Nobody Kirjutas:madeinussr Kirjutas:mesimees Kirjutas:Plaan on esialgu selline: jätaks ta sellisena nagu ta on, ainult olemasolev värvkatet tuleb taastada (ilma värvimata).
See pole küll kahjuks võimalik.
On ikka küll. Poleerida ning lakkida. Kohad kus rebane peal saab puhtaks ning seejärel kasvõi purgi aerosool autolakk, kui paremat käepärast pole peale. Jääb originaalvärv paistma ning ajastule omast kasutushõngu oi kui palju 
Mina olen jalgrataste korral kasutanud sarnast, aga veidi keerulisemat tehnoloogiat:
1. Suurematelt roostes laikudelt olen liivapaberiga niipalju roostet maha võtnud, kui saab (püüdes mitte nühkida tervet värvipinda).
2. Kõik vigastatud ja/või roostes kohad olen töödelnud mingi fosforhappe-põhise roostemuundiga. Katseliselt on kindlaks tehtud, et roostemuundi värviga ei reageeri ega seda ei riku. Kuigi - peenikese pintsliga tegutsedes olen püüdnud seda suurte laikudena siiski korralikule värvkattele mitte lasta.
3. Hiljem, peale roostemuundi töö lõppu (tavaliselt üks niisutamine ja vähemalt päev ootamist) olen need kohad katnud peene pintsliotsaga vedela krundiga.
4. Peale krundi kuivamist olen korralikule värvkattele pooljuhuslikult sattunud krundi atsetooniga maha pesnud.
5. Segan valmis mikrokoguse kahekomponendilist veoautovärvi ja võimalikult jahedas ruumis teen lõppvärviparandused. Jahedas seepärast, et soojas kipub värv värvimisprotsessi ajal kiiresti kuivama.
6. Suuremad värviparanduslaigud (üle paari ruutsentimeetri) teen aerograafiga.
7. Värviparandatud detaili viin sooja ruumi päevaks-kaheks.
Selline parandamismeetod tagab jalgrataste korral nt selle, et kõik need värvikaunistused, mis imenatukenegi alles on, jäävad kõik ka alles, samas enamik roostes kaob.
Kui värv või kroomkiht on kahjustunud nii, et on palju üli-imepisikesi roostetäppe, siis olen kasutanud veidi teist metoodikat, sest siis ei saa koht-värviparandusi teha.
1. Töötlen pinda roostemuunduriga.
2. Peale liigse valge kirmetise mahapesemist atsetooniga katan kogu detaili läbipaistva kaitsva veljelakiga, mis kaitseb vigastet kohti edasiste mõjutuste eest (niiskus jms).
Usun, et ka mootorrataste puhul on need võtted kasutatavad.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel