(04-06-2010, 11:09 AM)Kevin68 Kirjutas: Minuarust praegune seinas olev kahvel ongi nõukaaegse jalgratta küljest, vähemalt identne küll, tagapool olev tundub samuti Minski tehase jalgrattale kuulunud esihark olema..
Ära nii julgelt oleta!
Arvesta, et kogu nõukaaaegne rattapere 1950-80ndatest on reparatsiooni-Diamandi eeskujul tehtud replikad, st oma detailide olemuselt saksapärane. Paljud esikahvlid on sarnased, st erinevad nüanssides.
Üheks oluliseks erinevuseks on muide koonusekeerme mõõt - nõuka omadel on meetris, paljudel Saksa omadel tollis.
Lisaks on purunenud kahvli juures on alati väärtuslik detail selle ülaosa toru, mis käib raami sees, juhul kui see on terve. Nimelt on aastakümned tihti viinud leistangitoru kahvlitoru sisse nii tugeva kinniroostetamiseni, et ainus variant seda liidet lahti saada on kahvlitoru piki pooleks lõigata. Kui nii talitada, siis on alati ju vaja doonortoru doonorkahvlilt, sest toru võin ma ju tagasi kinni keevitada, kuid selle sisepinna siledust (et leistang sisse läheks) ei suuda ma küll keevisliite kohalt enam tagada. Ja tagatipuks pole mul olemas enamike kahvlikoonuse keermete lõikajaid, nii et ka seda ei saa ma taastada...
Olen seda võtet kasutanud vähemalt 3-4 ratta restaureerimisel, doonoriteks tavaliselt roostest jäädavalt puretud või purunenud alaosadega sõjaeelsed kahvlid.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel