Pikemalt reisist ka.
Läksime kolme autoga kolmekesi, mina ja härrad hüüdnimedega Wing ja Kuldemar.
Autod vastavalt Navara, ML400 ka T4, mis sai töö käigus hüüdnime "Valge mära"
Kuna Kuldemar pidi kiirelt koju tagasi jõudma, oli ta reede varahommikul esimene startija plaaniga viia auto Lvivi ja siis kohe rong+lennuk tagasi sõita. Paar tundi hiljem järgnes wing Navaraga. Mina olin sel ajal alles tööl ja ML-il vahetati tagumisi piduritorusid, mis olid niisked. Startisin alles laupäeva hommikul.
Reede hilisõhtul oli siis seis selline, et hiljem startinud wing läks Ustilugis rohelist rida mööda üle piiri nagu rott läbi paberkoti, aga isand Kuldemari ja Valge Mära saatsid Poola tongrid transiidisappa. Kuna saba polnud pikk, ei osanud ma aimata halba ja läksin ära magama, et varavalges startida.
Varavalges selgus, et Kuldemar ei ole öö jooksul oluliselt edenenud. Saatsin ta teise piiripunkti ja ise asusin teele.
Wing raporteeris hommikul omakorda, et Navara sõit oli muutunud mõnevõrra mürasemaks. Telefonis kirjeldatu viitas rattalaagrile ja härra läks sõber Ihori, kohaliku töökojabossi jutule, et mu oletus üle kontrollida.
Spetsialistid kinnitasid diagnoosi ja jätsime Navara Ustilugi remonti, kust hiljem 79. brigaadi poisid sellel ise järel käisid. Wing sõitis blablacar nimelise sõidujagamisteenuse abil indiapäraselt ülerahvastatud piraatmarsaga Lvivi, kus sai Kuldemariga (kes teises punktis sai üsna valutult üle piiri) kokku ja võttis üle Valge mära ohjamise. Kuldemar asus samal ööl rongiga koduteele
Ise jõudsin ka laupäeva öösel Ustilugi. Järgmisel päeval panin Ihori juurde maha Navara varuratta ja rehvi ja kolm annetatud autoakut.
Edasi siis Lvivi ja tõmbasime veidi hinge ja kandsime hinge eest hoolt - käisime väikses külakeses kohalike kommete kohasel nelipühadepeol.
Esmaspäeval panime wingiga kahekesi ida poole ajama. Masinad ei tõrkunud, teeolud olid head, jõudsime ööseks Dniprosse.
Vinnitsa äärelinnas nägime pilti, mis meil oli tavapärane aastate eest - lehmi aeti üle neljarealise autotee karjamaalt kodudesse. Üle tee tulid koos ja siis iga vissi oma väravast sisse.
Hommikul saime kokku järjekordse Ihoriga, seekord 79. brigaadist, kellele oleks algse plaani kohaselt üle andnud Navara. Paraku jõime lihtsalt tassikese kohvi, tegime pilti ja läksime laiali. Järgmine peatus Soldatskij Prival, Žaporizzjes.
Seal laadisime maha kogu kaasa toodud varustuse, tegime portsu pilte ja juba olidki 128. brigaadi mehed kohal, et Transporter "Valge mära" uude talli viia.
Veidi juttu ja sebimist ja läinud nad olidki.
Siinkohal on oluline taustainformatsioon, et kuna Ukrainas õhutransporti ei eksisteeri, on pikkadel marsruutidel rongid pööraselt ülekoormatud. Zaporizzjest Lvivi pileteid päris nii lihtsalt, nagu meil Tallinnast Raplasse, ei saa.
Õnnestus soetada piletid järgmiseks (kolmapäeva) õhtuks ja stardiga Dniprost.
Niikaua ei olnudki muud teha kui passida, käia poes, turul, juuksuris (6€ koos pesuga) ja lasta Privali köögis vabatahtlike kokatud toitudel hea maitsta.
Järgmisel õhtul viis vabatahtlik Maks meid Dniprosse rongile.
Just saime perroonile ja traavisime rongi lõppu oma vaguni poole kui algas õhuhäire. Järgmised 40 minutit ootasime kogu ülejäänud rongitäie inimestega perrooni all tunnelis häire lõppu.
Järgmised 16 tundi loksusime rongis. Oli plaan hea une tarvis teha seda, mida pikamaarongis ikka. Käntsakas salo ja muu oli kaasas. Kupeekaaslasteks tuli kaks kohalikku härrat sama plaani ja varustusega. Nii me siis vurasime.
Hommikul silmad lahti, vagunisaatjalt metallhoidikus teeklaasiga kohvi ja uus päev võis alata.
Kupeekaaslased võtsid reisi eriti tõsiselt ja hommikukohviks pandi ka pudel konjakit lauale. Peab tõdema, et siinkohal tunnistasid kaks eestlast ennast nõrgaks.
Lvivis oli veel vaja reservpäev maha molutada, väike poodlemine, kontsert õhtul, kohalike sõpradega salakõrtsi külastamime ja nende nukratooniliste rahvalike laulude kuulamine. Ilus oli.
Täna hommikul viis tuttav vabatahtlik meid piirile, üle läksime jala.
Tundub, et Poola piiriäärsetel külajoodikutel on kombeks alustada hommikut sellega, et käivad Ukrainast pudelit toomas, millega päev õhtusse tiksuda. EU passiga ootejärjekorras oli hulgakaupa paistes punetavaid habemetüükais tüüpe, kellel kottis dressid seljas ja kilekotti mässitud nui näpus.
Pärast piiri saime kohe sealtsamast FlixBusi abil otse Krakowi lennujaama ja sealt sirgelt Tallinnasse.
Üks reis jälle selja taga.
