[vootele]

Üleeile tekkis seltskonnas mõte sõita mootorratastega üle merejää Aksi saarele (seltskond ise resideerub Pranglil). Koheselt asusime ideed teostama. Tegelased siis Süüne, Kristjan ja mina ja ratasteks Jawa 638, enduro Honda 500cm3 ning pit bike 11o cm3. Kõige raskem osa oli merekaldale jõudmine läbi lumise metsatee, mille käigus tegelased kordi ka lumehangi maitsta said. Merejää ise oli õhukese lumekihi all, mis tegi selle päris sõidetavaks - ei ole nii libe. Süüne ja Kristjan jõudsid kohale pisut varem, sest käisin enne minekut veel pit bike pisikest paaki pilgeni täitmas. Kohale jõudes leidsin nad jääl rallimast ning jäin kaldal hange kinni, kui üritasin ka jääle sõita. Veidi aja pärast panimegi Aksi poole kimama, jawa tagaistmel kaasas Lembit, kes osa retke ka videole jäädvustas. Poole tee peal jõudsime laevateeni, mis tundus üpris värske olevat. Mõningase proovimise järel lükkasime rattad käekõrval üle ja sõitsime edasi. Lembit pöördus jala tagasi. Aksi saarel avastasime, et kaldast üles saada on sügava lume tõttu üliraske. Proovisime mitmest kohast eraldi läbi murda, enne kui lõpuks mitme mehe jõul rattad üles saime. Ka saarel oli üpris halb sõita, kuna pinnas koosnes väikestest munakividest, mis olid lumekihi all. Edasi panime taas jääle, käisime vaatamas seal vabas looduses elavaid lambaid ja veiseid, samuti elukate eluaset - lagunend talli.
Tagasi pöördudes saime mõnisada meetrit sõita, kui Kristjani Hondal bensiin otsa lõppes. Ta oli kraani lahti jätnud ning rüsijääs rappumisega oli bensiinivoolik poolde vinna nihkunud. Tekkis küsimus, mida edasi teha - polnud ühtegi nõud, millega bensiini ühest rattast teise kantida. Kaalusime isegi, kas suudaks Jawa õhku tõsta, et bensiini valada. Lõpuks leidus kaldalt pooleliitrine sprite pudel, mis oli sodi täis. Lõikasime kaela maha ja sodi välja. Tagasitee läks veidi teist kaudu, tee peale jäi rohkem konarusi ja rüsijääd. Et teised kaks meest panid oma suurte ratastega päris kiires tempos, üritasin neist mitte maha jääda ja pigistasin oma sõiduoskusest viimast. Sellise väikeste ratastega sõiduriistaga oli see ikka päris hullumeelne sõit, "peaaegu" olukordi oli üsna mitu. Terava jääservaga vastu sääreluud pole ka teab mis meeldiv saada. Täpselt enne kallast lõppes Kristjanil veel kord bensiin otsa.
Retkest on ka väike video:
VIDEO

[ispy]

Päris huvitav.
Mis pärast need loomad seal vabalt elavad?
Ise sõidan ka talvel oma minskiga. Suht fun on, kuigi juhub vahepeal ikka, et taguratas tahab "ära minna".

Kui palju jää peal gaasi keerata saite? 70km/h ?
Suht külm on ka kohati sõita. Käed ja nägu külmuvad
Jää/lume/libeda pinnase peal on suht väsitav sõita ka kui käed-jalad tegevust täis.

Keegi näitas video lõpud oma kaamera võimu ..

[bom]

Väike viide neile, kes sellest retkest innustust said ja ise plaanivad mere peale minna. Selliste retkede planeerimisel peaks igaks juhuks sihtkoha ja sellel kehtivate piirangute osas veidi eeltööd tegema, Kipper.ee foorumis on teema väikesaartele ligipääsust ja keskkonnakaitsest. Ühelt poolt võivad kaasneda üsna kopsakad trahvid, teiselt poolt pole piirangud päris tühja koha pealt ka välja mõeldud. Kaardi pealt sihtkohtade nimesid googlesse toksides peaks kaitse-eeskirjad jm välja tulema.

Nt Aksil on mootorsõidukitega väljaspool teid sõitmine keelatud, seda tallamiskartlike kukemarja ja rannanõmme tõttu.

B.,
alustab päeva targutades

[vootele]

Tegelikult ega me Aksis maa peale rohkem ei sõitnudki, kui ainult korraks, seegi kiviklibu peal, sõita oli seal peaaegu võimatu suurte hangede tõttu. Seega pöördusime kohe jääle tagasi ja tiiruga ümber saare. Saarele läksime juba jalgsi. Aga neid elukaid peab seal keegi, neil oli seal peavari kus oli ka heina, nälgas (nagu Koipsil) ei paistnud küll nad olevat...sitahunnikuid oli küll kõik kohad täis, kogu aeg pidi vaatama, et saapaid pruuniks ei saaks.
Video lõpus oli Lembit oma "tornist" filmitud lõiguga, kusjuures see 500-ne Honda tegi sellist põrgulärmi (tühi summuti), et seda oli ka vaikselt Prangli küladesse kuulda.