Teab keegi mis on on saanud Oru turbabriketitehasest?
Tekst ja pilt ajakirjast ''Säde'':
Männik laulab paljude kilomeetrite kaupa vaheldumisi,tihnikute soode ja rabadega.Varem oli mets vaikne, harva eksis siia
inimene, mõni jahimees, seenelkäiija või marjuline. Ainult metsloomad elasid siin ning rabas pesitsesid koovitajad ja pikajalgsed
kured. Kuid ühel päeval, 3 aastat tagasi, hakkas mets kajama inimhäälest, hakkas kostma traktorite ja buldooserite pidev
mürin.Metsavaikusele tuli jäädav lõpp. Veoautod ja traktoritõstukid vedasid silikaatkive ning raskeid betoonplaate, pandi
püsti tornkraanad...
Nüüd paistavad kaugele üle puulatvade Oru turbabriketitehase hooned ja tööliste elumjad. Tulen raudteejaamast läbi metsa,
suman sügavas lumes, et otsemat teed tehase juurde jõuda. Märstipäike paneb lume sätendama, kuid ei soojenda üldse,
kraadiklaas näitab vist tublisti alla nulli, pakane lausa näpistab põsenukke.
Äkki lõpeb mets ja mu ees on tehas -- kaks ilmatu suurt ja kõrget hoonet. Samas on pikk traktorikuur, laiade akendega
remodnitöökoda ja veduridepoo. Betoonist platvormi ääres peatub parajasti elektrivedur, järel pikk rodu turbakoormaga
vagunette.
Piki metsasihti viib tee rabasse. Terve suve mürisesid seal traktorid ja turbafreesid, turvast koguti talveks varuks, aeti
kahe-kolme meetri kõrgusteks ja kahe-kolme kilomeetri pikkusteks vallideks. Nüüd pole muud kui ekskavaatorid tõstavad turba
vagunitesse ja elektrivedur toimetab need tehase juurde.
Vagunitest langeb turvas liikuvale lindile ja kaob tehase ettevalmistustsehhi sisemusse. Siin töötavad suured sõelad ja
veskid, mis turbamulla sõeluvad ning tolmuks jahvatavad. Seejärel paiskub tolm jälle liikuvale lindile ja suundub
briketitsehhi. Võimsad seadmed kuivatavad tolmust väiksemagi niiskuse ja kuus pressi suruvad tolmu kõvaks briketiks.
Niimoodi see turbabriketi valmistamine käib. Pealtnäha lihtne, sest kogu töö teevad masinad. Isegi briketi ladumisel vagunitesse ei ole tarvis inimesi käsi. Raudrenne mööda liigub brikett tehasest välja raudteel seisvatesse vagunitesse.
Elanikkond saab nüüd väärtuslikku kütust senisest suuremal hulgal ja tulevikus hakkab veel rohkem saama. Rohkem
sellepärast et kolm kuud tagasi läks käiku alles tehase esimene osa, teistt aga hakatakse kevadel ehitama. Kahe aasta
pärast on Oru turbabriketitehas poole suurem.
Raudtee ääres ehitatakse tehasele üht kõrvalhoonet. Siin kohtan tuttavat meest, see on Endel Kaljuve, ehitus jaoskonna juhataja.
Eendel Kaljuve oli esimeste hulgas kes tuli siia metsasügavusse ja on kogu aeg tehase töölisasula ehitamist juhatanud.
Ütlen talle: ''Muudkui ehitate. Külma ei karda?'' ''Mis sest külmast'' naeratab Endel Kaljuve. ''Töö tahab teha, vabariigi aastapäevaks
teeme mitu uut hoonet valmis.''
Endel Kaljuve läheb töölisasulasse ja kutsub mind kaasa. Sihvakate mändide ning valgetüveliste kaskede vahelt paistavad mitmed
realt kolme ja nelja korruselised elumajad. Söökla ees kuulutusetahvlil teatab värviline plakat, et õhul võib klubis uut filmi näha.
Bussipeatuses ootavad mõned mehed ja naised. Maanteel vuravad järjest veoautod, koormaks turbamuld. Seda veetakse kolhooside,
sohvooside põldudele väetamiseks.
Asulas on mõned elamud pooleli, tornkraana tõstab tsemendikasti poolelioleva maja kolmandale korrusele, kus vattkuubedes töölised laovad
kive neljanda korruse seina.
Endel Kaljuve näitab käega majade poole. ''Vaadake neid, terve kvartali neljakorruselisi teeme valmis.Eile lõpetasime töö selle viimase juures, maja
on vastu võetud ja varsti võivad elanikud sisse kolida. Seega on asulas nüüd üheksateist elumaja. Vabariigi aastapäevaks teeme veel kaks maja, kolmanda jaoks hakkame homme-ülehomme vundamendiauku kaevama. Ka sauna ehitamine on lõpetamisel, praegune kauplus on meil väike kuid pole hullu, varsti alustame uue kaupluse ehitamist. Sinna tulevad ruumid ka teensutöökodadele.''
Mööda jooksevad kaks väikest poissi, mõlemal läkiläkid silmil, kaenla alla koolikott. ''Tulevad koolist?'' ''Vaat, õiget koolimaja asulas veel pole'' vastab Endel kaljuve.
''Mõned elukorterid kohandasime klassiruumideks ja seal õpivad väikesed lapsed, suuremad peavad ikka veel Jõhivs käima. Neil on muidugi raske, hommikul bussiga sõidavad kooli, õhtul tulevad tagasi, siiski mõne kuu pärast hakkame ka oma asulasse koolimaja ehitama.''
Kevadel, kui lumi sulanud ja maa tahanenud, teevad elanikud oma majade ümbruse korda, sellest võtavad innukalt osa ka lapsed. Majade juurde kaevatakse lillepeenrad ja tehakse muruplatsid. Igatahes ENSV 25. aastapäevaks saab asula uue näo, aga ehitamine jätkub täie hooga.