Kodune kaljategu
#1

Kiirelt sirvisin arhiivisügavusi ja ühtegi sarnast teemat ei leidnudki!

Järelikult tuleb ta teha.

Niisiis, mis võiks olla palaval kesksuvisel päeval parim janukustutaja?

Õige vastus on loomulikult vesi. Hea külm allikavesi, millest paremat ei leia. Kui siit veidi edasi filosofeerida ja seda parimat vett lahjemate kemikaalidega töödelda, niiöelda teha väike alkeemia, saamegi maitsva kodukalja. Ütlen kohe ära - olen antud alal täielik algaja, aga eks ühtteist on hobikeemitsemise tagajärjel juba ka selgemaks saanud. Läbi aastate on sel alal muidugi juhuslikke katsetusi tehtud, kuid senised tulemused olid suhteliselt kesised, et mitte öelda isegi ... Ära on saadus muidugi joodud.

Aga see kõik oli, sest sel suvel olen asja uuesti käsile võtnud ja rohkem protsessi sisusse süübinud. Ütleme nii, et lahjema alkoholismiga on kergelt nakatav kogu pere ja hea külm kali teeb meele rõõmsaks, kustutab janu ehk annab pensionieelikuna päevi õhtusse veeretades lisaks hea une. Põhimõtteliselt vaid win-win lugu. Seega jagan enda enameelistatud retsepti ja kuulaks, mis teistel on antud nähtuse kohta lisada.

Sedapalju veel sissejuhatuseks, et kümned internetist nähtud "no see on küll nüüd see kõige-kõige õigem cccp paagikali!" stiilis videod on olnud enamus ajaraisk, kuna igaüks mäletab toda lapsepõlve maitset erinevalt ja ilmselt see nii ongi, sest üle mõõtmatu vabariigi oli kümneid leivakombinaate, kus retsept võis üsna vabalt varieeruda nii tooraine vaates, alates riknenud kurkidest ja lõpetades leivakoorukestega, kui võimalike lisaainete poolest. Ei tahaks küll tagantjärele müüjatädile näpuga näidata, kuid meenub ka see, et hommikul ja pealelõunal ostetud purgitäied varieerusid nii maitse kui värvuse poolest. Õhtustele töölttulijatele seda head kraami tavaliselt ei jätkunudki, vähemalt meie auulis.

Recept, mille järgi saad u.3 liitrit kodust kalja

Vesi 3,5 liitrit. Kui allikavett võtta ei ole ja kraanist tuleb hoopis midagi muud, näiteks klooritatud "joogivett", siis kasutaksin loomulikult poes müüdavat pudelivett.

Suhkur 140-150gr. Ilmselt sobib selleks igasugune tavaline rafineeritud suhkur, siinkohal pole suurt vahet käideldavuses täheldanud. Instruktsioonis soovitatud klaasitäie suhkruga on tulemus liialt magus.

UAB Klingai kuiv kaljakontsentraat. Kasutan pakis olnud kolmest pakikesest ainult poole ühe pakikese sisust. Kes mõrumat soovib, paneb terve pakikese. Müüakse Grossi poes.

Maadlexi kaljavirde kontrentraat, kaks-kolm supilusikat. Tahad maitsekamat, pane rohkem. Leiab Coopi kauplustest ja veel mõnestki kohast.

Kuivpärm u.5(4-6)grammi. Siin ei julge otseselt tootjat reklameerida, sest on erisuguseid kogemusi.
Seniks kuni jätkub Klingai pakist võtta valmiskaalutud pärmipakikesi, on kõik hea, sellega käivitub alati. Ülejäänutega selgub katsetades, kas võtab vungi sisse või mitte.

   

Edasi on lihtne. Vesi potti, pliidile tuli alla ja võib vajalikud keemilised elemendid kapi äärde ritta seada. Vett päris keema ei olegi lasknud. Ise mõtlen et hea kui vesi saaks vähe üle 82 kraadi kuumaks, ehk pastöriseeritud. No kes tahab ja kahtlustab igasuguse kahtlase kontingendi olemasolu enda poolt kasutavas alusmaterjalis, võib loomulikult ka keema lasta.

Kaljakontsentraadid ja suhkru võib nüüd sisse segada, kuigi eirame sellega osaliselt kasutusjuhendeid ja siis segame saadud lurri. Ülientusiastlikku aerutamist järele pole vajadust, kuid moe pärast võib ju raske töö tegemist imiteerida.

Nüüd on vaja kannatlikkult oodata, kuniks saadud toorkali jahtub nii 30-35 kraadini. Ajaviiteks võib laikida GAZ-53 pilte või arvutile Solitaires ära proovida teha. Siis võtad pakiga kaasas oleva kuivpärmitorbiku ja kuigi kõik õpetused seda keelavad, keerutad lusikaga potis oleva olluse päripäeva käima, tuletades ühtlasi meelde koolis pähe taotud Coriolilolisi efekti ja raputad pärmi ettevaatlikult pealispinnale.

Edasi on veel lihtsam. Tõsta saadud kaljapoeg sooja kohta ja lase tal rahulikult 12-24 tundi käia. Arusaadavalt tuleb kauem käinud lurr käbedamalt niitev, kui vähemkäinud beebithriller. Muistse kombe kohaselt tõstan potisuu peale ühe vana köögirätiku, sest tavaliselt käivitub mul see soga köögipliidil ja eeldad sealt hiljem ju mitte leida näritud heeringapäid või maitsvaid kartulikoori.

   

Pildilt on tuvastatav, et lisasin löbinale enne pärmistamist ühe ahjus kuivatatud/pruunistatud leivaviilu, mis hetkel potist meile laialivalgunud vormis vastu vaatab. See lödi lisab joogi maitsele omapära ja loomulikult pakub silmailu. Tihtipeale aga läheb saadus seeläbi hoopiski nooreks õluks kätte. Seega soovitan vähemat kääritamist, kui tavalised 12-24 tundi.

Kui tundus, et sai juba küllalt, võtad pealt vahu ja valad saaduse läbi peenema silmaga sõela - võib ka marlit kasutada, kui seda veel kuskil kapipõhjas leidub - kas otse pudeleisse või vahepeatuseks kraaniga nõusse. Ise teen nii, sest siis satub hiljem vähem setet pudelipõhja.

   

Nüüd aga üks nipp. Pudelid panen külmikusse alati pikaliasendis. Ei oska öelda, mis seal mõjutab, kuid nii tuleb tunde järgi rohkem gaasi, kui kohe püstiasendisse paigaldatud puudelis. Kui kõik läheb hästi ja kannatust jagub, võtad 36-48 tunni pärast pudeli riiulilt ja paned piimapaki kõrvale püstiasendisse. Et avajal oleks samuti huvitav, loksuta seda mõistlikkuse piires.

   

Siin nagu tähelepanelik vaatleja tähele paneb, kasutame me originaalset 0,25L kaljakruusi, mis on ohutuse huvides mõne aja sügavkülmetuses veetnud.

Nüüd tuleb ekstranõuannete ja tähelepanekute rubriik, mida olete oodatud täiendama

Kui soovid kiiremini kaljajooki nautima asuda, võib hapukama maitse saavutamiseks ja kiiremaks süsihappegaasi tekitamiseks umbes 10% mahust kodust õunamahla juurde valada. Seda siis kohe pärast pudeldamist. Kali on joodav juba mõne tunni pärast külma asetamist.

Kui juhtub, et näiteks üleöö pliidile jäetud lurr pole soovikohaselt käivitunud, saab samuti õunamahla lisamisega veel midagi kaljajoogile sarnast kätte. Eks ta ole rohkem enesepett muidugi.

Kui eelnev juhtunud on ja hommikul otsustad siiski lurrile kuidagi pärmi lisamisega veel eluvaimu sisse ajada, saad sa tegelikult vähese promilliga pärmimaitselise joogi, kui talle veel päevake aega anda. Enne lisapärmi manustamist on soovitav vedelik nõutava temperatuurini soojendada. Aga see viimane on rohkem laiba elustamine ja ise tavaliselt kallan selle pooliku külla saabunud hispaanlastele, kes aias sugumänge teevad. Kas limpsivad seda lisaks ka ümberhulkuvad kassid(või hiljem ülemäära lõbusas tujus varesed), aga otsas ta tavaliselt on.

Pudelid on vast igaühe vaba valik, aga kork peaks kinni käima, et kuri gaas kohe atmosfääri ei plagaks. Ise kasutan tugevamaid poekalja pudeleid, näiteks Tanheizeri omi. Nüüd on euroseaduste toel neil peal statsionaarsed korgid, seega täiesti legaalselt korduvkasutatav kraam. Sellega seoses meenub katsetuste alguspäevilt, kui tulemus tuli igal korral omanäoline ja ettarvamatu, et ostsin ühe pudeli poekalja, mis sai teiste kõrvale külmikusse asetatud ja ämm arvas peale maitsmist - nooh, see on juba enamvähem joodav. Kui veel edasi harjutad, kes teab-kes teab... Eks ta ole jah.
Poe mull on minu jaoks liiga suur. Peenem, mis pärast joomist suu veidi karedaks jätab, on mõnusam. Ja kodukaljal koos õunamahlaga midagi taolist tekibki. Või siis kaljamaitselisel siidril, kellele kuidas.

Loomulikult tuleb eeltoodu kohta lisada teatud hoiatus väikeste promillide suhtes, mis protsessi käigus tahes-tahtmata tekivad. Seega jälgige järeltuleva põlve puhul käitumist ja vajadusel korrigeerige joomisharjumusi. Siin on üks hea ülevaade, kuidas käib kaljakeetmine suure tehase mastaapides. Hariv materjal iseenesest.

Aga edukat katsetamist ja ärge siis kogu eepost tsiteerige, kui midagi asjast arvata on soov.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne