Unistustest, unistamisest ja suhtumisest sellesse...
#1

Niisiis ... võtan endale õiguse siia 1 läbu teema teha.

Ja millest ma tahan rääkida ... suhtumisest vanatehnikaga tegelevatesse inimestesse elik siis tolerantsusest või selle puudumisest muu pööbli poolt.
Kui sul on mõni unistus, siis tihti kuuleb sellist suhtumist, stiilis: ära unistagi, käi jala, ära aja lolli juttu jne.
Endalgi on ette tulnud sellist suhtumist ja väga tihti ... eriti inimeste poolt kes mind ei tunne või tunnevad väga vähe.
Hetkel vihjan ma just sellele, gaz 64 küsimisele, võibolla ja tõesti meil Eestis neid ei ole või siis ei teata olema või lihtsalt ei taheta öelda. Samuti ei räägi ma isegi palju, on vaid mõni üksik inimene, kes teab rohekem minust ja minu tegemistest.

Sooviks siiski näha rohkem tolerantsust, eriti nende poolt kes siia foorumisse kirjutavad ... isegi kui on mõni isik kes tahtlikult esitab rumalaid küsimusi ... ja igasuguste vaimselt piiratute jaoks on meil moderaatorid.

Nagu kunagi 1 vanatehnikamees ütles: \"Kui unistusi ka pole, milleks siis üldse elada?\"

Nii et unistage ja tehke selle unistuse täitumise nimel tööd ... unistustel on vahgel halb komme täituda.

Dad@unistustega
Vasta
#2

Ja jaa...Smile Sellega ,et \"Ära aja lolli juttu!!\" Tuleb mul tihti tegemist tehaSad Viimasel ajal jääbki mul juba sihuke tunne ,et kõike mida vaja tuleb ise teha ,sest tavaliselt kaasinimestest mingit abi ei saa... vaid hoopis noomitusi ja naerukiharaid... mis teha inimesi tõesti palju erinevaid. Smile
Samas saan aru tõesti kui keegi tegeleb mingite moodsate asjadega ja teda vana ei huvita ,siis ple mõtet kohe inimest halvustama ja naerma hakata, lase parem olla ja aita kui võimalik ja kui ei mõista siis ole parem vait...

MArek
Vasta
#3

asjalik meeldetuletus.
Eks ta tõsi on, et võhiklikke küsimusi aasida ja torgata on alati lihtsam kui rahulikult puust ette ja punaseks teha. Asjatundmatus ei ole ju miski pahatahtlikkus, küsitakse ikka selleks, et teada saada.
Aga eks see ole juba inimloomuses, et kõigepealt plaksti nätakad ära ja siis hakkame vaatama, kas asja kah oli vehkimiseks Toungue
Vasta
#4

Unistamine ju tasuta seda ei tohiks küll kelegile keelata.Küsimine ja küsimuse vorm, eks sõltub ikka küsijast ka kuidas talle vastatakse.Millegipärast on need \"unistuste autode küsijad\" pea et alati uued tulijad ja ega neid eriti tõsiselt võeta(mis teha nii see juba kord on ...)Millegi pärast on tarvis midagi halvustavat/ironiseerivat vastata kuna vastajad peavad ennast ÜLEILMA TARKKADEKS. Üldiselt olen ka \"dad\" nõus inimesed \"KATSUGE OLLA...\"(Kreisiraadio ühes osas mängisid Võrno ja Oja Tsiklimehi ja nende deviis või moto oli \"Kui midagi teed siis tee aga ära mölise...!!!\" sellle üle võiks alati ennem mõelda kui mõnda \"\"mõttetut\"\" küsimust arvustama hakatakse:kuskil võib see \"unistuste auto või vidin \"siiski olemas olla nii nagu on igale autole ostja olemas .
Üks takistav tegur kindlasti kadedus infi teistega jagada(et kui ise ei saa ja raske vahelt lõikega omale poolt varandust ei teeni siis parem olgu ...teistele ka ei anna!?)

Nii et KÜSIJAD :ärge kaotage lootust:eureka
ja \"Vastajad\" pange ennast küsija olukorda ja mõelge kas teie vastuses on mingit infot millest küsijal kasu oleks (seda teavad küsijad ise ka et naad natuke imelikud on):yes
Vasta
#5

täitsa nõus eelkirjutajate jutuga. gümnaasiumis käisin juhtumisi koolis, mille motoks oli: unistused muudavad maailma. ja nii see tõesti on - need, kes julgevad unistada ja seda tunnistada, need tunduvad justkui kõrgema pulga peal olevat. muidugi on see oht, et reaalsusetaju kaob ära ja siis muutub see va keskendumine võimatuks/raskeks. selle \"tarkuse\" olen endasse ammendanud poole aasta ülikoolielu jooksul, kus gümnaasiumis ideaalsed olnud vaated kohati purunevadSmile aga kindel on see, et unistused TÕESTI muudavad maailma ja aitavad millest iganes üle olla, kui säilib side reaalsusega

u.
/unistab/

Facebook @accelerista
Instagram @accelerista
www.accelerista.com
Vasta
#6

Olen täiesti eelnenutega nõus - siia
lihtsa (ja profi jaoks tihti ka rumala)
küsimuse postitanu on vägagi tihti siiski
potentsiaalne vanatehnikahuviline ja meie
reaktsioonist (suhtumisest) temasse sõltub
vägagi tihti, kas tulevikus, aastate pärast
saab maailm veel ühe tõsimeelse huvilise
juurde või peletatakse ta tõukava reaktsiooniga
sellest seltskonnast jäädavalt minema.

On ju üldteada, et mida rohkem on hingega
asja juures olevaid huvilisi, seda rohkem
õnnestub \"emeksite\" käest huvitavaid asju
päästa.

Mina olen reeglina säärastel puhkudel
püüdnud asja võimalikult lihtsas keeles
lahti seletada, kuid nii et mitte kaotada
(noore) huvilise huvi, vaid vastupidi,
tekitada seda.

Viperusi juhtub ju meil kõigil ja kellel
meist poleks esimene \"vasikas\" aia taha
läinud (loe: mingi detail saanud rikutud)?
Õpime ju kogemuste tekkimisega koos...


Parimat,

Valdo

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Vasta
#7

Ma vedasin kah ühe 7 aastat seisnud 1978. a. Mosse 2140 omale kuuri alla ja enamus tuttavaid soovitab selle kas praegu minu kasutuses oleva M412 jaoks varuosadeks lammutada või siis mingiks põllurallikaks teha, millega saaks päeva-kaks räiget ralli teha. Ise olen aga seisukohal, et autot ribadeks ajada oskab igaüks, aga minu silmis on palju kõvem mees see, kes mõne vana asja ära restaureerib. Tolle mosse läbisõit on kõigest 80000km (minu praegusel \'89 aasta 412-l juba 110000 ees) ja ülevaatuselt läbipääsemiseks poleks ka põhimõtteliselt muud vaja, kui esisilla ja tagaluugi vahetust ja mõnda väikest värviparandust. Ma arvan, et selline masin oleks n.ö. esimeseks projektiks päris hea, vähemalt poleks väga kahju, kui ka midagi tõesti aia taha läheb, sest mosse juppe on praegu veel igalt poolt ja peaaegu tasuta saada.

Puruks ja pool pööret tagasi!
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 2 külali(st)ne