Tehnikapärandi hoidjate märkimine riiklikul tasemel.
#1

Et see teema on ispireeritud põhimõtteliselt ZIS-127 ja teiste busside väljapanekuga olen otsustanud teha sellist ettepaneku...

Pikk jutt - s--- jutt.

Minule tundub, et Eesti Vabariigis eksisteerib süsteem, mille järgi isikud kes on saanud hakkama millegiga väljapaistavaga ühiskonna ja riigi seisukohalt, riiklikult autasustatakse.

Muu hulgas põhjused miks kellegile riikliku aumärgi jagatakse on

- ajaloo ja kultuuripärandi säilitamine, uurimine ja propageerimine
- teod mille tulemusena on tõusnud EV autoriteet välismaailmas.

Nende põhimõtete pärast on lugematu hulk riiklike autasusid jagatud kivipalluritele, liblikaloojendajatele, suupillifestivalide korraldajetele jne.

Mis on ka põhimõtteliselt õige.

Samal ajal pole ma kunagi kuulnud, et keegi isik, kes on oma tegevusega teinud ükskõik kui palju tehnikaajaloo valdkonnas selles riigis oleks mitte et isegi autasustatud, vaid üleüldse esitatud mõne aumärgi saamiseks.

Ja nii kogu tehnikaajaloo valdkond jääbki kogu ajaloo- ning kultuurimaastikul inetuks hälvikuks, kellest mööda lähevad nii riiklikud kui ka Eurotoetused ja palju palju muud.

Ükskõik mis põhjus selles on - kas sellepärast et isikud kes seda otsustavad on enamuses humanitaarid, kelle jaoks tehnika on tükk rauast, või sellepärast et valdav osa tehnikapärandist on meil seotud just riigi ja ajalooperioodiga, mille säilitamine ei ole moes , what ever. Üldiselt, mina arvan et see ei ole õiglane.

Aga faktiks on see, et mõni isiku sihikindel tegevus tehnikajaloo säilitamisel, restaureerimisel ning propageerimisel on olnud nii väärtuslik meie siseriiklikul seisukohal, kuid ka väga tähtis meie riigi prestiizi tõstmisel välismaailmas (eriti selles osas välismaailmast mis jääb Narva jõest ida poole)

Nii et ma pakuks, et AMF nagu üks seltsing võiks valida järgmiseks aastaks oma kandidaate riiklike aumärkidega autasustamiseks...

Minu poolt on ettepanek - aga igasuguseid asjapulki ja teadjamehi on siin veel ja veel, ühe sõnaga tundub et idee pole paha, või mis?

Mis rahvas sellest arvab?

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#2

(09-07-2011, 22:53 PM)denis23 Kirjutas:  Mis rahvas sellest arvab?

Siin on arvatud vähemustest: http://www.ohtuleht.ee/433975
Kui see ropp sõna välja jätta, siis päris ilus jutt aga selle sõnata poleks ju tähelepanu. Parem ikka üks füürer, küll tema teab mida rahvas tahab. Minul on ammu juba tekkinud mure seoses vähemustega, sest lõpuks on ikka tugevamad ja elujõulisemad need rahvad, mis usuvad ühte usku ega lase end killustada erinevateks huvigruppideks. Lääne ühiskonnad ja euroliit on ikka väga killustunud ega oma tulevikku. Valitsema jääb jüään või ruupia.
Tõsiselt rääkides ei kujuta küll presidenti õliste kätega mõnd motikat putitamas, kuigi mõnes ülesviksitud tšaikas ta ehk lühikese huvireisi teeks.

Инвалид информационной воины на фронте Пярну-Хииу. 
Tsiteerides John McCaini: "Venemaa on peamiselt bensiinijaam, mis teeskleb riiki"," rääkis Basse.
Vasta
#3

Idee pole paha ja on huvitav! Aga "normaalsed" inimesed üldiselt ei pea vanatehnika teemat eriti eluliselt vajalikuks asjaks, seda nii siin- kui sealpool Narva jõge. Muidugi sealpool vb on asi veidi teine, kui juba hr. Putin sõidutab kõrgeid välismaa ametivendi sapika või volgaga, siis on see kogu riigi elanikele ehk oluliseks märgiks, ka ZiS bussi taastamine ehk tõesti silub meie muid sigadusi vene rahva silmis, kuigi ilmselt sellest on siiski vähe, kõigepealt tuleks ikkagi neilt vabandust paluda kõige halva eest, mis eesti rahvas on neile teinud (aga see pole oluline). mõte iseenesest huvitav.
Täpsustaks veidi - mitte kogu euroraha pole meie vanatehnikaelust mööda voolanud, aga pole minu asi teiste tegemisi siin selgitada, aga on seda raha ka läinud sinna vanatehnika aeda ja asja ette, muidugi mingi mõtteline osa, aga vilja on veidi kandnud.
Vasta
#4

Mnjah. Kui siiamaani pole tehnika päästjaid ülevaltpoolt tunnustatud,siis ei tule vast ka nüüd seda niipea. Oma riiki on meil juba nii kaua,et järg võiks juba sinnamaale jõuda. Kõigil on palju tegemist ja kõike ei märgata. Ja muidugi vast piisab meile,(mulle) ka sellest,et vanatehnikaga tegelev sõber ütleb,et: "Tead,mulle meeldis,et sa selle traktori remondist selliseid detailseid pilte teed."......
Nii et loodame ikka nende peale,kelle peale loota saab.Wink
Vasta
#5

Humanitaristid nüüd rauavihkajad ka pole ja kitsa silmaringiga vast ka mitte. Minu teada toimub see aumärkide/teenetemärkide saamine ikkagi niipidi, et keegi esitab isiku kandidaadiks ja siis otsustatakse - kas anda või ei. Ilmselt peaks siis esitama kandidaadi nime kultuuriministeeriumi vastavatele isikutele, kes sellega siis edasi tegelevad. :
Ise-enesest ei tule siin riigis jah mitte midagiSad aga kui natuke lobistada, siis vast ikka. Või noh, ma elan vähemalt heas lootuses, et see võiks nii juhtudaSmile
Vasta
#6

eks ta nii ole, et ka meie oleme saanud tunnustust (a la Muuseumirott jne) ikka näituste (näitusekeskkondade, disaini jms) eest, aga mitte mõne olulise asja päästmise või säilitamise eest tulevastele põlvedele jne. St et hinnatakse kultuuriringkondades mitte meie valdkonna tegemisi vaid nö peavoolu ...

Rain Rikas
Eesti Maanteemuuseumi peavarahoidja
rain.rikas@mnt.ee
Vasta
#7

tere hommikut,äitäh teemaalgatajale,see jah meie ühiskonnas küllalt aktuaalne teema,sest ega taheta eriti tegijaid märgata-tunnustada,sest tunnustamine meil tundub ikka olema siis kui oled poliitiliselt midagi ära teind,aga eks see ole meie elulaadi suund vist millist joont propageeritakse ja mida enamus üldjoones läbi surub,toon lihtsa näite;meil käib jutt koguaeg kokkuhoiust ja loodusressursside säästmisest,jalakäigurajale läheneb 50-ne tonnine auto ja samas asub ülekäiku ületama noor elujõus rullnok ja nüüd peab see 50.t piduritele kulutama 1---100 euri + küte mis läheb hoo üles võtuks,mis ressursi kokkuhoiust siin rääkida,ja see hakkab ikka sellest kuidas meie ühiskonda suunatakse-kasvatatakse,sest vana eseme-asja taastamine ja elus hoidmine on ju ehe näide meie ressusi kokkuhoiust,võibolla siis kui maa seest ja ka universumist on kõik tooraine otsa saanud,taibatakse kui tähtis on vanal asjal elu sees hoida.Aga miks mitte foorumis moodustada teema-ümarlaud või mida iganes ja siin ju enamvähem teatakse kes on mida teind ja ettepanek Presidendi lauale......
Vasta
#8

Eesti Muinsuskaitse Selts:

2007.a. Muinsuskaitsekuu avamisel jagatud tunnustus ja laitus

Teenetemedalid ja raamatud (annetajad Maalehe Raamatu Kirjastus ning Tallinna Kultuuriväärtuste Amet)

Rein Jersolav –Eesti Kitsarööpmelise Raudtee muuseumi veeremi restaureerimise eest
........
Hans Põder- Eesti Kitsarööpmelise Raudtee muuseumi veeremi restaureerimise eest
.........
Rain Vaikla- Auto- ja bussitranspordi arengut kajastava elektroonilise üle-Eestilise pildiarhiivi ja kodulehekülje koostamise ees

Terv. Märt Aarne
www.vanatehnika.ee
Vasta
#9

(10-07-2011, 11:07 AM)autorestauraator Kirjutas:  Eesti Muinsuskaitse Selts:

2007.a. Muinsuskaitsekuu avamisel jagatud tunnustus ja laitus

Teenetemedalid ja raamatud (annetajad Maalehe Raamatu Kirjastus ning Tallinna Kultuuriväärtuste Amet)

Rein Jersolav –Eesti Kitsarööpmelise Raudtee muuseumi veeremi restaureerimise eest
........
Hans Põder- Eesti Kitsarööpmelise Raudtee muuseumi veeremi restaureerimise eest
.........
Rain Vaikla- Auto- ja bussitranspordi arengut kajastava elektroonilise üle-Eestilise pildiarhiivi ja kodulehekülje koostamise ees

Ja huvitav-huvitav, miks just Tallinna linnavalitsus ning Maaleht, aga mitte riik autasustavad Lavassaare (mis on nagu teada, Tln-st ca 150 km kaugusel) muuseumi tegelasi ning üle-Eestilise bussinduse ajaloo hoidjat? Mitte aga riik Kultuuriministeeriumi kaudu (mis on ausalt öeldes suutnud märkima igasuguseid kultuuriilmingud, k.a. need mis on kõikidele teistele jäänud märkamata?)

Äkki sellepärast et 90% antud valdkonnast seotud just perioodiga mida säilitamine on out? Et selles mõttes, võib otseloomulikult punatähe maha lõigata L-seeria auruveduri katlaesiselt, mis seisab EVR peahoone juures, kuid siiski seda kuidagi poliitiliselt korrektseks sa lõpuni ei muuda...Kusjuures ZIS-127 ei ole ka poliitiliselt korrektne - seal on kiri Moskva peal))

Dodge WC52 1943;   Buick Century Riviera 2D 1955; Volga M21i 1960;   Cadillac Fleetwood Brougham 1967; Jensen Interceptor MK1 1967,  Rover P5B Saloon 1973;   Mercedes 280S W116 1977, Volga GAZ-24 V6 Konela 1976

Autod ja blogi.
Vasta
#10

(10-07-2011, 12:56 PM)denis23 Kirjutas:  
(10-07-2011, 11:07 AM)autorestauraator Kirjutas:  Eesti Muinsuskaitse Selts:

2007.a. Muinsuskaitsekuu avamisel jagatud tunnustus ja laitus

Teenetemedalid ja raamatud (annetajad Maalehe Raamatu Kirjastus ning Tallinna Kultuuriväärtuste Amet)

Rein Jersolav –Eesti Kitsarööpmelise Raudtee muuseumi veeremi restaureerimise eest
........
Hans Põder- Eesti Kitsarööpmelise Raudtee muuseumi veeremi restaureerimise eest
.........
Rain Vaikla- Auto- ja bussitranspordi arengut kajastava elektroonilise üle-Eestilise pildiarhiivi ja kodulehekülje koostamise ees

Ja huvitav-huvitav, miks just Tallinna linnavalitsus ning Maaleht, aga mitte riik autasustavad Lavassaare (mis on nagu teada, Tln-st ca 150 km kaugusel) muuseumi tegelasi ning üle-Eestilise bussinduse ajaloo hoidjat? Mitte aga riik Kultuuriministeeriumi kaudu (mis on ausalt öeldes suutnud märkima igasuguseid kultuuriilmingud, k.a. need mis on kõikidele teistele jäänud märkamata?)

Äkki sellepärast et 90% antud valdkonnast seotud just perioodiga mida säilitamine on out? Et selles mõttes, võib otseloomulikult punatähe maha lõigata L-seeria auruveduri katlaesiselt, mis seisab EVR peahoone juures, kuid siiski seda kuidagi poliitiliselt korrektseks sa lõpuni ei muuda...Kusjuures ZIS-127 ei ole ka poliitiliselt korrektne - seal on kiri Moskva peal))

Ma arvan seda,et aeg on edasi läinud ja inimesed targemaks,kui varem. Selle bussi küljest kirjade Moskva mahaviilimine ei anna midagi. Et selle bussi küljest kõik poliitiliselt mittekorrektne eemaldada,tuleb siis terve masin pulbriks nühkida....Õnneks seda ei tehta ja ajalugu me ei saa ju ka muuta. Suur õnn on ju see,et meil selline buss alles on ja pealegi veel ainuke eksemplar. Samas kui selle bussi kodumaal on asjad hoopis teisiti ja teised sellised juba ammu lusikateks tehtud....
Ma arvan ikka seda,et asi seisab pigem selles,et osa meie tegijatest on riigi poolt lihtsalt unustatud ja ei panda ka tähele. Võibolla on neil muude asjadega palju rohkem tegemist ja aega ka pole......

Tegelikult ma juba ammu mõtlen,et tuleks neid riigitegelasi hakata maale külla kutsuma,et näeksid kuidas meil asjad on. Ja millele me oma aega kulutame. Selleks võiks lausa eraldi teema teha,et kes kelle külla kutsub....Smile Me ei pea näiteks häbenema,kui meil katkised riided seljas ja mõni majake viltu vajund on.....Rolleyes See on meie aeg ja elu.
Vasta
#11

Lihtsad inimesed tunnustavad endid ise ja lihtsate asjadega. Pilt kaua oodatud medalist on siin.. Ehk asjadest olulisemad on alati emotsioonid ja see on nii kogu vanatehnika harrastuse juures. Need tunnustajad, kelle tunnustus tegelikult ka korda läheb on jäänud samuti pildile.

Veel professionaalselt tehtud huvitavaid pilte on siin. Ja nagu öeldud, on huviliste huvi kõige suurem tunnustus ja muuga saame ise hakkama. Et vanatehnika asi meil edeneks (paremini kui naabritel ja paremini kui varem), selleks on vaja ennekõike ergutada uusi huvilisi asjaga tegelema ja näitata neile kuidas ja mille poole püüelda. Kui me veel hiljaaegu rõõmustasime, et julged ja edukad ettevõtjad on hakanud mujalt maailmast vanaaegseid liiklusvahendeid maale tooma ja Peipsi äärest porilaudade otsimine on asendunud uue tasandiga, siis mina pakun, et kaugel ei ole ka see aeg, kui Eestis tehakse korda mõni TU 144 ja huvilised viiakse proovireisile...Parem on, kui kultuuriministeerium sellega seotud poleks, muidu jääb mitu rahvamaja talvel kütmata.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#12

Toome ühe näite - on meile selline mees nagu Harald Nugiseks. Kes teab, see teab. Nii - esitati ta kui korralik eesti sõjamees (tõsi, nn vales mundris) ja kodumaa kaitsja taasvabanenud Vabariigi riikliku autasu kandidaadiks. Ja mitte üks kord. Vastus - "tutkit, brat, "maailm ei mõistaks meid", ega eesti ajaloo seda kurba tahku".
Ja lahendus - korralikud eesti inimesed mõtlesid asja üle järgi ja otsustati - kuradile need poliitikud, teeme ise ära. Tehti korjandus, lasti meistritel kokku valada ilus Tänumedal, orgunniti äärmiselt meeldejääv üleandmise päev. Ja korras. Said kõik asjahuvilised natukegi oma tänuvõlga vana mehe ees kustutada. http://kultuur.elu.ee/ke494_nugiseks.htm

Sestap sõnum on see, poliitikat ja ideoloogiat kõrvale jättes, et tuleb luua oma, vanatehnika maailmale sobiv tänuavaldus v -avalduste süsteem. Olgu tal nimeks näiteks "Edasi tähtede poole", "Meistrimärk", "Hõbedane tehnikamuusa" vms. Kui see asi korralikult käima saada, näidata, et leidub hämmastavaid mehi/meeskondi, kellele neid anda, pole ka riiklik süsteem pime. Leiavad oma kauka- ja ordenikapi võtmed üles. Aga see on kõige lõpus, viimane tase. Algul ikka omenda, nn "pühendunute kloostri" v "vanatehnika meistriklassi" poolne äramärkimine ja kiitus. Asjatundjad ikka ennekõike Smile

Olen nõus antud tänusüsteemi väljatöötamise ja toimimise toeks ka reaalselt ülekande tegema. Järva-Jaani VV poistel töötab see asi väga ilusti, ehkki tiba regionaalsemas võtmes ja masinate-, mitte inimestekesksena.
K
ps Presidendi kantselei ülem on Siim Raie. Miks mitte konkreetse mehe juurde minna ja küsida konkreetsele asjale selge vastus - millised mängureeglid on, miks on, ja kuidas saavutada tulemust.


[quote='Väravamehaanik' pid='265936' dateline='1310329944']


Vasta
#13

Esimesele postile vastuseks, et idee on tõesti hea. Tunnustamisega on nii, et kui hr. Väravamehhaanik pidevalt enesemotiveerimisest räägib, siis see on küll vahva kui vaid sellest piisab, aga point on selles, et keegi teine tahab tunnustada.
Pillimees saab laval olles aplausi küll, teinekord rohkem ja teinekord vähem, aga kui keegi tuleb pärast kontserti ja käe pihku pistab ja mõned head sõnad ütleb on see vahetum tunnustus siiski.
Nö asja peaks ajama need, kes otsapidi teemas sees ka on, pole ju mõtet esitada mingeid taotlusi sinna, kus esemeile ega tehtud tööle väärtust ei omistata ehk miks mitte siiski nö vanatehnikaringkonnasiseselt esmalt pihta hakata ja siis vo kunagi millagi jne. kõrgemale tasemele pürgida.

Ford Granada
Vasta
#14

Riikliku tunnustamisega...Nõukogude ajal oli hea, siis oli töö iga inimese au ja südametunnistuse asi! Oli ka teatud kindlad autasud - ordenid ja medalid. Töökangelasest ja Töökuulsuse ordeni järkudest kuni tööveterani medalini. Ja neid autasusid ikka anti tublisti. Nüüd on küll turumajandus vms, riiklike autasudega aga rohkem selline plaanimajanduslik asi, antakse kord aastas ja vaadatakse, et saajaid oleks enam - vähem paras hulk. (no eks ka nõukaajal oli üldjoontes sama, ju igal pool vist nii, et peaks nagu teatud arvu andma).
Tuleks siis teha mingi kindel kord ja autasude statuut (võikuidasõigeon?), näiteks, et taastad autobussi ZiS, saad Töökangelase aunimetuse ja Kuldtähe, taastad IŽ350-ne, saad Töövapruse medali III järgu...või praegusel ajal Punase Risti medali 4-nda järgu?
Kui hakata jagama mingeid kildkonna siseseid autasusid/tunnustusi, siis tekib kindlasti ka küsimus, et miks see sai (või õigem oleks, et miks mina ei saanud), no eks see tekiks ka riikliku tunnustamise puhul.
Ja veel on probleem, näiteks anti välja Meie Matsi huumoripreemiat iga-aastaselt. Alguses oli raske valida, sest väärilisi oli palju, pärast oli raske valida, sest väärilised olid juba saanud ja valikut enam polnud.
On mille üle mõelda
Vasta
#15

(13-07-2011, 16:05 PM)kass Kirjutas:  Riikliku tunnustamisega...Nõukogude ajal oli hea, siis oli töö iga inimese au ja südametunnistuse asi! Oli ka teatud kindlad autasud - ordenid ja medalid. Töökangelasest ja Töökuulsuse ordeni järkudest kuni tööveterani medalini. Ja neid autasusid ikka anti tublisti. Nüüd on küll turumajandus vms, riiklike autasudega aga rohkem selline plaanimajanduslik asi, antakse kord aastas ja vaadatakse, et saajaid oleks enam - vähem paras hulk. (no eks ka nõukaajal oli üldjoontes sama, ju igal pool vist nii, et peaks nagu teatud arvu andma).
Tuleks siis teha mingi kindel kord ja autasude statuut (võikuidasõigeon?), näiteks, et taastad autobussi ZiS, saad Töökangelase aunimetuse ja Kuldtähe, taastad IŽ350-ne, saad Töövapruse medali III järgu...või praegusel ajal Punase Risti medali 4-nda järgu?
Kui hakata jagama mingeid kildkonna siseseid autasusid/tunnustusi, siis tekib kindlasti ka küsimus, et miks see sai (või õigem oleks, et miks mina ei saanud), no eks see tekiks ka riikliku tunnustamise puhul.
Ja veel on probleem, näiteks anti välja Meie Matsi huumoripreemiat iga-aastaselt. Alguses oli raske valida, sest väärilisi oli palju, pärast oli raske valida, sest väärilised olid juba saanud ja valikut enam polnud.
On mille üle mõelda

Kuna lugupeetud kass pakkus välja,et ZIS bussi taastamise eest saab Töökangelase aunimetuse ja kuldtähe,siis on rõõm teatada,et üks selline komplekt võib heal juhul tulla Viljandimaale....Smile,kuid rohkem selliseid medaleid tulemas pole,kuna Zis bussid saavad lihtsalt otsa....Big GrinBig Grin Kõigile ju ei jagu neid ZIS busse....
Mis aga puutub neid teise Töövapruse medali III järgu.....või Punase risti medaleid,siis neid hakkab siis tulema seeriate kaupa,kuna seda sorti rattaid on meil veel piisavalt......Big Grin
Ja kui ZIS bussid ja IZ-350 -d hakkavad otsa saama,lõpetame ka medalite jagamise....
Muidu huvitav ettepanek lp. kassi poolt.
Jääb veel otsustada,kas ühe mehe higi on raskem,kui teise meha oma.....

Vasta
#16

Kellel neid kulinaid ikka vaja on?
Kui taastad juba bussi ära, siis võid endale ise oma ego järgi medali ka valmis teha, see ju palju väiksem töö Wink

Enda seisukohast lähtuvalt, tegelen ma selle "idiootsusega" oma lõbuks ja seda riigikorrast, poliitilisest korrektsusest vms jurast sõltumata. Tegelen sest meeldib, kellele ei meeldi vaadaku mööda!

Dad.
Vasta
#17

tere,hea et teema ikka areneb-elutseb,aga mul tekkis hoopis huvitav mõte,kas ei võiks välja kujundada vanatehnika üleskorjajate-taastajate oma paraadvormi,kuhu võiks lausa välja töötada pagunite-auastmete süsteemi,nii et noorem võrri taastaja on kohustatud SIS-i taastajale tema auastme kõrguse suhtes lausa kulpi lööma,või mis arvate.....
Vasta
#18

(14-07-2011, 16:24 PM)näkisepp Kirjutas:  tere,hea et teema ikka areneb-elutseb,aga mul tekkis hoopis huvitav mõte,kas ei võiks välja kujundada vanatehnika üleskorjajate-taastajate oma paraadvormi,kuhu võiks lausa välja töötada pagunite-auastmete süsteemi,nii et noorem võrri taastaja on kohustatud SIS-i taastajale tema auastme kõrguse suhtes lausa kulpi lööma,või mis arvate.....

Vaat see vormi mõte mulle täitsa meeldib. Siis on kohe näha,kes on kes.
Eks see läheb keeruliseks,mütsi valmistamine oleks muidugi hõlpsam,kui vormi valmistamine. Samas selle mütsiga on jälle see jama,et tsiklimehele täiesti kasutu asi... Peas peab sõidu ajal ikka kiiver olema. Arutada seda asja veel võiks,kuid mõte täna eriti ei liigu....
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne