08-11-2003, 14:51 PM
Ei tahtnud ühes teises teemas OT-ks minna, seega tegin uue teema. Alailma kohtab foorumites ja lihtsalt netis pahameeleavaldusi, et \"krt. endal roostetab SELLINE või selline masin aia äärde ära aga maha ei müü või küsib hingehinda\"
Kuna olen näinud asja mõlemalt poolt, siis räägiks oma tagasihoidliku arvamuse siin lahti ja vast selgitab see olukorda.
Kõigepealt kuidas ise sai seisma jäänud autosid otsitud.
97 aastal, Honda Accord 85 aasta, roostes, väike esiosakõks (tuli puru jne.) üks kumm läbi torgatud +hulk jamasid. Seisnud ühe samas kohas Tartu kesklinnas rohkem kui aasta. Omaniku leidsin peale politseisse avalduse kirjutamist. Mendis veel imestati, et tüüp tagaotsitav. Peale kahepäevast uste taga käimist õnnestus omanik kätte saada. Tuli, vaatas auto üle ja küsis 11 tuhat (börsis samal ajal võis liikuva isendi saada pea sama hinnaga. Põhimõtteliselt mõtetu hind. Sai tehtud veel pakkumine, et andku seitsmega ära - ei olnud nõus. Enne kui masin sealt ära koristati jõuti veel aknad sisse lüüa jne.
Samal aastal maakohas rääkis äi, et küla peal olevat üks vana peugeot müüa, hinnaks kaks tuhat. Sai asja vaatamas käidud ja leitud vene aja lõpus Soomest toodud masina, mis originaalvaruosade puudusel oli kõiksuguste lada ja traktorijuppidega sõidus hoitud. Esisild oli hetkel laiali ja omanik leidis peale mõningast mõtlemist, et on jah aastaid vedelenud aga alla 3500 ära ka ei anna. Esialgu tegi selline suhtumine meele mõruks küll.
Kaubale saab enda statistikas 1/10-le.
Parim leid on olnud 97 aastal 85 aasta täis elektrilisade, valuvelgede ja nahksisuga Renault Fuego, mille katus käis pea kogu ulatuses pealt lahti (vt. näiteks nagu mazda 121 teatud mudelid) 1.6 mootoriga masinal olid pätid armatuuri ära lõhkunud ja kogu masina elekter oleks tulnud uuesti ehitada. Hind 350 (kolmsadaviiskümmend!!!) krooni. Hind oli olematu seetõttu, et masin vedeles ühe asutuse territooriumil, omanikule taheti selle eest trahvi teha ja tüübil polnud masinat kuhugi viia.
Nüüd on aga asi niikaugel, et enda maja ümbruses seisev tehnika pakub möödakäiatele huvi ja aegajalt käiakse küsimas, et ega midagi ära müüa ei taha.
Vedelevad siis Zigull 011. 76 aasta, enne seismajäämist kuus aastat tagsi tehtud kereremont koos koobaste, tiibade jm vahetusega. Nüüd hakkab värv juba mitmest kohast mullitama aga aia tagant näeb veel kobe välja. Seismise põhjus - vaja vahetada roolikarp, esitulede reflektorid, klapisääretihendid (äkki said vahetult enne seisma jäämist siiski vahetatud?) +tegemist dokumentide järgi minu emale kuuluva autoga ja tema palk hetkel auto omamist ei võimalda. Auto mootor on ilma remondita sõitnud üle 300000 km, kuigi käivitub hästi ei usu siiski, et ressurssi enam pikalt jätkub. Miks ei ole siiani müüdud -
1. Kord mõni aasta tagasi anti selline käsk mulle kätte, et 3500 EEK ja müü ära. Kui börsi kuulutuse peale rahvas kohale hakkas tulema, siis leidis omanik, et peaks siiski natuke rohkem küsima.
- mina selle masina müügiga enam tegelda ei taha, kuna ei kavatse enam inimestele mingit jama ajama hakata, kui juba ühe hinnaga kohale tuldud.
2. Elukaaslane peaks kunagi autoga regulaarselt sõitma hakkama, kui olud paranevad. Esimeseks autoks, mida mõlkida ja lammutada peaks piisavalt õige eksemplar olema. Ema, ehk masina omanik arvab ka, et äkki võib seda masinat iseenda sõiduoskuste taastamiseks vaja minna. (peale seda kui ta mõned aastad tagsi mu värskelt ostetud sierraga vastu kodumaja seina sõitis - esiosa taastamine läks pea 4500 (sportliku esikaitseraua lappimine, värvimine, uus radikas + 2 x Hella 1000 tuled jne) - see väike mats oli kallim kui terve zigull!!!)
Sierra. Seisnud juba kaua-kaua. Kõik aastad ei ole vennad ja minu sissetulek aastate lõikes kõigub väga kõvasti. Praegu jõuan vaevu ühte autot pidada, kuna tuleb kõpitseda veel maja ja tudengist elukaaslasega elame minu palgast.
Sierra on all signatuuris märgitud 84 aasta 2.3 diisel, millele eelmine omanik on teinud kere kapremondi, pannud alla valuveljed, taha spoiler, ette nimetatud õnnetu spoilaga kaitseraud jne. Diisli kohta kergelt öeldes naljakas aga no hea küll, olen isegi XR4 kupeed näinud, millele keegi diisli aiste vahele areatanud
Eelmine omanik vahtas veel veermikus välja kõik amordid, vedrud puksid +pidurite juures kõik vajaminema. Siis sai jõud otsa ja müüs masina mulle. Mina omakorda panin peale korraliku mootoriploki, käimar sai teiselt masinalt võetud ja enne kontrollitud, alla tuttuue sumpa jne. Auto on mulle maksma läinud üle 30 k ja seda selleks, et saaks tõepoolest ideaalses korras masina, millega võiks muretult ka näiteks kuskil Tsehhis või Slovakis suusatamas käia jne. (sõitnud olen kokku vist 6000 temaga) Kahjuks ei ole viimased kaks aastat rahadega eriti rõõmsalt läinud ja masin seisab (vajab eelsüüteküünlaid, ja uusi pihusteid +raha et temaga sõita. Varemalt olen siin foorumis ka rääkinud miks ja nõu küsinud)
Miks ma seda masinat ära ei taha müüa, peaks selge olema. Kuid need kes ukse taga käivad ja tahavad paari tonni eest osta (eeskätta 13-17 aastased noormehed) on väga solvunud, et ma neile seda nimetatud summaga ära ei müü. Ka on olnud pakkumisi, et \"Ta sul siin niisama seisab, müü valukad koos kummidega alt 500-ga ära\" jne.
Järeldused neist:
* kuldses börsis on masinad paremate hindadega, kui aia ääri mööda otsides ja inimene on reaalselt huvitatud oma masinast lahti saamisest.
* kui inimene oleks tahtnud, oleks ta selle masina juba ammu müünud
* On inimesi, kellele vana vrakk (eeskätt pensiokad) on tähtis kasvõi mälestusena ja masinast saadav raha ei ole suuteline seda mälestust katma. Hästi mõnusa kogemusena meeles kevadine päikseline hommikupoolik ühe vanahäraga, kes rääkis ära terve auto (71 aasta kopikas) eluloo, alates selle toomisest Tallinnast kuni seismajäämiseni üheksakümmnendate keskel.
* Kui on töökoha vahetus, või ei ole näiteks lapse sünni tõttu võimalik mõnda aega rahaliselt autoga sõita, siis ei ole seda ka majanduslikult mõteksa maha müüa. Eeskätt juhul kui masinat on remonditud ja ta ei ole kõige uuem, sest hiljem on samas korras masina ostmine märksa keerulisem ja kulukam. Muidugi on auto seismine ka auto surm aga lüües tihti saldo kokku saame ...
* Maainimesed peavad tihti oma masinaid märksa kallimateks ja samamoodi tavaliselt ka ostavad kõige kirvema hinnaga. (tõsijutt! Ärge nüüd arvake et kõik, kes maal elavad aga...)
* Sedamoodi võib uurida mõnd tõeliselt väärtuslikku või erandlikku masinat, kuid sis tuleb arvestada et hind ei pruugi odav olla.
* Ja kõige lõpuks - asjadel on põhjused. Miski ei seisa või ei jää müümata niisama.
Puhh, suur ja segane asi sai. Vahepeal kui seda kirjutasin sain mitu pikka telefonikõnet, mis minu arvamuse terviklikkuselt kindlasti hästi ei mõjunud
Eks proovib pärast midagi parandada, kui päris puusse olen pannud
Kuna olen näinud asja mõlemalt poolt, siis räägiks oma tagasihoidliku arvamuse siin lahti ja vast selgitab see olukorda.
Kõigepealt kuidas ise sai seisma jäänud autosid otsitud.
97 aastal, Honda Accord 85 aasta, roostes, väike esiosakõks (tuli puru jne.) üks kumm läbi torgatud +hulk jamasid. Seisnud ühe samas kohas Tartu kesklinnas rohkem kui aasta. Omaniku leidsin peale politseisse avalduse kirjutamist. Mendis veel imestati, et tüüp tagaotsitav. Peale kahepäevast uste taga käimist õnnestus omanik kätte saada. Tuli, vaatas auto üle ja küsis 11 tuhat (börsis samal ajal võis liikuva isendi saada pea sama hinnaga. Põhimõtteliselt mõtetu hind. Sai tehtud veel pakkumine, et andku seitsmega ära - ei olnud nõus. Enne kui masin sealt ära koristati jõuti veel aknad sisse lüüa jne.
Samal aastal maakohas rääkis äi, et küla peal olevat üks vana peugeot müüa, hinnaks kaks tuhat. Sai asja vaatamas käidud ja leitud vene aja lõpus Soomest toodud masina, mis originaalvaruosade puudusel oli kõiksuguste lada ja traktorijuppidega sõidus hoitud. Esisild oli hetkel laiali ja omanik leidis peale mõningast mõtlemist, et on jah aastaid vedelenud aga alla 3500 ära ka ei anna. Esialgu tegi selline suhtumine meele mõruks küll.
Kaubale saab enda statistikas 1/10-le.
Parim leid on olnud 97 aastal 85 aasta täis elektrilisade, valuvelgede ja nahksisuga Renault Fuego, mille katus käis pea kogu ulatuses pealt lahti (vt. näiteks nagu mazda 121 teatud mudelid) 1.6 mootoriga masinal olid pätid armatuuri ära lõhkunud ja kogu masina elekter oleks tulnud uuesti ehitada. Hind 350 (kolmsadaviiskümmend!!!) krooni. Hind oli olematu seetõttu, et masin vedeles ühe asutuse territooriumil, omanikule taheti selle eest trahvi teha ja tüübil polnud masinat kuhugi viia.
Nüüd on aga asi niikaugel, et enda maja ümbruses seisev tehnika pakub möödakäiatele huvi ja aegajalt käiakse küsimas, et ega midagi ära müüa ei taha.
Vedelevad siis Zigull 011. 76 aasta, enne seismajäämist kuus aastat tagsi tehtud kereremont koos koobaste, tiibade jm vahetusega. Nüüd hakkab värv juba mitmest kohast mullitama aga aia tagant näeb veel kobe välja. Seismise põhjus - vaja vahetada roolikarp, esitulede reflektorid, klapisääretihendid (äkki said vahetult enne seisma jäämist siiski vahetatud?) +tegemist dokumentide järgi minu emale kuuluva autoga ja tema palk hetkel auto omamist ei võimalda. Auto mootor on ilma remondita sõitnud üle 300000 km, kuigi käivitub hästi ei usu siiski, et ressurssi enam pikalt jätkub. Miks ei ole siiani müüdud -
1. Kord mõni aasta tagasi anti selline käsk mulle kätte, et 3500 EEK ja müü ära. Kui börsi kuulutuse peale rahvas kohale hakkas tulema, siis leidis omanik, et peaks siiski natuke rohkem küsima.
- mina selle masina müügiga enam tegelda ei taha, kuna ei kavatse enam inimestele mingit jama ajama hakata, kui juba ühe hinnaga kohale tuldud.
2. Elukaaslane peaks kunagi autoga regulaarselt sõitma hakkama, kui olud paranevad. Esimeseks autoks, mida mõlkida ja lammutada peaks piisavalt õige eksemplar olema. Ema, ehk masina omanik arvab ka, et äkki võib seda masinat iseenda sõiduoskuste taastamiseks vaja minna. (peale seda kui ta mõned aastad tagsi mu värskelt ostetud sierraga vastu kodumaja seina sõitis - esiosa taastamine läks pea 4500 (sportliku esikaitseraua lappimine, värvimine, uus radikas + 2 x Hella 1000 tuled jne) - see väike mats oli kallim kui terve zigull!!!)
Sierra. Seisnud juba kaua-kaua. Kõik aastad ei ole vennad ja minu sissetulek aastate lõikes kõigub väga kõvasti. Praegu jõuan vaevu ühte autot pidada, kuna tuleb kõpitseda veel maja ja tudengist elukaaslasega elame minu palgast.
Sierra on all signatuuris märgitud 84 aasta 2.3 diisel, millele eelmine omanik on teinud kere kapremondi, pannud alla valuveljed, taha spoiler, ette nimetatud õnnetu spoilaga kaitseraud jne. Diisli kohta kergelt öeldes naljakas aga no hea küll, olen isegi XR4 kupeed näinud, millele keegi diisli aiste vahele areatanud

Miks ma seda masinat ära ei taha müüa, peaks selge olema. Kuid need kes ukse taga käivad ja tahavad paari tonni eest osta (eeskätta 13-17 aastased noormehed) on väga solvunud, et ma neile seda nimetatud summaga ära ei müü. Ka on olnud pakkumisi, et \"Ta sul siin niisama seisab, müü valukad koos kummidega alt 500-ga ära\" jne.
Järeldused neist:
* kuldses börsis on masinad paremate hindadega, kui aia ääri mööda otsides ja inimene on reaalselt huvitatud oma masinast lahti saamisest.
* kui inimene oleks tahtnud, oleks ta selle masina juba ammu müünud
* On inimesi, kellele vana vrakk (eeskätt pensiokad) on tähtis kasvõi mälestusena ja masinast saadav raha ei ole suuteline seda mälestust katma. Hästi mõnusa kogemusena meeles kevadine päikseline hommikupoolik ühe vanahäraga, kes rääkis ära terve auto (71 aasta kopikas) eluloo, alates selle toomisest Tallinnast kuni seismajäämiseni üheksakümmnendate keskel.
* Kui on töökoha vahetus, või ei ole näiteks lapse sünni tõttu võimalik mõnda aega rahaliselt autoga sõita, siis ei ole seda ka majanduslikult mõteksa maha müüa. Eeskätt juhul kui masinat on remonditud ja ta ei ole kõige uuem, sest hiljem on samas korras masina ostmine märksa keerulisem ja kulukam. Muidugi on auto seismine ka auto surm aga lüües tihti saldo kokku saame ...
* Maainimesed peavad tihti oma masinaid märksa kallimateks ja samamoodi tavaliselt ka ostavad kõige kirvema hinnaga. (tõsijutt! Ärge nüüd arvake et kõik, kes maal elavad aga...)
* Sedamoodi võib uurida mõnd tõeliselt väärtuslikku või erandlikku masinat, kuid sis tuleb arvestada et hind ei pruugi odav olla.
* Ja kõige lõpuks - asjadel on põhjused. Miski ei seisa või ei jää müümata niisama.
Puhh, suur ja segane asi sai. Vahepeal kui seda kirjutasin sain mitu pikka telefonikõnet, mis minu arvamuse terviklikkuselt kindlasti hästi ei mõjunud

