19-06-2024, 16:59 PM
Edastan teate Unic-Moto klubilt
Hilisõhtune telefonikõne tõi taas meile kurva uudise: traagilise liiklusõnnetuse tagajärjel lahkus hea sõber, veendunud vanamootorrattur Tõnu Tuudelepp.
Tõnu oli üks neist entusiastidest, kes aitas kaasa vanatehnikaliikumise sünnile Eestis ning oli ka üks klubi Unic asutajatest. Põlise masinamehe pojana olid bensiin ja õli tal varakult vereringes ning kodust sai ta kaasa oskuse teha asju oma kätega. Ja käed olid tal head, väga head.
See aga ei tähendanud, et ta elu oleks kerge olnud. Repressioonide eest põgenedes pidi perekond maha jätma koduse Järvamaa ja kolima Ida-Virumaa kaevandusmaastikele, sest sealses rahvaste paabelis oli lihtsam olla varjul ideoloogilise kurjuse eest. Head töömehed olid kaevandusmaastikul hinnatud ning seetõttu pigistati vahel silm kinni nende suhtes, keda mujal oleks ideoloogiliselt kahtlaseks peetud. Nii pääses Tõnu perekond otseste repressioonide survest.
Ida-Virumaa kant jäi Tõnule alati südamelähedaseks, seal veedetud aastatest oli ta alati valmis tänulikule kuulajale rääkima. Seal möödus tema noorus ja ka esimesed viljakad tööaastad. Ka oma elu viimased aastad veetis ta Ida-Virus ja käis aastakümneid koduks olnud Viljandimaal vaid puhuti.
Tõnu kireks olid mootorrattad. Neist rääkinuks ta pikalt, jätkunuks vaid kuulajal aega. Lood sellest, kuidas ta käis üle Eesti otsimas vanu mootorrattaid, lugusid nende leidmisest ja nendest ilma jäämisest. Seejuures oli tal oma reegel: ta otsis vaid neljataktilisi mootorrattaid, kahetaktilised jäid tema spektrist välja. Vahel ta siiski rikkus seda reeglit: kord sattus ühes Eestimaa otsas Tõnu silme ette 500 cm3 originaalvärvis DKW koos külgkorviga. Hind oli vaid krõbe: Moskvitši kere. Keeruliste tehingute tulemusena õnnestus vajalik kaup ka kätte saada, aga siis hakkas müüja venitama ja lõpuks ärist asja ei saanudki...
Klubi üritustel võis teda näha tavaliselt ühega kahest mootorrattast: nendeks olid võidusõitja Osvald Pesurile kuulunud NSU ja teise maailmasõja järel toodetud AWO. Just NSU sadulas olles osales ta arvukatel kokkutulekutel ja võistlustel ning sageli väga edukalt. Tema trumpalaks oli vigursõit: esikoht selles oli pigem reegel kui erand.
NSU-ga seotud oli seotud ka üks lustakas lugu, mida Tõnu ikka rääkida armastas. Juhtus see ühe järjekordse Tallinna ürituse ajal. Nagu toona tavaks oli, sõideti sündmuskohale ikka ise mootorrattal, aga ilm juhtus olema vihmane ning Tõnu nahkülikond vettis täielikult läbi. Mis veelgi hullem: koos veega jõudis kombe lukkudesse maanteelt ka rohkelt liiva, nii et nende avamine osutus sihtpunktis võimatuks. Nii ei jäänudki muud üle, kui minna koos riietega duši alla ja oodata, et vesi lukkudest liiva välja peseb...
Aeg teeb aga oma tänamatut tööd ja edaspidi tuleb meil Tõnust rääkida minevikuvormis. See aga ei takista meil meeles pidamast üht väärikat meest, kellel on oma roll selles, et meil on olemas toimiv ja aktiivne vanamootorratturite vennaskond.
Aitäh, sõber!
Hüvastijätt Tõnuga toimub laupäeval, 22. juunil 2024 kell 12 Tartu krematooriumis.
Hilisõhtune telefonikõne tõi taas meile kurva uudise: traagilise liiklusõnnetuse tagajärjel lahkus hea sõber, veendunud vanamootorrattur Tõnu Tuudelepp.
Tõnu oli üks neist entusiastidest, kes aitas kaasa vanatehnikaliikumise sünnile Eestis ning oli ka üks klubi Unic asutajatest. Põlise masinamehe pojana olid bensiin ja õli tal varakult vereringes ning kodust sai ta kaasa oskuse teha asju oma kätega. Ja käed olid tal head, väga head.
See aga ei tähendanud, et ta elu oleks kerge olnud. Repressioonide eest põgenedes pidi perekond maha jätma koduse Järvamaa ja kolima Ida-Virumaa kaevandusmaastikele, sest sealses rahvaste paabelis oli lihtsam olla varjul ideoloogilise kurjuse eest. Head töömehed olid kaevandusmaastikul hinnatud ning seetõttu pigistati vahel silm kinni nende suhtes, keda mujal oleks ideoloogiliselt kahtlaseks peetud. Nii pääses Tõnu perekond otseste repressioonide survest.
Ida-Virumaa kant jäi Tõnule alati südamelähedaseks, seal veedetud aastatest oli ta alati valmis tänulikule kuulajale rääkima. Seal möödus tema noorus ja ka esimesed viljakad tööaastad. Ka oma elu viimased aastad veetis ta Ida-Virus ja käis aastakümneid koduks olnud Viljandimaal vaid puhuti.
Tõnu kireks olid mootorrattad. Neist rääkinuks ta pikalt, jätkunuks vaid kuulajal aega. Lood sellest, kuidas ta käis üle Eesti otsimas vanu mootorrattaid, lugusid nende leidmisest ja nendest ilma jäämisest. Seejuures oli tal oma reegel: ta otsis vaid neljataktilisi mootorrattaid, kahetaktilised jäid tema spektrist välja. Vahel ta siiski rikkus seda reeglit: kord sattus ühes Eestimaa otsas Tõnu silme ette 500 cm3 originaalvärvis DKW koos külgkorviga. Hind oli vaid krõbe: Moskvitši kere. Keeruliste tehingute tulemusena õnnestus vajalik kaup ka kätte saada, aga siis hakkas müüja venitama ja lõpuks ärist asja ei saanudki...
Klubi üritustel võis teda näha tavaliselt ühega kahest mootorrattast: nendeks olid võidusõitja Osvald Pesurile kuulunud NSU ja teise maailmasõja järel toodetud AWO. Just NSU sadulas olles osales ta arvukatel kokkutulekutel ja võistlustel ning sageli väga edukalt. Tema trumpalaks oli vigursõit: esikoht selles oli pigem reegel kui erand.
NSU-ga seotud oli seotud ka üks lustakas lugu, mida Tõnu ikka rääkida armastas. Juhtus see ühe järjekordse Tallinna ürituse ajal. Nagu toona tavaks oli, sõideti sündmuskohale ikka ise mootorrattal, aga ilm juhtus olema vihmane ning Tõnu nahkülikond vettis täielikult läbi. Mis veelgi hullem: koos veega jõudis kombe lukkudesse maanteelt ka rohkelt liiva, nii et nende avamine osutus sihtpunktis võimatuks. Nii ei jäänudki muud üle, kui minna koos riietega duši alla ja oodata, et vesi lukkudest liiva välja peseb...
Aeg teeb aga oma tänamatut tööd ja edaspidi tuleb meil Tõnust rääkida minevikuvormis. See aga ei takista meil meeles pidamast üht väärikat meest, kellel on oma roll selles, et meil on olemas toimiv ja aktiivne vanamootorratturite vennaskond.
Aitäh, sõber!
Hüvastijätt Tõnuga toimub laupäeval, 22. juunil 2024 kell 12 Tartu krematooriumis.