Päris huvitav teema.
Nagu ikka, on igal asjal kaks või rohkem otsa. Nagu inimkond üldse, ei koosne ka vanatehnikahuvilised vaid ausatest, aatelistest, toredatest ja omakasupüüdmatutest inimestest.
Ühest küljest on tõepoolest mõistetamatu, miks inimene oma nõgestes seisvat romu ära ei taha müüa, teisalt on see tema valik. Pole teie asi, milline ta aed välja näeb ja mitu romu seal seisab, kui see just otseselt teie huve ja õigusi ei riiva.
"Pasakorjajatest" jupp maad armetumad kujud on mu meelest need, kes korjaja aia taga pildistamas käivad ja siis foorumites nutavad, et miks ta jobu autosid korda ei tee või maha ei müü...
Ju ta siis ei taha müüa, mis põhjus tal ka iganes poleks, kas või psühhiaatriline.
Mul oli endal kunagi "projekt 63" raames paar romu hoovi peal ja nägin sellega seoses igasugu kloune- nii nimetatud pildistajaid, "rauaärimehi", kelle arvates ma Kuusakoski numbrit polnud võimeline leidma ja muid tegelasi. Isegi üks tuntud vanatehnika koguja käis
Siis kui arusaamisele jõudsin, et mitut elu pole, aega antud mahukaks tööks ei leia ja nimetatud asju müüa tahtsin, polnud missioonimehi kuskil. Poole "koski" hinnaga ka ei tahetud. Paar "huvilist" püüdsid mind veenda, et missioonitundest lähtuvalt antakse selliseid asju taastajatele enam- vähem niisama...
Jätsin siiski endale vabaduse otsustada oma vara müümise asjus ise