19-03-2008, 00:32 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 19-03-2008, 00:47 AM ja muutjaks oli valdo.)
Pakun ühistranspordihuvilistele bussiloendamise asemel (kuniks veel keegi andmebaasi teinud ei ole) välja palju hädavajalikuma tegevuse - jäädvustada (veel) allesolevad elektrirongi ER1 vagunid.
Ma mõtlen need vagunid algses konditsioonis, nii nagu nad meie elektriraudteedel ca 15 aastat - ligikaudu 1980. aastast 1990ndate keskpaigani - vurasid. Lihtsalt kusagilt nagu turgatas meelde, et kui BLRT juures asuv Umeks hakkas 1990ndate esimesel poolel neid rekonstrueerima, siis just sel ajastul müüdi rekonstrueerimata vagunid Põlevkiviraudteele ja rongid muutusid kuuevagunilistest neljavagunilisteks.
Ehk siis need ER1-d millede enamik 2000ndate aastate alguses emeksisse läks (viimaste ER1de lõpu emeksis jäädvustasin, vt http://www.mois.ee/er1/er1_a.mpg ja http://www.mois.ee/er1/er1_b.mpg) ja ER1-6XX üks peavagun ka Haapsallu muuseumisse viidi, ei olnud interjöörid enam algne, vaid tugevalt muudetud:
a) algsete ER1-te siseseinad olid kaetud reljeefse linkrustiga (vahel ka dermatiiniga), millede liitekohtadel olid puitliistud;
b) algsete ER1-te aknad olid puidust ning teise klaasiga talveraam monteeriti suveks eest; avatav ülaosa oli muide ainult välimisel aknal, st talvel ei saanud nende aknaid lahti teha;
c) algsete ER1-te istmed olid nn poolpehmed - puitraamile toetus kolm eraldiseisvat dermatiiniga kaetud patja, mille all olid vildikihid; põrandale kinnitus see iste kahe püsttoru abil, mitte stantsterasest konstruktsiooni abil, nagu uuematel;
d) paki- ja mütsiriiulid olid uuematest rongidest erinevad ja teistsugused - lehtterasest stantsitud vahekandurite vahel oli hulk peenikesi terastorusid;
e) salongi ja tamburi vahelised uksed olid puidust, mitte metallist.
Umeksi ümberehitused 1990ndate esimesel poolel kaotasid nendest erinevustest kindlasti a) kuni d), kuna tollase kapitaalremondi käigus kasutati interjööride tegemisel vast Riia vagunitehase standarddetaile ja kohapeal tehtud puitistmeid. Kardan, et noorem põlvkond enam ei teagi, milline nägi ER1 interjöör välja algselt.
Nüüd olekski viimane aeg välja selgitada, kas äkki Põlevkiviraudteel on säilinud mõni punktides a) kuni d) loetletud iseloomujoontega ehk siis vana interjööriga vagun? Kuna sealkandis reisiliiklust enam ei toimu, on vagunid kohekohe emeksisse minemas, kui mitte nad seal juba ei ole. Mõistlik oleks kogu seal säilinud veerem võimalikult pea põhjalikult seest ja väljast üle pildidstada.
Loomulikult tuleks selleks Põlevkiviraudtee või isegi Eesti Põlevkivi juhtkonnalt eriluba taotleda, aga ma usun, et sihikindla tegevuse tulemusena peaks selle loa vast kindlasti saama, sest tegu on siiski meie tehnikaajaloo jäädvustamisega. Eriti juhul, kui paar soovituskirja (nt Haapsalu Raudteemuuseumist, miks mitte ka kusagilt mujalt, nt Kultuuriministeeriumist) on hangitud ja tagataskus...
Minu käesoleva postituse mõte ongi see, et ärgitada pildistamisega tegelevatel noortel ühistranspordihuvilistel Tallinna tavaliinide busside jäädvustamise asemel see projekt ette võtta. Olen ise seda mitu korda mõelnud teha, aga kahjuks mind kummitab ajapuudus - põhitöö + jalgrataste jm kola restaureerimine + mõisaportaali vedamine + mõisaraamatute kirjutamine jms võtab kõik oma aja. Niipalju siiski tean, et millaldi ca 1997 kiikasin korra Virumaa mõisate pildistamisreisi ajal aknast ühte seisvasse Põlevkiviraudtee vagunisse - minu mäletamist mööda oli selle seintel siis veel linkrust ja istmed vanatüübilised poolpehmed...
Tegevus on seda vajalikum ja põletavam, et nt veebiavarustes ei tea ma olevat ühtki fotot ER1 salongi (algsetest) interjööridest...
Ma mõtlen need vagunid algses konditsioonis, nii nagu nad meie elektriraudteedel ca 15 aastat - ligikaudu 1980. aastast 1990ndate keskpaigani - vurasid. Lihtsalt kusagilt nagu turgatas meelde, et kui BLRT juures asuv Umeks hakkas 1990ndate esimesel poolel neid rekonstrueerima, siis just sel ajastul müüdi rekonstrueerimata vagunid Põlevkiviraudteele ja rongid muutusid kuuevagunilistest neljavagunilisteks.
Ehk siis need ER1-d millede enamik 2000ndate aastate alguses emeksisse läks (viimaste ER1de lõpu emeksis jäädvustasin, vt http://www.mois.ee/er1/er1_a.mpg ja http://www.mois.ee/er1/er1_b.mpg) ja ER1-6XX üks peavagun ka Haapsallu muuseumisse viidi, ei olnud interjöörid enam algne, vaid tugevalt muudetud:
a) algsete ER1-te siseseinad olid kaetud reljeefse linkrustiga (vahel ka dermatiiniga), millede liitekohtadel olid puitliistud;
b) algsete ER1-te aknad olid puidust ning teise klaasiga talveraam monteeriti suveks eest; avatav ülaosa oli muide ainult välimisel aknal, st talvel ei saanud nende aknaid lahti teha;
c) algsete ER1-te istmed olid nn poolpehmed - puitraamile toetus kolm eraldiseisvat dermatiiniga kaetud patja, mille all olid vildikihid; põrandale kinnitus see iste kahe püsttoru abil, mitte stantsterasest konstruktsiooni abil, nagu uuematel;
d) paki- ja mütsiriiulid olid uuematest rongidest erinevad ja teistsugused - lehtterasest stantsitud vahekandurite vahel oli hulk peenikesi terastorusid;
e) salongi ja tamburi vahelised uksed olid puidust, mitte metallist.
Umeksi ümberehitused 1990ndate esimesel poolel kaotasid nendest erinevustest kindlasti a) kuni d), kuna tollase kapitaalremondi käigus kasutati interjööride tegemisel vast Riia vagunitehase standarddetaile ja kohapeal tehtud puitistmeid. Kardan, et noorem põlvkond enam ei teagi, milline nägi ER1 interjöör välja algselt.
Nüüd olekski viimane aeg välja selgitada, kas äkki Põlevkiviraudteel on säilinud mõni punktides a) kuni d) loetletud iseloomujoontega ehk siis vana interjööriga vagun? Kuna sealkandis reisiliiklust enam ei toimu, on vagunid kohekohe emeksisse minemas, kui mitte nad seal juba ei ole. Mõistlik oleks kogu seal säilinud veerem võimalikult pea põhjalikult seest ja väljast üle pildidstada.
Loomulikult tuleks selleks Põlevkiviraudtee või isegi Eesti Põlevkivi juhtkonnalt eriluba taotleda, aga ma usun, et sihikindla tegevuse tulemusena peaks selle loa vast kindlasti saama, sest tegu on siiski meie tehnikaajaloo jäädvustamisega. Eriti juhul, kui paar soovituskirja (nt Haapsalu Raudteemuuseumist, miks mitte ka kusagilt mujalt, nt Kultuuriministeeriumist) on hangitud ja tagataskus...
Minu käesoleva postituse mõte ongi see, et ärgitada pildistamisega tegelevatel noortel ühistranspordihuvilistel Tallinna tavaliinide busside jäädvustamise asemel see projekt ette võtta. Olen ise seda mitu korda mõelnud teha, aga kahjuks mind kummitab ajapuudus - põhitöö + jalgrataste jm kola restaureerimine + mõisaportaali vedamine + mõisaraamatute kirjutamine jms võtab kõik oma aja. Niipalju siiski tean, et millaldi ca 1997 kiikasin korra Virumaa mõisate pildistamisreisi ajal aknast ühte seisvasse Põlevkiviraudtee vagunisse - minu mäletamist mööda oli selle seintel siis veel linkrust ja istmed vanatüübilised poolpehmed...
Tegevus on seda vajalikum ja põletavam, et nt veebiavarustes ei tea ma olevat ühtki fotot ER1 salongi (algsetest) interjööridest...
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Kui kultuuriminister või Muinsuskaitseameti juht oleks kõva häält teinud, siis oleks ehk alles jäänud...
