Kuigi teemas on vaikus olnud, siis garaažis töö käib ja tuled põlevad.
Kevadel lasin vahetada esiklaasi ning töökojas kommenteeriti, et olid vana klaasi alt kõvasti pinnaroostet leidnud ja kuna nad siiski on klaasitöökoda, mitte keretöökoda, siis ei saa mingit garantiid anda, et kupatus sinna korralikult püsima jääb. See info pani mind omakorda kriitiliselt kogu kere seisukorda hindama ning kuigi bussi eelmises elus oli keegi selle juba hooletult üle tuisanud, andsid siin-seal kobrutavad roostemullid märku, et töö ei olnud eriti põhjalik ning pikemas perspektiivis pole ülevärvimisest pääsu.
Haarasin siis härjal sarvist ning kõigepealt remontisin ära aastaid garaažinurgas konutanud kompressori. Ausalt öeldes sellel projektil peatumine on natuke valus, sest loetud hetki pärast kõige vajaliku ära ostmist jäi pilk peale kuulutusel, kus müüdi funktsionaalselt identset komplekti 300€ eest. Mul kulus... rohkem.
Seejärel monteerisin maha kapoti kui kõige lihtsamini hallatava detaili ning hakkasin katsetusi tegema. Kogu selle eelmise meistri poolt pritsitud krobelise värvi maha käiamine tundus hirmsa tööna, seega proovisin, äkki hakkab värvieemaldaja hammas peale. Mööndustega hakkaski, aga noh, polnud ka just väike töö, kogu bussile selle skaleerimine tundus ebareaalne.
Edasi liikusin ekstsentriklihvija ja jämeda paberiga, ka see polnud päris nii lihtne uisutamine kui võibolla vaimusilmas ette kujutasin, aga tundus hallatav. Lõpuks hakkas välja paistma ka see, mis pealt veel üsna sileda värvikihi all tegelikult toimub, tüüp oli ilmselt käianud kivitäkked maha, selle käigus muidugi ka tehasetsingi, ning sinna 1k pinnavärvi peale pritsinud. Iseenesest mis seal ikka, eks neid busse remonditaksegi nii ning ega ma ju ei ostnudki turu kalleimat-siledamat bussi, aga jah, pilt ei olnud üldse ilus.
Vahepeal asendasin jupi küljekarpi, tellides eeldasin et saan ikka kogu uksealuse tüki, aga kätte saades selgus, et ei, remondiplekk on oluliselt lühem ning märgatavalt originaalist erineva kujuga. Kusjuures ei olnud nimekirja kõige odavam jupp, tootjaks Klokkerholm, hiljem sain teada, et nende asju ei tasugi tänapäeval enam torkida.
Vahepeal käis kogu selle sõiduautode kontekstis hiiglasliku kuudi siledaks lihvimisest kett nii maha, et vajasin kiiret võitu - seega Volvo sai endale uued rattad ja vedrustuse
Esivedrustust sain muidugi kolm korda lahti-kokku lapata, anoh jah, kui pea ei jaga, siis käed korrutavad ja rahakott astendab, või kuidas see oligi.
Pärast kõrvalepõiget võtsin uuesti ette kapoti, et teen vähemalt ühe jupi lõpuni, muidu võib-olla tuleb veel mingeid ootamatuseid välja, millega võiks varasemas faasis arvestada. Aga ei tulnud, krunt ja pinnavärv läksid kenasti peale ning kui mitte liiga lähedale ronida, siis isegi läikis enam-vähem nii, nagu vaimusilmas ette kujutasin
Sellises mahus värvitööde tegemine on mulle esmakordne kogemus ning selles suhtes käpp ikka värises päris korralikult, et kui krundiga saab veel vigu teha ning pärast lihvida ja sättida, siis pinnavärviga on üks katse, tuleb nagu tuleb ja kui ei tulnud, siis saab jälle pmst otsast alustada. Eks arenguruumi on ikka meeletult, etteruttavalt võin öelda, et esitiivad värvisin viimasena ja nende peal hakkas juba esimest korda tunne tekkima, et ma tõesti tean mida teen ning suunan materjali sinna, kuhu vaja, mitte lihtsalt ei vajuta päästikut ja looda parimat
Niiet õpipoisitööks on Transit täpselt paraja suurusega.
Järgmisena tuli katus, tegin selle eraldi puhtalt selle pärast, et korraga kogu kuuti tehes poleks olnud redelit kuhugi toetada. Ja isegi nii oli ausalt öeldes paras maailmaime, et sealt redeli otsast koos püstoliga alla ei kukkunud, ilmselt "õigesti" tehes peaks mingite tellingute peale mõtlema vms, anoh mu ainuke tellingute toomiseks sobiv sõiduk on ju seesama buss. Aga ega keegi seda katust ilmselt väga ei vaata ka.
Edasi külgedest ja luukidest väga enam pilte ei teinud, ega seal midagi liiga põnevat polnud ka.
Vasaku pardaga juhtus ainuke suur äpardus, nimelt tuiskasin selle üle vastu õhtut (selleks hetkeks oli september juba täies hoos ning õhtud lühikesed), paraku tuli värskele värvile kaste peale ning rikkus selle põhjalikult ära, läiget pmst ei jäänud, ainult ebamäärane matt ja ebaühtlane jama.
Värskelt värvituna:
Järgmisel päeval:
Anoh pole midagi parata, kuna keegi ju nii loll ei ole, et sõidukeid õues värvib, siis polnud ka kedagi hoiatamas, et selline probleem tekkida võib. Hiljem käisin selle külje uuesti liivakaga üle ja värvisin, sai normaalne, loodetavasti ei keeranud mingit keemiat vms tuksi ja püsib peal ka.
Edasi tuli kupatus kokku tagasi laduda, see oleks võinud olla teoreetiliselt hästi mõnus ja kosutav protseduur, paraku sundis võistlusele väljasõidu tähtaeg peale ning läks ikka hirmsaks rügamiseks. Aga kokku ta sai ja mitte liiga halvasti, natuke tuleb siit-sealt timmida, kõigile kummikorkidele paigalduskohad otsida, tuled ära reguleerida jms.
Samas visuaalselt... Värvisiledus on kaugel perfektsest (vbl saab natuke poleerimisega järgi aidata, aga kahtlen kas see aasta enam viitsin, kui üldse), aga kartsin ikka palju-palju hullemat. Õiges valguses, õigelt kauguselt ja õige nurga alt petab isegi ennast ära, nagu olekski päriselt teadnud, mida teen
Homsevarn:
- Veljed tuleb veel uute vastu vahetada (kui kellelgi on pakkuda uusi või ideaalses korras Mk7 või Mk8 16" velgi, siis ma pole veel sellele a24 müüjale helistanud...)
- Udutulede raamid seiklevad veel kuskil Leedus ringi, mitte et ma kavatseks neid edevustulukesi kunagi kasutada, aga lihtsalt et tühjad augud poleks stanges, tuleb nad ette panna.
- Ideaalis tahaks ikka neid liiste ka lõpuks külgedele, jätab nagu natuke lõpetatuma mulje, kui suurtel külgedel veidi rohkem kontrasti on.
- Talvevelgedele oleks kilpe vaja, ilmselt veel keerukam ülesanne kui need liistud, aga hiinlane vist tootis midagi enam-vähem originaali sarnast, pean järjehoidjad üle vaatama.
Aga suures plaanis tuleb nüüd ehitamisega piiri pidada ja hoolega tarbima hakata, et enne kui rooste uuesti nina välja pistab, oleks midagi vastu ka saanud
