[nasa13]

Kuna pole juba mõnda aega omanud jalgratast (varastati viimane), siis leidsin olema üsna viimase aja hankida uus ratas. Kas ehk oskate soovitada?

Eesmärk oleks mugav ratas, mis kannataks nii kõvakattega teid kui ka "külavahe" vahelduva mh. kruusakattega ja katteta teid mõõda liikumiseks.

Palju on tolku amortidest? Millise firma käiguvahetaja on vastupidav? Mida pidada veel silmas?

Aitäh!

[Jesper]

Tänapäeval on sellise "peamisel asfaltil ja vahel harva ka mujal" kasutusstiili jaoks spetsiaalne klass rattaid, mida kutsutakse mõnikord hübriidratasteks. Idee on umbes sama nagu linnamaasturitel, maastikurattalikku ülesehitust on pehmendatud tänavale sobivate kummide, veidi leebema raamigeomeetria ning mugavama sadulaga. Näiteks Veloplusi leht pakub esinduslikku valikut, kuid sarnase filosoofiaga rattaid on iga firma kataloogis.

Kui on plaanis rattaga sporti teha, siis on muidugi veidi teine lugu, aga siis läheb nagunii vaja ka kahte ratast - teedele maanteeratas ja metsa maastikuratas.

Amortidest ei ole tolku (kui sa just 20000kr hinnaklassi rattaid ei vaata), rääkigu müügimees mida tahab. Amordid odaval rattal on täielik nali, umbes nagu kleebiks auto tagaluugile kirja TURBO ja ootaks, et auto läheb sellest paremaks.

Käiguvahetajaks Shimano.

[nasa13]

Amortide suhtes olen natuke (tegelikult rohkem) ka ise skeptiline.
Tegemist oleks rutiinse tavatingimuste-jalgrattaga. Shimano oli palju aastaid tagasi suht probleemseks kohaks, aga aja jooksul on ta kindlasti üheks domineerivaks tootjaks.

[Jesper]

Jah, aga ega Shimanole odavas hinnaklassis mingit mõistlikku alternatiivi ka ei ole. Kallite sportrataste puhul on valik küll laiem, aga minu arvamus on selline, et jalgratta puhul pole mõtet liiga palju ette kujutada - 99% ulatuses on vastupidavus ja muud parameetrid, nagu näiteks kiirus sõltuvad kasutajast, kvaliteedierinevusi tuleb sama hinnaklassi ratastelt tikutulega taga otsida.

Minu maastikurattal olevad Shimano TX vahetajad (ostu hetkel nende kõige odavam tooteseeria) on 8 aastat vastu pidanud, selle käigus lugematu arv kilomeetreid nii maanteel kui metsas. Isegi Eesti Meistrivõistluste starti kõlbas veereda Ilmselt peaksid need veel vastu, kui puruks kukutud shifterid poleks lõplikult üles öelnud. Kui vahetajatega heaperemehelikult ringi käia, koormuse all mitte vahetada, õlitada ja puuokstest puhastada, siis on neist rõõmu tükiks ajaks.

[künnimees]

Minul ka Shimano käiguvahetajatega ratas, hind ostmise ajal ( 1995 või 1996 aastal, täpselt ei mäleta) 3000 kr. Siiani läbikärutatud ~7..9000 km metsa-, kruusa- ja asfaltteed. Kogemus näitab, et tagumisel käiguvahetajal (juhtratastel, puksidel ja vedrudel) jätkub ressurssi ligi viieks tuhandeks kilomeetriks. Pärast seda hakkavad käigud ise koormusest sõltuvalt vahetuma (päris huvitav, nagu automaatkäigukast), lõpuotsa omad üle pilduma jne. Aga enne käiguvahetajat väsivad tagahammasrattad ja kett (3..4 tuhat km).
Odavatest amortidest on tõesti rohkem tüli, kui kasu. Suhteliselt palju energiat läheb raami painutamiseks ja kahvel tundub nagu närimiskummist tehtud olevat, st. reageerib järskudele pööretele imeliku viivitusega.

[Väravamehaanik]

Omadest kogemustest julgen väita, et külavahel kulgemiseks ja erinevate pinnaste talutavaks sõtkumiseks ja ka vahel poes käimiseks ja raskemate pakkide vedamiseks on kõige sobivam see nö kaitseliidu Monark, paksude kummidega (mitte see peenikeste rehvidega). Ma ei soovita seda mitte enda vanatehnikahuvist lähtudes vaid kasutan ka ise seda igapäevaselt paksu liiva sees randa sõitmiseks ja erinevate küngaste ületamiseks. Vändata on pehme ja kerge. Tõsta on seda muidugi raske aga minu trajektooridel tuleb tõsta vähe.
Loomulikult on meie peres ka kaasaegseid "käikareid", kuid need on minu poolt ära põlatud, sest kuidagi kitsed tunduvad. Nooremal rahval on muidugi häbi vanadega sõita, seega las nemad siis eputavad oma odavate krossikatega. Trenni tegemiseks on need viimased muidugi head, sest väsitavad piisavalt. Lihtsalt sõitmiseks pole ju väsitamine vajalik.
Kunagi tegelesin ka jalgrataste kähkusõiduga, nii trekil kui maanteel ja metsas ning selle kogemuse najal tean öelda, et erinevatele pinnastele universaalset ratast ei ole olemas. Ja need laiatarbe plastpedaalidega rattad on ikka naljakad asjad küll. Kui mul ei oleks vanaaegseid rattaid juba 20 ringis ja ma vajaksin ideaalset ratast igapäevaseks sõiduks ja seda minu kiidetud Monarki pole kuskilt võtta, siis ma asuksin ise ratast komplekteerima.
Raamiks võtaksin METALLIST, näiteks nõukogude või mõne muu vanema raami, mida võib ka vajadusel sobivaks keevitada. Kõik liikuvad sõlmed moodustaks METALLdetailidest. Käigud ei ole igapäevaselt tegelikult vajalikud ja mõjuvad lihaskoormusele halvasti. Käike läheb vaja siis, kui te peate läbima "tuurdefraanzi". Ja krossimehed võtavad ka pigem ratta mäkke minnes õlale, mitte ei raiska aega käikude ragistamisega. Amortidest on tolku siis kui on plaanis hüpata 5 meetri kõrguse betoonbloki otsast 3 meetrise bloki otsa ja see manööver peaks ebaõnnestuma ja on vaja pehmelt maanduda all, et siis uuesti eelmise bloki otsa tagasi hüpata. Paraku ei sobi selleks ka need naljaamordid.

Ja veel, kui on plaanis sõita tavalist sõitu mööda kruusateed jäätise järgi, siis võiks ju istuda ka vedrudega sadula peal. Ma vaatan ja imestan, kuidas meil maapoisid sõidavad poevahet nende sadulatega, mis on mõeldud keha fikseerimiseks treeningul, endal pole jalad üldse korvides ja plätud on jalas. See on ju sama hea, kui rallikast pärit Recaro toolidega Harjumaa Liinid...

[oldmoped]

Võibolla asi minu maitses kinni, aga normaalsele täiskasvanud inimesele, kes tahab ratast vahetevahel lihtsalt kulgemiseks, soovitaksin cruiser tüüpi ratast. Kummi ei tohiks olla peenikesed linnakummid ega ka traktorimustriga maastikuratta omad. Isteasend võiks kah olla ikkagi "normaalne", mitte ettepoole käpuli. Mingi käiguvaetuse vastane ei ole ja sõltuvalt sellest, kus eesti otsas momendil asutakse, võivad käigud sõltuvalt pinnasevormidest olla täiesti asja eest. Kõigile neile tingimustele vastab Schwinni 3- või 7- käigulise vabasisese plnetaarkäigukastiga cruiser. Sellise nimega tootja puhul ei tohiks komponentide kvaliteedis kah eriti kahelda. Kas võtta esivedrutusega või ilma, on juba maitse asi.

[madeinussr]

Minu poolne soovitus.
rattad 28 tolli, hea rummusisese vahetajaga 3käiguline tagumine ratas.
Pehme suur sadul, mitte väga laiad ja mitte ka väga kitsad rehvid(1,50-1-75).
Kindlasti võiks ees olla korv, ja töötavad dünamoga tuled.
Emale sai selline ostetud, lihtsalt super on lühemaid ja pikemaid otsi kulgeda...no minu GT Agressori vastu ta väga ei saa, aga need kaks on täiesti erinevad rattad ka.
http://www.album.ee/?o=291481696

[Väravamehaanik]

Seda Oldmopedi mainitud Schwinni soovitaks ise ka. Olen külastanud ka Chicagos ühte pisikest Schwinni muuseumit ja tuleb tõdeda, et avaldas muljet. Selle ratta puhul tuleb arvestada ka paar tuhat suurema summaga ja sellega, et kõik külarahvas vahib aga sõita on küll mugav ja kestvuse osas probleeme ei teki.
Küll aga tuleb end hoida nö valescwinnide eest, mingid tüübid toodavad samasuguse kujuga rattaid, millel on plastikust pedaalid ja sadulad. See õige originaal Schwinn ratas veereb kergesti ka ilma käikudeta, aga planetaarkäikude puhul tuleb lihtsalt teada, et käiguvahetuse ajal ei vändata, nagu avatud käikudega ratta puhul.
Väga laia sadula puhul tuleb arvestada ka isiku reieveenide asendiga, nimelt võib lai sadul suruda reie sisemised veenid kinni ja jalad väsivad ruttu ära.

[pvr]

Kui soovid endale ratast mis kestab sinult sinu lastelastele on seeKlassik õige valik. Kahjuks pole teada kas neid ka eestis osta võimalik on, aga ehk tasuks proovida as mefot kes impordib tunturi treenig aparatuuri

Schwinni kohapealt on ainult häid sõnu ütelda, aga ilmselt arvas sama ka pätipoiss kes selle minema viis.

[MartinL]

Võibolla asi minu maitses kinni, aga normaalsele täiskasvanud inimesele, kes tahab ratast vahetevahel lihtsalt kulgemiseks, soovitaksin cruiser tüüpi ratast. Kummi ei tohiks olla peenikesed linnakummid ega ka traktorimustriga maastikuratta omad. Isteasend võiks kah olla ikkagi "normaalne", mitte ettepoole käpuli. Mingi käiguvaetuse vastane ei ole ja sõltuvalt sellest, kus eesti otsas momendil asutakse, võivad käigud sõltuvalt pinnasevormidest olla täiesti asja eest. Kõigile neile tingimustele vastab Schwinni 3- või 7- käigulise vabasisese plnetaarkäigukastiga cruiser. Sellise nimega tootja puhul ei tohiks komponentide kvaliteedis kah eriti kahelda. Kas võtta esivedrutusega või ilma, on juba maitse asi.

Ostsin endale eelmise aasta lõpul sellise. Aint ilma amordi, käikude ja porikateta. Sõites jääb pikapeale tagumik haigeks. Eelmise aasta mudelil olid nõrgaks kohaks pedaalid. Enda omal vahetasin need vene ratta omade vastu. Dünamost ostsim, 85.- paar. Nõudis küll väheke kombineerimist, aga tulemus jäi rahuldav.

[andris]

Schwinni sama tüüpi tandemid on ka väga lahedad. Üldse seda tüüpi Schwinnid meenutavad mulle vanu Cadillace.
Ma ise sõidan Merida Kalahari 510-ga, kuna liigun palju maastikul ja kohtades, kus tänavarattast abi pole. Ratas on alles suht uus (paar päeva), ei oska muljeid öelda, käiguvahetid on muidu mugavad, käigud vahetuvad hästi (kuigi vahel tuleb natuke järgi aidata, et õige käik sisse läheks [aga seda harva], käiguvahetussüsteem on Shimano Altus). Varem sõitsin Optima jalgrattaga, polnd teisel vigagi, ainult päris mitu kummi sai puruks sõita ja mõned teised detailid kõveraks väänatud (kogemata muidugi).

[MartinL]

Ise otsustasin selle Schwinni kasuks sellepärast , et olin väsinud eelnevast rahmeldamisest.  (peas kuskil 10 cm arm jne) Nimelt oli eelmine ratas dirtjump Classic Samurai. Kes teab mis ratas see on ,see teab. Eelnevalt sõidetud ka tavaliste maastikuratastega (Classic Legend , Scott mingisugune )
Aga selle  Schwinniga jah, muretult cruisid mööda linnatänavaid . Ja kiiret pole kuhugi.