Tõstan käed.....ja alla ei anna!
Reduktoriga on asi nii...et ega see põlve otsas tegemine ole kellegi tegemine. No keevitasime asja kokku. No andke andeks, rahvas, aga valmis sai üks korralik tükk selget sitta! Peale tuli üks raske masendus ja käed vajusid rippu, venides nii pikaks, et võis kummardamata tossupaelu siduda. Nii ma siis vedasin oma pikaksveninud käsa sõrmenukkide lohisedes mööda maad, kuni.... naeratas lootuskiir!
Seigeldes mööda naaberkülasid ja otsides hädasolijatele T-150 jupikesi sattusin ühe vahva talumehe juurde, kel leidus üks T-150 esisild, küll pisut poolik, aga vajalik sillatala oli olemas. Muuseas sai küsitud, ega tal mõnda reduktori moodi asja kuskil riiulil seisa. No seisis küll. Tal olemas töötav vene kartulikombain. Teise, samasuguse, kuid täiesti läbi kombaini olevat võtnud juppideks, vajalikud osad riiulile, ülejäänu kosest alla. No leidsin sealt siis ühe reduktori, mis sobiks Bertale nigu sõrm sõbra...ee...ei ütle kah, kuhu.
Nu vot, sain selle asja siis omale. Ainus tingimus oli, et küljes olevad ketihammasrattad pidin tagasi andma.
Koju jõudes koputasin need hammasrattad võlli otsast minema, kuid...ühte koputasin vist liiga agaralt, sest võlli laagri kaan muutus neljaosaliseks - see rsk ju malmist ja kõrvad murduvad küljest nigu kartulikrõpsud!
Aga ega`s uudishimu oli suur ja tahtsin kohe teada, mis on nuku kõhus! Tökativärvi ja samalõhnalise õli loputasin kohe välja ning keerasin kaane maha...
Pildil on näha, et sees olevad hammasrattad on tõsise "iseloomuga" ja seda asjandust võib täie südamerahuga kiirendavaks reduktoriks kasutada küll. Plussiks on veel see, et ülekanne ongi 1:2 ja vedav võll läbi korpuse, mis annab võimaluse midagi jõuvõtuvõlli suhtes ette võtta
.
Nii, tuleb vaid veetav võll ringi keerata, sest võlli ots vaatab momendil valele poole. Küljelt on näha ka kaante pesasid, allpool lisan ka terve kaane pildi. Siit siis küsimus - vahest kellelgi vedeleb selline kaan vakantsena?
Tegelikult pole sellise asja valmistamine ka treialile mingi probleem, kõrvu ei pea välja voolimagi.
Tegelikult vaevas mind see faking reduktor terve faking suve, alates sellest ajast, kui isand maitus tähelepanu ülekandearvutuse veale juhtis (olgu kiidetud tema ja tema nimi! Aamen!) nüüd lõpuks saab vahest asja taas liikuma
, igatahes !