: «Vastu võetakse ainult neid, kes linna vahel sõita oskavad! Kus siis need õpivad, kes rooli keerata ei mõista?» Eestis on 1000 elaniku kohta kõige rohkem autosid NSV Liidus. Juhiloa olemasolu tõotab ka tulu tuua (erataksod). Seepärast on nii mõneski harrastusjuhtide koolitamise kohas paari-kolmeaastane järjekord ja ega kutselistegi sohvrite kursustele oma (kõhuka!) rahakotiga hõlpsasti pääse.
/---/
Teisest küljest pole ka füüsilist võimalust rohkem õppesõitu teha. Meil on vaid üks õppeauto, seegi sõitnud juba 150 000 km. Mõnikümmend aastat tagasi, kui ülikoolis likvideeriti sõjanduse kateeder, anti meile õppesõiduks kogu sealne veerem. Siis õppisime sõitu kolmeteljelistel maastikuautodelgi. Hiljem keelati sõiduautojuhtide veokite roolis koolitamine ära. Ka bensiiniga on raskusi. Eelmise aasta lõpul öeldi meile, et hankigu iga õpilane endale ise bensiin. Nii hulluks asi siiski ei läinud, sest saime turuhinnaga bensiinitalonge. (1989)

Proovige tänapäeval ette kujutada olukorda, kus sõiduõpetaja ütleb õpilasele, et tule homme oma kankuga, siis vaatame palju sõita saame. 

Lingid:
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=t...21019.2.21

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=t...90421.2.17

[img][/img]

[Talupoeg taluja]

See bensukanistriga õppesõidule minek on tuttav mullegi. Õnnetuseks sai kankud tühjaks kallatud, aga suurem osa õppesõidust jäi mingil põhjusel ära... ja seda bensiini ei antud ka tagasi.
Aga muidu oli tore, kinni jäänud käändtelgedega GAZ-52-ga sai ikka natuke sõita.

[aavu]

Vähemalt 67-ndal aastal polnud vaja ühtegi kursust läbida, et saada amatöörjuhi, mootorratta ja traktoristi paberid. Eksam + sõit ja load käes, traktorist-kombaineri luba ainult teooriaeksamiga. Alles kolmanda liigi saamiseks tuli 71-72 talvel läbida kursused.