(11-12-2009, 12:40 PM)swen17 Kirjutas: Armeksi jutu peale ütleksin seda,et vaevalt sa oma motikaga sõidad umbes 120 km/h ja kiireminigi pikka maad kus kõvaks kuivanud rehv omalt proti pealt võib visata.omast kogemusest võin rääkida--401 mosse viskas umbes peale 20 aastat seismist kahel kummil proti peal minema--kiirust ei olnud praktiliselt üldse.niiet vastab tõele--sesinud rehv on ikkagi ohtlik.kui rehv kõvaks kuivanud ja mõrad sees siis tuleb manalasse saata
Üldiselt olid nõukogudeaegsed rehvid praegustest KORDADES halvema kvaliteediga. Ülitavaline oli, et uus või vähesõitnud rehv purunes, vahel põntsutamisega märku andes, vahel lihtsalt pauku tehes. Tuletagem meelde, millised nägid veel 1980ndatel välja suurte maanteede ääred - paksult purunenud rehve täis. Praegu seda pilti enam ei ole, kuna rehvid on teisest puust ja noorem(ad) põlvkond(-konnad) sellega juba massharjunud. Nagu kogu ülejäänud Lääne kraamiga.
Jah, kui rehv on vana, siis on see purunemise risk veel suurem. Mis aga ei tähenda, et uunikumidel tuleks vanad rehvid pealt visata! Iseasi on muidugi see, kui nad tõesti purunevad. Aga selleks puhuks on reeglina olemas ju tagavararatas! Kiirusel kuni 60-70 km/h tavaliselt rehvi purunemine fataalseid tagajärgi kaasa ei too - aga kes siis uunikumidega kiiremini sõidab? Lisaks on tüüpiline, et vanadusest kõvendunud rehv ei purune mitte hetkepauguga, vaid veidi vaiksemalt, andes juhile põntsutamisega sellest natuke aega enne märku.
Nii et - kui rehv on visuaalsel vaatlusel terve, ilma pragudeta, deformatsioonideta ja mustrit veel jagub, siis kasutage! Loomulikult võiks esiratastel olla veidi paremad rehvid kui taga, sest purunenud esirehv võib küll masina käest kiskuda...
Minule kuuluvatest isenditest on näiteks ühel 1924. aasta jalgrattal originaalrehvid ja sõita kannatab suurepäraselt!
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel