06-01-2013, 18:28 PM
Lugedes siin Kaliningradi oblastis teeninute mälestusi, siis võib täiega väita, et see ei olnud kodumaa teenimine, see oli riigikorra ja sõjaväelise distsipliini vastu suunatud antisotsialistlik tegevus. Põnev muidugi.
Selle kõige kinnituseks on mul ka üks lugu rääkida, kuidas ma sugulasel külas käisin Kaliningradi lähedal. Oli mingi linn, vist Gusjev või midagi taolist.Sovetsk oli ka sealkandis, niipalju mäletan. Tüüp oli mingi väiksemat sorti ülemuse autojuht ja sai temaga kokku lepitud, et sõidame külla. Mõeldud tehtud. Kargasime paari sõbraga Žigullile selga ja panime lõikama, noored ja vihased mehed nagu me tookord olime. Aasta oli siis 1988. Juhised olid sellised , et küsida vaikselt KPP-st, küll kulid teada annavad. Ametlikult ei olnud millegipärast soovitav asju ajada. Põhjust ei mäleta.
Lõunapaiku olime kohal, saime KPP-s mingi tüübi kätte ja rääkisime asja ära. Kutt oli kursis ja vot siis hakkas pull pihta. Sugulane kadunud. Ei leita teda kusagilt. Mingi neli tundi käis polka mööda väeosa, mitteametlikult muidugi, seni kuni kuli üles leiti. Isegi paljunäinud kolleegid ajateenijad olid juba mures, üks käis vahepeal küsimas, et ega me ei tea juhuslikult, kas tal viimati deserteeruda polnud plaanis. No mitte üheski peidikus poissi pole, auto on pargis ,sõidus ei ole. Lõpuks saadi sell ikkagi kätte. Tema magas kinos. Olla eelmine päev tulivett pruukinud ja täna tahtis pisut pikutada.
Vot siis jäi mul küll karp lahti. Olles ise kaks aastat mööda nööri käinud, ei saanud ma kohe kuidagi algul aru, kuidas saab olla sõjaväes pool päeva kadunud olla nii, et keegi ei märka. Minu jaoks täiesti müstika. Siis tekkis küll tunne, et millest kõigest ma ilma olen jäänud.
Kaliningradi mehed, ehk teete mulle nüüd selle asja selgeks, kuidas need asjas teil seal käisid.
Siia sobiks lõppu üks anekdoot mis räägib unest.
Lapsena ma magasin hästi, sest teadsin, meid kaitstakse. Mingi aeg ma ei saanud magada, sest kaitsesin teisi. Nüüd aga ei julge magada, sest tean, kuidas meid kaitstakse.
Selle kõige kinnituseks on mul ka üks lugu rääkida, kuidas ma sugulasel külas käisin Kaliningradi lähedal. Oli mingi linn, vist Gusjev või midagi taolist.Sovetsk oli ka sealkandis, niipalju mäletan. Tüüp oli mingi väiksemat sorti ülemuse autojuht ja sai temaga kokku lepitud, et sõidame külla. Mõeldud tehtud. Kargasime paari sõbraga Žigullile selga ja panime lõikama, noored ja vihased mehed nagu me tookord olime. Aasta oli siis 1988. Juhised olid sellised , et küsida vaikselt KPP-st, küll kulid teada annavad. Ametlikult ei olnud millegipärast soovitav asju ajada. Põhjust ei mäleta.
Lõunapaiku olime kohal, saime KPP-s mingi tüübi kätte ja rääkisime asja ära. Kutt oli kursis ja vot siis hakkas pull pihta. Sugulane kadunud. Ei leita teda kusagilt. Mingi neli tundi käis polka mööda väeosa, mitteametlikult muidugi, seni kuni kuli üles leiti. Isegi paljunäinud kolleegid ajateenijad olid juba mures, üks käis vahepeal küsimas, et ega me ei tea juhuslikult, kas tal viimati deserteeruda polnud plaanis. No mitte üheski peidikus poissi pole, auto on pargis ,sõidus ei ole. Lõpuks saadi sell ikkagi kätte. Tema magas kinos. Olla eelmine päev tulivett pruukinud ja täna tahtis pisut pikutada.
Vot siis jäi mul küll karp lahti. Olles ise kaks aastat mööda nööri käinud, ei saanud ma kohe kuidagi algul aru, kuidas saab olla sõjaväes pool päeva kadunud olla nii, et keegi ei märka. Minu jaoks täiesti müstika. Siis tekkis küll tunne, et millest kõigest ma ilma olen jäänud.
Kaliningradi mehed, ehk teete mulle nüüd selle asja selgeks, kuidas need asjas teil seal käisid.
Siia sobiks lõppu üks anekdoot mis räägib unest.
Lapsena ma magasin hästi, sest teadsin, meid kaitstakse. Mingi aeg ma ei saanud magada, sest kaitsesin teisi. Nüüd aga ei julge magada, sest tean, kuidas meid kaitstakse.