[pikk88]

Kuidas siis sellega lood on, üks väidab, et läheb kohe rooste. Teine väidab, et lase aga minna, ei juhtu midagi. Mul vaja korstna ümbrisplekk kokku keevitada ning mõtlesin seda teha MIG keevitusel roostevabat traati kasutades koos argooni segugaasiga. Nüüd seda teemat lugedes ei oska enam arvata, kui hea mõte see on? Või kasutadada hoopis elektroode? Nagu aru saan siis kõige kindlam oleks TIGiga teha, kuid siis vaja hilisem happetöötlus teha. Milles see seisneb? Kas lihtsalt keevis happega üle pintseldada või midagi kapitaalsemat?

[Janka]

Jah, tigiga jääb parim. Eriti kui on võimalus gaasi "raisata" ehk siis teiselt poolt samal ajal kui keevitad, juhib abiline läbi kodukootud lehtri jooksvale keevisele lisagaasi. Siis ei tõmbu see vastaspool mustaks, vaid jääb samuti ilus sinine. 
Kui on jahtunud, siis jah puhastushappe geel pintsliga peale, lased viis kuni kümme minutit reageerida ning seejärel voolava vee all karukeelega puhtaks.
Ongi kogu mängu ilu.

Ahjaa, targutame selle korrosiooni osa siis ka sedapidi ära, et termilisel töötlemisel (keevitamisel) küpsetame roostevabast terasest välja mingi osa kroomi või niklit või misiganes metall selle tooriku läikivaks muudab. Seeläbi ongi kohe peale keevitamist õmblus sinine või kollane või punane, millel servad mustad. Mustus tekib hapniku ligipääsust. Mida vähem keevitamise käigus praed, seda vähem ka mustust. Servades on tekkinud oksüdeerumine kõige suurem ja puhastamata olekus areneb oksüdatsioon/korrosioon ajapikku edasi.

[pikk88]

Pigem siis tegemist ikkagi külajutuga, et roostevaba metall hakkab roostetama ja kui mingit meeletut ilu taga ei aja siis täidab ka MIGiga keevitamine väga hästi oma eesmärgi ära.

[Janka]

Viskan siia paar pilti vahelduseks.
Tegemist toiduainetetööstusega.
Kõik torud ses maailmas keevitatakse kokku ots-otsaga meetodil ilma distantsi jätmata. Kuni kolme mm seinaga materjali puhul saab nii teha. Ideaalis toimub see ilma lisatäidiseta. Laual õnnestub, objektil alati mitte. Samuti sõltub ots-otsaga liitmise edukus koostaja oskustest ja viitsimisest. 
Keevitamisele kuluv materjal "varastatakse" detailidelt. Tulemus peale happega puhastamist on näha pildilt. Ja seest on õmblus täpselt samasugune! Sile, natuke kitsam, aga ilma keevitusvallita, sest nii see peab olema ja jääma. Vastasel juhul hakkavad valli taha haakuma igasuguseid torus voolavad tahked osakesed, tekib paakumine, mis on bakterite arenemisele tore pinnas. 
Vasakpoolse õmbluse lõpetamine on läinud natuke lappesse, kuid õnneks see sisu ei ole muutnud. Pole muidugi päris profi tehtud kah. Vähemalt sel skaalal, keda ma profiks pean. 

   

Järgmisel pildil on siis minu aasta tagune käeharjutus. 2mm seinaga toru. Kuulasin, mida prof räägib ja püüdsin päält tööpäeva lõppu järgi matkida. No ega ei õnnestunud loomulikult. 
Number üks on värvilt ligilähedane ideaalsele, aga seest sai vägagi ebaühtlane. Pole täisringi läbi keevitatud. Tempo ja kiirus ebaühtlased.
Mingil hetkel hakkasin ampreid juurde lisama, et huvi pärast teada saada, mis juhtub ja kuidas suuremate amprite juures tempot peaks kiirendama. 
Aga ei! Parim saab minu jaoks ikkagi olema 53-55A, lihtsalt tuleb nii kaua harjutada (koguda kilomeetreid), kuniks läbi maski nähtava värvi järgi aim tekib, et kuis tegevus kulgema peab. Nii kaugele ma kindlasti kunagi ei jõua, sest maailmas on muidki vahvaid töid ja tegemisi, kui tööstusele torude keevitamine.

   

Kõigile neile päristorudele ja harjutusväljaku katuškadele käis sisse loomulikult lisagaas. Ilma selleta ei juhtu ses maailmas mitte midagi. 
Kodus, kus gaas kallis jne..., jah, seal võib iga mees talitada oma äranägemise ja südametunnistuse järgi. Midagi head aga selline koonerdamine tegelikult ei too. Selles olen veendunud. 
Ärge hakake mulle rääkima oma auto mootorite sisselaskesüsteemidest, mis tigiga ilma sisegaasita ja täidisega pragusid kinni mätsides no nii kuradima head said

[Janka]

Pigem siis tegemist ikkagi külajutuga, et roostevaba metall hakkab roostetama ja kui mingit meeletut ilu taga ei aja siis täidab ka MIGiga keevitamine väga hästi oma eesmärgi ära.

Rooste all tuntakse reeglina seda musta metalli ehk tavarauda külastavat rebast, mis värvi maha koorib, metalli poorseks ja auklikuks muudab. 
Roostevaba metalli puhul niisugune välimus loomulikult puudub. 
Olen paar korda pidanud lappima veeboilerit, mis nõuka ajal traadiga kokku on siristatud. No ei ole meeldiv tegevus, sest must oksiid, mis õmbluste ümber sünnist saadik jäetud, on end materjalist läbi söönud. Sestap see boiler lekkima hakkaski. 
Mis ilusse puutub, siis korsten, mille garaaži teha lasin ei kõlba välimuse poolest karu persse kah. Meister rikkus selle justnimelt traadikeevitust kasutades lihtsalt ära! Eks ilu olegi vaataja silmades, aga minu jaoks on selline möödalaskmine küll sirge seljaga lati alt läbi jooksmine.

[muska71]

Migiga saab roostevaba edukalt ka co2 gaasiga keevitada,õmblus jääb tuhm ja ilu puudub,aga kokku metalli saab....Kunagi olen ise nii korstnaid kokku keevitanud.

[mopple]

Korrektne kaitsegaas roostevaba keevitusele on 98/2 argooni ja CO2 segu. Lisaks veel kõik eelnevad soovitused traadikõri vahetuse kohta jne. 
Keevitatavate detailide täpset geomeetriat ja õmbluse pikkust teadmata soovitaks otsida keegi pädev keevitaja, kes selle krae ära TIGiks.
Tartu kandis on tegijaid küll. Krabifab, MooseWorks, Tuunerstuudio, Rauavärk Põlvamaal, lisaks tasub uurida ka töökodadest kes tegelevad võistlusautode ning paatide hooldusega jne.