[Tsiklimeister]

[Umbes 20 aastat tagasi oli vanatehnika üritus pidupäev, mille nimel tuli pingutada terve aasta, vahel isegi mitu aastat] Ütles Tõnu.

Kas nüüd saab hakkama vähemaga,kahtlen sügavalt.Mind isiklikult ajendas organiseerima vanatehnika sündmusi lihtsalt puhtalt uudishimu:"Kas saaks kuidagi teha paremini ja organiseeritumalt".
Lisaks kultuuriprogramm ja elamuste pakkumine rahvale ja osalejatele.

Siinkohal tahan avaldada tänu 2005 aasta sajandisõidu korraldajatele,tänu kellele said alguse Retrosõidud Lõuna -Eesti väikelinnades.

Hinnangute andmine ja kellegi upitamine ja kastidesse liigitamine ei ole viiskas ja Minu arvates antud teemas kohatu.

lugupidamisega
Heido

[koterman]

Väga hästi kirjutate, foorumlased, no kohe imesta.

Omalt poolt paar momenti lisaks:
- head asja saab ikka ja ainult aegamööda, kui siiski, sestap Väravameistri osutet ürituste järsk kvantiteedi tõus on küll oluline, ent sedakorda pealiskaudne näitaja;
- autobensiini - st kas siis west-texase v brenti segu - ühel neist läks barreli hind viimati juba üle 140 ami dollari (järgmise 3..6 kuu tulevikutehingute lõikes), mh näeb seda ka euros kauplevas EVs ja diisligi osas. Valus kogemus 70ndate alguse ja keskpaiga mant kinnitab, et siit tuleb üldine ja väga kõva tagasilöök tühitarbimisse, isegi kui dollari enda hinna kukkumine peatuks;
- piiriülesele kaubandusele kätt ette ei pane, sh ka vahvate vanasõidukite Eesti/Balti ruumi laekumise osas, seda raudset reeglit pidi tunnistama isegi ajaloo prügikasti kadunud veriste kommarite riik;
- kvaliteetne käsi- ja vaimutöö on ja jääb hinnatuks kõigest hoolimata, nüüd see aga kuidas seda 'mõõdukalt lahjendades' mittepühendatule ('kuule, vana ää, su limul tagaukse liistud ju puhta puudu... ähh?.. papp otsas jah, hähähäää..') pakkuda v edasi anda, oli mureks juba Umberto Eco 'Roosi nime's vaimukalt kirjeldat aegadel;
- liigradikaalselt tehnoloogiat ülistav ühiskond (a'la EL tervikuna v näit meie kohalike keerubite lakkamatud oma-Nokia otsinguid) vajab tasakaalustamiseks just neid inimesi, kes suudavad omaenese käe järgi ( vana)tehnikat tantsitada ja kelle kompetents on tajutav ilma selleks arvutiekraanis v nanoosakestes inglivalgust nägemata.

Ergo, toetame ja räägime inimestega, kes mõistavad v hakkavad mõistma. Ja laiendame seda ringi.
Koterman


[quote=Tsiklimeister]
[Umbes 20 aastat tagasi oli vanatehnika üritus pidupäev, mille nimel tuli pingutada terve aasta, vahel isegi mitu aastat] Ütles Tõnu.

Kas

[valdo]

Ka "eputajad" on edasiviiv jõud.
Kui omalajal poleks ühtegi "eputajat" olnud, siis poleks ka tänastel "tõsiusklikel" midagi peale vähese kodumaise toodangu putitada.

Miks peab huvilisi kastidesse jagama?

Mitte huvilisi kastidesse, vaid liikureid.

Minu meelest on normaalne, et üks huviline alustab nt 5. tüübi liikuritega (mille ärarikkumisel pole suurt kahju meie tehnikaajaloole) ja siis tasapidi liigub 3., 2. ja 1. tüübi liikurite suunas.

On minulgi mõned 5. tüübi liikurid nn "eputamiseks", aga armastan ma rääkida siiski Eestiga seotust, kui võimalik.

[Sm. Tasku]

Tänan Valdo, täpsustuse eest, so. liikurite kastistamisel!

Lugupidamisega
Sm. Tasku

[urmast]

Kõigepealt tänud Tõnule väga päevakohase teema algatamise eest. Tundub,et olen Eestis kõige rohkem vanatehnikaüritustel osalenud vanatehnikahaige. Sel aastal tänase seisuga 15,neist 5 välismaal,mullu kõvasti üle 20-ne, neist kolmandik võõrsil ja nii kuni aastani 1978 välja.Samuti olen olnud paljude ürituste peakorraldaja või organisaator. Selletõttu oman ka väga palju erinevaid kogemusi sellel alal. On tulnud kogeda palju positiivset ,kahjuks ka üht teist negatiivset.

[IIIFFFAR]

Olgu taevas tänatud, et Tõnu esiletoodud kitsaskohtade ning stressi kiuste mõned säärased kodanikud ikka veel elus ja teovõimelised püsivad!!!

[urmast]

Vabandan ,käisin korraks arvuti juurest ära ja laps jõudis pooliku postituse ära saata.

[urmast]

Jätkan nüüd. Ürituste korraldamise poolelt olen kindlalt seisukohal, et kui midagi teha, siis maksimaalselt hästi. Vastasel korral võib vanatehnikaliikumise edendamise asemel olla tulemus vastupidine. Kui sa kutsud kokku inimesed, siis pead olema kindel ,et sul on ka midagi neile pakkuda.Inimene peab tundma, et ta on sinu üritusele oodatud ja sa annad endast kõik,et tal seal hea oleks. Eriti suur vastutus on rahvusvaheliste kokkutulekute puhul. Inimene ,kes tuleb välismaalt ,on seda pikalt ette planeerinud,kugunud raha, varunud aega ja loodab,et sellest reisist saab tema selle suve vanatehnika tippsündmus. Jääb loota,et ta ei peaks pettuma. Endalgi on viimaste aastate eredamad mälestused just piiritagant Lätist. Väga tähtis on iga osavõtja märkamine. Paljud Korraldajad tänavad iga osavõtjat personaalse tänukirjaga. See on minu arust väga hea komme. Enamus osavõtjaid ei tule restaureerimiskonkursi või ralli võitjaks ja nad ei saaks muidu midagi. Ürituse jäädvustamiseks on nt. Lätis väga levinud kõigi osavõtjate ja tehnika ühispildi tegemine. Oluline on ka Iga uue, värskelt restaureeritud, masina äramärkimine. Inimene on pannud oma masinasse nt. viimase viie aasta kõik oma vaba aja ja raha. Kui ta tuleb sellega esmakordselt kokkutulekule ja korraldaja ei vaevu talle teiste ees ütlemast "tubli mees" ning aukirja (investeering 2 kuni 20.-EEK) andmast ,siis võime kaotada tema vanatehnika jaoks jäädavalt. Plaanisin sellel teemal palju pikemalt kirjutada, kuid aeg on hiline ja hommikul UUNIKUTE RALLI start Kurtnas ootamas. Jätkan edaspidi. Lugupidamisega Urmas Teearu. l

[miniest]

Veidi OT, aga siiski panen kirja.

Meil vöiks olla 1-2, max 4 üritust( aastas vanatehnika austajatele, mis oleksid tähtsamad, kui teised kokkutulekud. Et, siis vanatehnika taastajal/omajal(Näiteks: Kuskilt väljast poolt sisse toodud liikuriga) oleks kindel siht taastamisel/korrastamiseks tähtsamate ürtituse jaoks, kus vöiks toimuda vöimaluse korral ka ülevaatus/kontroll. Tunnustatud eksperdid on kohal, kes kontrollivad seda, et mida peaks veel muutma/tegema. (näiteks: musta numbri saamiseks.)

[Red Baron]

Eks meil olegi mõned nn. tähtsamad üritused aga igaüks valib need enda jaoks ise, kuna üritusi on palju juurde tulnud. Kunagi oli aeg (nii 10 ja rohkem aastat tagasi), kus polnud eriti midagi valida. Oli põhimõtteliselt 2 tsikli kokkutulekut, millest ühte võis lugeda vanatehnika ürituseks (Unic-Moto) ja teist siis jällegi mitte (Jõgevatreff). No ja siis mõned näitused väljapanekud, mastaapseim vast Karu Märdi eestvedamisel korraldatud vanatehnika näitus Linnahallis (aasta oli siis vist 1997). Tõnu, las ma jälle aasin sõbralikult aga tegelikult pole olukord üldsegi nii hull, kui sa juba aastakoosolekul kahtlesid ja nii mõnigi kord suuliselt ja kirjalikult mõtteid oled avaldanud. Selles mõttes nõus, et mingi areng peab olema, kuid mitte selliselt et vägisi ja kõik peavad arenema ja ega ka ühtset mõõdupuud ei ole. Muidu hakkab see meenutama sinna-tänna rähklevat äriühingut, mille omanikud monotoonselt soiuvad "me peame arenema, me peame arenema...", sest kõik ümberringi ju arenevad, sest muidu ei püsi konkurentsis ja lüüakse turult minema. Ilma et igakord omanikud ise teaksid, milles just see konkreetne areng peaks toimuma. Areneda võiksid need, kellel on mingi selge nägemus järgmisest tasandist kuhu jõuda (kui see üldse olemas on ühel või teisel juhul) või siis need, kes hea tahtega alles alustasid ja ei saagi erilist kogemust olla veel, kuid on tahet ja potentsiaali. Erinevatest paljudest muudest kooslustest on mitmed vanatehnikaalased kogunemised, ettevõtmised ja üritused just paljuski sellised, mis mingil ajal on oma küpsuse saavutanud ja tulekski selle juurde jääda, et vältida eksperimenteerimist ja kommertsilõhnalist kaasaajastamist - siis poleks see ju enam vanatehnikaüritus. See mõnus atmosfäär, vanatehnika ja huvitavad inimesed ning vanad semud ongi see, mida tullakse otsima. Kuigi keegi võtab nõuks midagi uut korraldada ja teeb seda kohe läbimõtlematult ja osavõtjaid lugupidamatult koheldes, sisi pole vaja palju muretseda, tal pole võimalust ega aega kuhugi areneda, sest sureb niikuinii välja. Kuna eelpool nimetatud põhjustel ei tahagi keegi sinna enam minna. Või jääb siis toimima kohaliku omavalitsusüksuse raames nende varem mainitud "neeruaigete" kooskäimise üritusena, et oleks ükski päev mis eristaks sel päeval joodud "sarvikuid"teistel päevadel joodutest. Seevastu nendele, kes hingega asja juures ja täis tahet ning kelle ponnistustele vaatamata ei ole asi alguses veel sugugi täiuslik, antakse mõndagi andeks ning tullakse edaspidigi.
Mina näiteks ei käis jalgratta üritustel sellepärast, et minetasin huvi selle sõiduriista vastu juba enne keskkooli lõppu. Hea meelega vaatan (ja korduvalt kusjuures) näiteks jalgrattaväljapanekut Urmase juures Kurtnal aga kui on valida milisele vanatehnikaüritusele sõita või mitte (sest igal pool ei jõua ju käia ja millegi vahel tuleb valida), siis jääb jalgratta kokkutulek vahele ning säästan ennast vanaauto või vanamoto ürituse jaoks. Ühest küljest kahju ka selle pärast, et seal on mitmeid toredaid kamraade aga teisest küljest ma liigselt ei kurvasta, kuna revanshina kohtan neid ka teistel üritustel. Ja Unic-Moto suvise kokkutulekuga on kõik korras. Toon seda ikka ja alati kõigile eeskujuks.Vaatamata sellele, et mul on olnud võimalust kanduda tsikli seljas Põhjamerest Gruusiani ja Baikali taha ning vuratud kokku 10-neid tuhandeid kilomeetreid, jääb Unic-Moto suvine kokkutulek minu jaoks ikkagi parimaks motokokkutuleks Eestis ja üheks igatsetuimaks, olles kodust kaugel kuskil mujal maailmaotsas olgu siis lihtsalt tsikliga või kuskil ka kokkutuleku vormis. Järjepidevast käimisest Unic-Motol täitub sel nädalavahetusel 10 aastat ja ma ei kavatse sellest loobuda. Ei peagi põhjendama - lihtsalt kisub ja kõik. Kodune ja hea tunne on, kõik see tehnika, kõik need inimesed. Ja Tõnu, sinu roll selle korraldamisel ja inimestes selle tunde tekitamisel pole olnud sugugi väike (nagu ka Urmase, Toomase ja kõgi teiste).Ja tegelikult pole üldse paanikaks põhjust, kõik on hästi. Proovige korra ära käia Leedu vanatehnikaüritusel ja te kappate kohe Eestisse tagasi ja olete õnnelikud selle üle, kui toredasti siin kõik see on. Leedu vanatehnikaüritustest võivad lisaks minule kogemusi jagada veel Tsiklimeister ja Margusk70. Jõudu ja edu.
Kaspar

[hobiautod]

Minul on lihtsalt kahju sellest, et nooremad kodanikud maha tambitakse.

Suhtumine, et sul on 25-30 aasta vana sõiduk . Oled ise 20....30...ostad poest omale tükid ja laod kokku....

Mina olen leidnud siis kolm seltskonda.

1: Inimesed kes nõukaajal ahmisid kokku kogu vana tehnika (Ässad)
2: Inimesed kes nõukaaja lõpus vahetasid oma isade sõidukid 10.000 marga või Fiat 127 vastu .Ja lapsed kes me neid vanu sõidukeid jumaldasime jäime neist ilma.
3.Seega polegi meil midagi muud teha kui mujalt tuua ja lasta nahatada ja värvida. Ajad on teised ja võimalused ka.

Olge õnnelikud, et on selliseid noori kes ei istu ainult mängude ja narko otsas vaid teevad käed õliseks. Ega te oma rauda hauda kaasa ei võta.

Jah ka mina 10 aastat tagasi küsisin, et kas kooli direktorite ja bossidel volgadel oli põder ja teistel ei olnud. Miks? Sest mul on pilt kus Kehra kooli direktoril on põdraga Volga ja teine pilt kus on mu isa(Käru sohvoosi-kolhoosi) ilma põdrata Volgaga. Kahjuks on tänaseks päevaks need inimesed lahkunud ja ma ei saa nendelt küsida.

Ma olen hyper super õnnelik, et saan tänu oma tööandjale plekki painutada ja keevitada . Harjutada ,vihastada, solvuda ja vihata. Siis taas uuesti alustada ja saavutada tulemusi.

Loodan, et parima tulemuse saate siis kui lasete ka noorematel üritusest osa saada.

Lugupidamise ja austusega

Gert Generalov

[dad]

1: Inimesed kes nõukaajal ahmisid kokku kogu vana tehnika (Ässad)
2: Inimesed kes nõukaaja lõpus vahetasid oma isade sõidukid 10.000 marga või Fiat 127 vastu .Ja lapsed kes me neid vanu sõidukeid jumaldasime jäime neist ilma.
3.Seega polegi meil midagi muud teha kui mujalt tuua ja lasta nahatada ja värvida. Ajad on teised ja võimalused ka.

Eestisse pole algselt ostetud ühtegi "kompressor" Mersut, 99,9% nendest kaunitaridest, mis siit läbi on käinud, on keegi toonud NSVL-i avarustest ja enamasti just emotsiooni vms toel.

Mina olen oma kollektsiooni muretsenud peale 97-dat aastat ja algmaterjal Eestist ... komplekteerimine kahjuks väljast.

Dad.

[heikson]

Lisaksin siia ühe väikese viite sellset kuidas saab üritust teha
http://www.volga.ee/modules.php?name=New...cle&sid=40

[smurff]

Kaks head üritustuste kulgu ikkagi on.

Üks neist on Lustisõit ! ! !

Teine on septembri kuus toimuvad Haapsalu Nostalgiapäevad (lihtsalt SUPER). 2006a Nostalgia oli eriti vinge. Pühapäeval paraja pohmakaga hulkusime haapsalu linna all olevates käikudes ringi. Sisse saime kusagilt kultuurimajas olevast avatud uksest. Kuna uks oli avatud seiklesime edasi. Edasi viis tee mitu korrust keldrisse, pimeda koridoorini, mis osutus oodatust pikemaks umbes 100m otse edasi. Siis tuli 90 kraadi pööre vasakule ja jälle 100m kottpimedat otse teed. Ja nii vasakule paremale jne kui äkki jõudsime kuhugi lava tagusele keldrikorrusele. Eriti spooki oli see. Ja leides ülesse elektrikapi, otsustasime ka elektri sisse lülitada. Ja siuhh, rubilnik süttis. Täiesti uskumatu seiklus oli. Kõik läks nagu plaani päraselt. Muidugi midagi halba ja kurja me korda ei saatnud. Tegutsesime erilise ettevaatlikusega. Seltskonnas oli umbes kümme seltsimeest ning paar seltsinaist. Adrenaliin oli kenasti paariks nädalaks rahuldatud. Üritusega jäid kõik rahule. Tuled said pärast kõik kustutatud, uksed sulgetud jne. Igati vinge oli. Muidugi seda plaanis polnud kellelgi. Aga loomulikult sobis ka kõigile eelnev möll. Reedel, laupäeval tootmiskoondises toimuv kräu !

[Väravamehaanik]

Miks mulle ei meeldi vanatehnikaüritused...

Selleks kõigeks on päris mitu põhjust, esimene ja ajusagaras ilmselt kõige määravam on "pronkssõduri mentaliteet". Ehk siis igal vanatehnikaüritusel kehastub keegi meie seast soldatiks või mingiks sarnaseks. Meie oleme teda küll pidanud inimeseks, keda võiks usaldada, aga mingi geen lööb iseäranis nõukogude vanatehnikaga kokkupuutes eriliselt helendama ja inimene riietab ennast pronkssõduriks (miilitsaks, pioneeriks, kolhoosnikuks jne). See kõik on mõistetav, kui see on mõeldud autentse tehnika täiendamiseks, aga kui tehnika ei ole autentne ja lihtsalt mingi sapparivend grimmeerib ennast tiblaks, siis mina lihtsalt ei taha oma aega samas piirkonnas veeta ja kodugaraazis on parem olla, seal pole ühtegi tiblat.

Teiseks põhjuseks on "vaesed inimesed". Mina ei vihka erinevaid sidusrühmi, isegi homosid ei vihka, aga iga eluviisiesindaja tegelegu oma asjadega ja ärgu toppigu oma nina sinna, kuhu pole sobiv toppida. Vähene jagamine majandusest ei sobi kokku vanatehnikahuviga. Kui majanduslikult toimetulev inimene tegeleb vanatehnikaga, siis üldjuhul asi edeneb. Kui aga inimene ei tule oma igapäeva asjadega toime ja on hankinud enesele vanatehnikat, siis see jätab ütlemata prükkarliku mulje. Kogu vanatehnikaüritus aga muutub kergesti prükkariteparaadiks ja labaseks joominguks. Vanatehnika on ikkagi luksus (eputamine, poosetamine, ülbamine) ja kui vanatehnikaüritusel riputab keegi oma räpasele prükkarikelgule juurde kirja "MÜÜA", siis on see nagu auk kuumaõhupalli sees, kust kogu vunk paari minutiga välja vuhiseb ja kogu vanatehnikaürituse sära on tuhmunud ja on vaja vähemalt uut põlvkonda, kes selle mainekujundusaugu jälle ära lapiks.

Vaeste inimestega on ka see häda, et nemad ei oska ennast ise motiveerida ja neile on vaja iga väikese popsu eest "pärg pähe panna". Nõnda on levinud arusaam, et korraldajad peaksid nagu mingit nänni jagama. Mille eest sa jagad, kui üks ostis e-bayst ja teine ei oska pihustiga värvida. Toimetulev inimene teab ise oma kohta elus ja ei vaja toetust ja pidevat moraalset tuge vanatehnikaga tegelemiseks.

Mõni üritus oli normaalne ka...

[kass]

Miks mulle ei meeldi vanatehnikaüritused...

Mõni üritus oli normaalne ka...

Ah mis Sa liialdad, milline üritus see normaalne on olnud ?

Aga tore postitus siia pessa, loodan, et Herilased olid vopsu saabudes ikka pesas ja järgneb "väike arutelu" koos asjakohase materjali loopimisega !

Võoksid Tõnu ka kirjutada, miks Sulle meeldivad vanatehnika üritused, siis oleks asi rohkem "barlanksis"

[urmast]

Lubasin oma aastataguses postituses siin teemas veel sõna võtta. Nüüd on tulnud selleks vajadus, sest ei saa kuidagi nõustuda Tõnu viimaste mõtteavaldustega.
Kuidagi ei saa nõustuda väitega, et vanatehnikaga tegelemine peaks olema ainult rikaste privileeg. Näiteks jalgratast või võrri on võimalik restaureerida küllalt nappide vahenditega eriti, kui värvimine ja galvaanika ettevalmistustöö ise teha. Üldjuhul on ka väiksema sissetulekuga inimene valmis oma käsi õliseks tegema, seevastu rikas kardab ,et tema kallis Rolex kell võib värvitolmust kahjustatud saada ja tellib töö. Kuidas saab üldse üks juhtiv vanatehnikapoliitik välja tulla mõttega, et need kellel linnapeal ülbamiseks sobivat vanatehnikat pole, meie punti ei kõlba. Tegelikult on enamus meist alustanud just odava vene tehnikaga. Palju sõltub vanatehnika funktsionääridest, kas inimesel tekib sügavam huvi asja vastu vöi otsib endale mõne muu hobi. Julgen väita ,et ca 10% vanatehnikaharrastajatest tegeleks oma hobiga vaatamatta sellele, kas eksisteerivad klubid, korraldatakse kokkutulekuid, jagatakse nänni jne. Näiteks võiks tuua Valdo ja tema jalgrattad. Kuid igaüks vajab oma tegevusele väljundit, Valdol on selleks internet, kus ta saab oma tegemisi kajastada ja teised teda kiita. Kõik on rahul ja asi toimib. Tegelikult taandub kogu vanatehnika liikumise edendamine sellele, et inimesi tuleb vääriliselt tunnustada tehtud töö eest ehk Tõnu keeles öeldes "panna pärg pähe". Siis tekib inimesel ka järgmine kord huvi midagi taolist korda saata ja veel paremini. See ei kehti mitte ainult restaureerimise vaid ka org. töö, riietuskonkursi jms. kohta. Kui me ei taha inimeste pingutusi märgata ja seda näiteks aukirjaga ära märkida, siis järgmine kord ta enam nii ei püüa ja kolmandal korral paneb oma masinale müügikuulutuse. Nii nagu Tõnu eelpool nimetas. Kahjuks tuleb selline lõpptulemus suures osas vanatehnikapoliitikute kehva töö arvele kirjutada. Tean konkreetset näidet naaberriigiist, kus üks kõva tegija saamatajäänud diplomi pärast klubist välja astus ja kõigi klubiliikmetega tülli läks.
Julgen väita, et tüki paberi ja sooja käepigistusega võib väga palju korda saata. Vaielge vastu?

[gruppen]

Ma niipalju ütleks, et mina isiklikult ei ole selle paberi ja linnpeal laiamise pärast pea iga nädalalõpp üleni õline, või värvine, või roostega kaetud. Kui nüüd mõtlema hakata siis.... ma vist teen endale, parem on vaadata masinat mis hakkab masina kuju võtma, selle asemel, et vaadata ühes nurgas ühte juppi ja teises teist. Positiivse emotsiooni annab ka see kui õnnestub kellegile teisele (kellegile kes on sama(se) masinaga seotud olnud kunagi) see emotsioon üle kanda. See saab juhtuda ka külapoe ees või kasvõi bensiinijaamas. Muidugi, tuleb tunnistada, et üritustel saab seda paremini edasi kanda (emotsiooni siis). Samas võib seal aga väga kergelt tekkida ka negatiivne emotsioon. Tsiteerin mälu järgi kuuldut Kindral Laidoneri Memoriaalilt Pärnus: "Vaata seda musta Volgat- täiesti tipp-topp!!! Sellises korras tahaks endale ka!!" ja kaks minutit hiljem kuulsin samast suust: "Mis see vann on müüa või? Misasja, mis see hind on??" Ma ei mäleta mis numbriga see hinnasilt selle teise volga küljes oli - ei tahtnud ka eriti vaadata ega ka kuulata seda numbrit. Sellises kohas ei ole minu meelest eriti kõlbeline silti külge kleepida, eriti kui sellel olevad numbrid konkreetses vääringus ei kipu vastama sellele masinale mis selle sildi all on. Mõnevõrra nagu labane on/oli. Mulle vähemalt.
See diplomite ja nänni jagamine on nii ja naa ilmselt. Sellest võib tekkida sõltuvus ja siis kui ei anta - siis võib juhtuda nii nagu Urmast kirjeldas. Kuigi, siiski, ühe saamata jäänud paberi pärast nüüd kõigiga tülli ehk ikka ei pööraks. Kui muidugi ainukene ei oleks kes paberit ei saanud... Siis oleks küll solvunud. Ma siis nüüd rohkem siin ei kirjuta praegu. Tea sedagi täpselt kui konstruktiivne see mõttekäiguke siin oli.

[Tsiklimeister]

Ei muud kui COPY & PASTE Urmase postituse kohta.

tervitan.kohtume@retrosõidul.2012

[Väravamehaanik]

Tore, et meil on foorum, mille kaudu juhtida vanatehnikaliikumist ja teha vanatehnikapoliitikat ning ärgitada inimesi mõtlema.

Majanduslik toimetulek ei eelda suurt rahasummat vaid olemasolevate vahenditega toime tulemist. Meil on edukaid vanatehnikainimesi, kes elavad pensionist või stipendiumist, kuid suudavad edukalt oma tehnikat korras hoida. Vanatehnikaliikumisele ei ole kuigi palju tolku, kui määramatu koguses tehnikat on ladestunud kellegi hoovile, riivab naabrite silma ja ei näi ka päeva tulevat, kui seda hunnikut kusagilt otsast lahendama asutakse. See selleks...

Aga üritustest kaks vastandlikku näidet - mitte hea, ega halva tähenduses vaid kontseptuaalselt!
Käisin American Beautyl, lihtsalt vaatamas, nö vip kliendina, parkisin aia sisse jalutasin ringi ja tutvusin vanatehnikaga. Tegu ei olnud küll spetsiaalselt vanatehnikaüritusega, aga stiilinäitena on väga puhas üritus. Point - müüride vahele lasti neid, kes olid parimatest parimad, müürist välja, kuid siiski aia sisse said need, kes olid "omad", aia taha said need, kes olid enam-vähem ja liiklusmärkide abil suunati muud tropid üldse otse merre. Üritusel jagati ka rohkelt autasusid, loomulikult neile, kes olid müüri sees. Jagas loomulikult "korraldaja" ja said "osalejad" (kliendid). Üritus oli väga hea ja lapsed meenutavad siiani just Haapsalus käiku.
Teise ürituse näitena tooksin Lustisõidu kui sellise. Kõik kes soovivad saavad vabalt tulla, kedagi ära ei aeta, kuid pika ja pideva vestluse, otsa vaatamise ja mainimisega antakse teada, millised uunikud on oodatud. Korraldaja on pigem ebamäärane, ehk teisisõnu korraldub täpselt selline üritus, nagu kokkutulnud ise korraldavad. Autasusid ei jagata, sest kõik on "osalejad". See, et Indrek siin foorumis teemat üleval hoiab ja mõningaid asju kokku lepib, ei ole siiski räige vanatehnikaürituse korraldamine, vaid pigem juhtimisfilosoofiliselt kõrge tase.
Eesti on nii väikese mahuga vanatehnikariik, et siin peaks rõhuma rohkem üritustele, mida kõik koos korraldavad ning kus ei tekiks korraldaja ja kliendi suhet.

Ehk siis , minu mure seisneb selles, et Eesti pisikese vanatehnikaliikumise piruka kallal on sada väikest füürerit, kes tahavad saada vanatehnikafunktsionäriks ja viia Eesti vanatehnikaliikumine maailmakaardile, sest mujal maailmas tegelevad selle hobiga rikkurid ja nendega suheldes on ehk võimalik miskit teenida. Kõige käepärasem viis haarata võimu, on korraldada "vahva vanatehnikaüritus", jagada kõikidele karikaid ja panna pärgasid pähe. Abiks on ka lastejoonistusvõistlus ja karneval. Motoks on "kohtume üritusel".

Asja tipp on üks Kesk-Eesti mammi, kes on ära patenteerinud ühe levinud automargi, vist oli BMW, ma täpselt ei tea(ei tahagi teada ja palun ärge hakake selgitama, mis see mark tegelikult oli). Ja siis korraldab selle automargi omanikele üritusi ja asjasse mittepuutuvad inimesed loevad lehest, et oli tore üritus ja arvavadki nii, et oli tore üritus. Kusagil lepistikus jagatakse aukirju...

Aga mis on selle sodi väärtus, kui igalühel meist on garaaziseinal mingi tänukiri osalemise eest, mis on välja antud suvalise uuno poolt. Suvalised komisjonid murravad tööd teha ja määravad restaureerimiskonkursi võitjaks igaaastaselt publiku lemmikuks osutunud "lilla liilia karva pärlmutter ...", mis tegelikult ei tohiks ülevaatuseltki läbi saada, aga kuna on nii nunnu ja aastaarv on vana, siis ikka lastakse.

Minu Allahh sunnib mind sel teemal pidevalt sõna võtma ja kõikidele isehakanud vanatehnikaürituste korraldajatele verbaalselt üle kurgi andma. Jube keeruline on ajada mingit musta numbri asja, vaielda jäätmekäitlejatega ja suhelda päris poliitikutega, kui üldine mulje vanatehnikahuvilistest on kui mingitest tembutajatest, kes ei saa aru, et "pronkssõduri mentaliteet" ja muud kolhoosnikud kõikvõimaliku vanatehnika seljas on ülejäänud inimeste meelest siiski ilgelt nõme kuvand.

Eesti sarnases demokraatlikus riigis ei saa litsenseerida ega tsenseerida vanatehnikaüritusi, küll aga saab iga inimene enne üritusele minekut küsida eneselt: miks seda üritust korraldatakse ja kes korraldab.On ka juhtunud, et "vahva vanatehnikaüritus" oli hoopis kellegi pulm või aiagrill, aga kuna kuulutus oli vägev, siis läksidki kõik kohale...
KAS SINA OLED KA OLNUD SEE, KES PANI MUNDRI SELGA JA KÄIS MÕDRIKU MEESTE AIAPEOL, SEST KUULUTUS OLI INTERNETIS? MÕTLE SELLE ÜLE!