Eks siit tulebki välja see põlvkondade "konflikt", et igaüks hindab enim seda, mis tema lapsepõlve/nooruse ajal igapäevane oli. Petssi jaoks seostub sõna "Ikarus" pigem Lux´i või 620-ga, samas kui mulle assotseerub esimesena tibukollane 260 - mistõttu ma end selle 260 rooli taga täna kõige kodusemalt tundsingi.
Ehk on minu jutt ainult puhas nostalgia ning võrdlemisi kallutatud, aga siiski...
Tänane eksponaat oma 1988. a väljalaskega võib olla üsna väärtusetu 1937. a Opel Blitzi kõrval, aga oma ajastu kontekstis oli Ikarus 260 Vene LAZ-ide/LiAZ-ide kõrval siiski täiesti omaette kvaliteet. Mitmete bussipargi-meestega vesteldes on osatud Ikarusi peaasjalikult hea sõnaga meenutada - eelkõige töökindluse, hoolduse lihtsuse ja kütusekulu seisukohalt. Jätame siinkohal kõrvale külmad salongid, sest selle taga oli paljuski Moskva kokkuhoiupoliitika busside hankimisel.
Kui seda 260-t nüüd kõrvutada näiteks tänase Lux´iga, siis on 200. seeria eelkäijatega võrreldes disainilt muidugi oluliselt industriaalsem, lihtsam ja odavam, aga samas ma ei tea ühtegi teist sama ajastu bussi, kus kokkuhoiust tingitud lihtsus, loogika ja maitsekus kõnniks nii hästi käsikäes. Ma olen Ikarust puurinud siit- ja sealtpoolt, aga isegi pekstes ei oskaks ma öelda ühtegi detaili, mis mind vähegi häiriks - selles mõttes suur kummardus Ungari inseneridele. Ja kui nüüd lisada veel uhkelt undav tagasild ning äärmiselt huvitava karakteriga mootorihääl, mis erineb selgelt kõigist Volvodest/Scaniatest, lisaks oma ajastu mõistes üsna futu armatuurlaud, siis on minu jaoks ideaalne buss olemas...
Ikaruste 200. seeriast kujunes sotsmaadele sisuliselt standard - mistõttu oli tänane buss raekoja platsil täpselt sama suures aupaistes kui Lux, Blitz või Vabis.
(Tänane üritus tekitas minus teatavaid nostalgiavärinaid...
)