peeterpaul Kirjutas:taruvaras Kirjutas:Kaalusin siin pikalt, kas olla vait või mitte. Kuid ei saa mitte vaiki olla. Manalateele läinud vanade meeste kinnitusi ses osas ma päris tõe pähe ei võtaks, sest inimestel on komme asju näidata paremas valguses, kui tegelikult, sest see oli ammu ja nii on ilusam mõelda-öelda. Olen ise ka kokku puutunud selliste "surmkindlalt" teadvate vanade härradega, tegelikuses väited puusse pandud. Ise pooldan rohkem tolleaegset pildimaterjali ja kirjandust ning kui olemasolevat lapata, ei ole nende seas udulaternaid kohanud.
Siit tõotab tulla üle hulga aja hariv debatt. Stiilis Valge versus Ilmjärv.
Olen samuti suu ammuli lugenud, kuis taastamine edeneb ja kui üli-tõele-lähedane miski asi parasjagu on. Ja nüüd allikmaterjalina kasutada vanade meeste mälestusi? Igav vist ei hakka siin teemas.
Nõukogude tehnika korral - eriti varasema tehnika ja erimudelite korral - on ju ammuteada, et tegelik toodang erines tihti nii mitmeski osas kataloogides ja raamatutes spetsifitseeritust. Lihtsalt - kui eripärad ei puudutanud käiguosa, vaid teisejärgulisi abiseadmeid või keredetaile, ei peetud neid vajalikuks kirjanduses kajastada. Nende eripärade väljaselgitamiseks ei olegi muud võimalust kui säilinud isendid pluss vanade juhtide mälestused ja võibolla mõned juhuslikud fotod.
Enamikus olid need muudatused tingitud asjaolust, et mingi detailimudel vahetus ning isendile pandi külge see detail, mis parajasti laos olemas oli (defitsiidimajandus). Samas - kui tuli tellimus teatud hulga valitsuse masinate järgi, võidi muudatused teha ka nn "tellimisel". Pobide korral on igatahes teada, et 1949. aasta algul ei olnud nn "suur konveier" veel täisvõimsusel käima saadud ning seetõttu võidi mõnikümmend või -sada (valitsuse) autot siiski seal valmistada veidi teises kerekomplektsuses. Ka nn "suured stantsid" valmisid seal ju alles 1949 suvel või veelgi hiljem.
Mis puudutab 1949. aasta alguse "operativnõi"-Pobi erinevust tavapobist, siis olen saanud enam-vähem kokkulangevat teavet kahe juhi tollastest meenutustest. Olen mõelnud, et see ei saa olla juhus, et nad mõlemad valesti mäletavad! Äkki siiski oli asi nii, nagu nad rääkisid? Samas, kui on tõsiseid kahtlusi, et auto ikka selline ei olnud, võin ma algsest kontseptsioonist siiski ka loobuda, kui saan kaalukaid vastuargumente.
OK, vaatame need eripärad siis kildhaaval läbi - ootan nii poolt- kui ka vastuargumente, mis võivad edasist restaureeerimise käiku mõjutada:
a) Tagapidurituli ja "tiivakesed" olid kroomitud, mitte värvitud. Algse autoga koos olid säilinud nende kroomitud jäänused, mille tulesokli eripärad viitavad, et see on valmistatud enne 1952. Kas tõesti on keegi hakanud neid ise hiljem kroomima ja kaks inimest mäletasid valesti?
b) Laepolstrimaterjal oli teine. Laes olid säilinud jäänused samast riidest, millest olid tehtud ukse- ja istemete polstridki. Ja mälestuste kohaselt olid 1949. aasta valitsuse variandid nii tehasest tulnud, st et "jalarätiriie neil laes ei olnud". Muidugi, lagi võis olla hiljem vahetatud, aga kes teab...
c) Juhiuksel puudus salongivalgustust sisselülitanud nupp-andur (kui "genossed" taga magasid ja juht väljus autost, siis valgus nende und ei häirinud). Seda rõhutas üks juht kohe iseäranis, et juhi väljumisel laelamp põlema ei hakanud. Ja rääkis loo, kus Arnold Veimer oli taga maganud...
d) Esistangele olid juba tehases monteeritud kollased udutuled (sellised, nagu teemas lahatud) ja armatuurlauas oli nende jaoks paigaldet lisanupp. Äkki olid miskid Lääne (reparatsiooni-) või sotsmaade tuled? Millegi järgi pidi hakatama ju ka "kodumaiseid" kollaseid udutulesid valmistama? Muidugi ei välista ma, et neil tuledel ei olnud see "kolmene tihvtsokkel" taldriksokli asemel. Loomulikult saan ma alati need tuled külge kruvimata jätta...
Mis puudutab tulenuppu, siis vasakul (seal kus uuematel Pobidel on radiaatori märgulamp) oli mu autol selline segment-ära-auk, nagu tulelülitigi juures. Sellist auku on kodus VÄGA raske teha, seepärast oletan, et see tehasevärk siiski on. Ja mida teine tulede pealüliti muud lülitas kui udutulesid...
Pakun välja, et tõsiteaduslikud kaasfoorumlased (eriti need, kel on musta numbri eksperdi õigused) kommenteeriskid siin teemas neid detaile. Ning kokkuvõttes ehitan ma oma 1949.a. jaanuari valitsusvariandi sellisena, nagu üldine teadjate ekspertide konsensus kõlama jääb (st vajadusel veidi erinevana suulistest mälestustest).
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, oleme septembri lõpuni avatud L.P 11-18