07-07-2022, 11:05 AM
Teatavasti oma enda auto lammutamine ja sellest saadud juppide "taaskasutamine" on seaduse järgi keskkonnale äärmiselt ohtlik tegevus. Ja niipea, kui puudub autolt mõni väärtuslik detail, mille pealt romula saaks hulga pappi teenida, siis sellist sõidukit nad enam vastu võtma ei pea. Tekib küsimus, kas vastutav ministeerium tegeleb keskkonna kaitsega või pigem mõningate äriühingute huvidega. Arusaadavalt küsivad romulad tihti varuosade eest sama hinda, mille eest saab terve doonorauto.
Ohtlikke jäätmeid on ju teisigi vabamüügis, millede nõuetekohase utiliseerimise eest otsustab ja vastutab nende tarbija. Miks on siis autodega teisiti? Tühjaks söödud konservikarbi utiliseerimiseks ei pea ju tarbija omama vastavat litsentsi.
Kui ma oma koduaias lammutan sõidukit, siis on ju ilmselge, et ma ei lase õlisid omale pinnasesse. Kohusetundlik inimene viib ka üleliigsed plastjäätmed jäätmejaama, nagu muu ehitusprahi ja olmeprügi. Mõni inimene viib kõik metsa ja see ei saa olla ühine määramine kõigi kodanike suhtes, kes ise autosid parandavad.
Siit aspektist tuleks keelata oma sõiduki õlivahetus kodustes tingimustes. Edasi ka auto pesemine kodustes tingimustes, mis tegelikult võib pinnasesse suunata samuti ohtlike aineid. Järgmisena kohustus katta sõiduk vihma ja lume eest.
Huvitav aspekt on omavalmistatud ja ümberehitatud autodega, kus seaduste järgi peab olema kasutusel tehasetootelise sõiduki veermik. Kuidas siis see ülejäänu legaalselt utiliseeritakse, kui autolt veermik läinud ja litsentsiga romulal puudub kohustus see jääk vastu võtta.
Kas keegi suudab kindlaks teha, kas kehtiv seadusandlus, mis keelab isikul oma enda sõidukit jupitada on tegelikult ka teiste seadustega kooskõlas. Mulle isiklikult tundub see seadus auklik nagu sõelapõhi ja reaalsuses ilmselt puudub kohtupraktika, et kedagi selle rikkumise eest karistatud oleks? Lisaks tarbijal puudub võimalus jäätmete utiliseerimiseks, kuna kehtiv keskkonnaministeeriumi määrus seda keelab. Kokkuvõttes seaduseandja sisemine huvide konflikt.
Küsimus lõpuks, kuidas siis legaalselt iseendale doonorlust teha? Peab müüma doonori kilohinnaga romulasse ja ostma sealt vajalikud jupid 10x juurdehindlusega tagasi?
Ohtlikke jäätmeid on ju teisigi vabamüügis, millede nõuetekohase utiliseerimise eest otsustab ja vastutab nende tarbija. Miks on siis autodega teisiti? Tühjaks söödud konservikarbi utiliseerimiseks ei pea ju tarbija omama vastavat litsentsi.
Kui ma oma koduaias lammutan sõidukit, siis on ju ilmselge, et ma ei lase õlisid omale pinnasesse. Kohusetundlik inimene viib ka üleliigsed plastjäätmed jäätmejaama, nagu muu ehitusprahi ja olmeprügi. Mõni inimene viib kõik metsa ja see ei saa olla ühine määramine kõigi kodanike suhtes, kes ise autosid parandavad.
Siit aspektist tuleks keelata oma sõiduki õlivahetus kodustes tingimustes. Edasi ka auto pesemine kodustes tingimustes, mis tegelikult võib pinnasesse suunata samuti ohtlike aineid. Järgmisena kohustus katta sõiduk vihma ja lume eest.
Huvitav aspekt on omavalmistatud ja ümberehitatud autodega, kus seaduste järgi peab olema kasutusel tehasetootelise sõiduki veermik. Kuidas siis see ülejäänu legaalselt utiliseeritakse, kui autolt veermik läinud ja litsentsiga romulal puudub kohustus see jääk vastu võtta.
Kas keegi suudab kindlaks teha, kas kehtiv seadusandlus, mis keelab isikul oma enda sõidukit jupitada on tegelikult ka teiste seadustega kooskõlas. Mulle isiklikult tundub see seadus auklik nagu sõelapõhi ja reaalsuses ilmselt puudub kohtupraktika, et kedagi selle rikkumise eest karistatud oleks? Lisaks tarbijal puudub võimalus jäätmete utiliseerimiseks, kuna kehtiv keskkonnaministeeriumi määrus seda keelab. Kokkuvõttes seaduseandja sisemine huvide konflikt.
Küsimus lõpuks, kuidas siis legaalselt iseendale doonorlust teha? Peab müüma doonori kilohinnaga romulasse ja ostma sealt vajalikud jupid 10x juurdehindlusega tagasi?
1:1 ja 1:24 vanaautode ja V12 kollektsioneerimine
