[Basilio]

Töökasvatus on tore asi, aga minu kaheksa aastane poisi-kilu (vanem) ei jaksa murukaga hästi opereerida, nooremast(neljane) rääkimata. Ega mul krunt päris laudsile ole ja murukas veits kange käiguga. Poiss narrib natuke sinka-vonka muru, siis väsib või tüdib ning jätab sinnapaika. Niidad muru ise ära ja saadad lapse-põrssad niidetud muru riibuma, algul justkui tegelevad õige asjaga, siis viska kisa peale riistad maha ja jookse vaatama, kuidas külili vedeleva käru juures peetakse rehadega mõõgavõitlust, ühel juba muhk peas.
Lõhutud puid põka kärusse ikka tõstavad kui tuju on. Põhistiimuliks on koorma otsas kaasa sõitmine. Kui aga riita laduda lasta, siis läheb kõigepealt stx aega ja siis läheb mingi aeg hiljem veel stx aega laialivajunud riida ise uuesti üles ladumisega. Kuiva ilma aga ei ole lõputult.
Talvel lumelabidaga mässata meeldib lastele küll, aga rada aetakse nii nagu labidas ees läheb. Issi lahtiaetud teerajad aetakse jälle risti-rästi kinni jne.
Ei ole neist põrsastest abi enne kui rohkem mõistust pähe tuleb, ikka tööd teevad juurde.

[PlyVal64]

Nojah... kuna elamine juba ise on hobi, siis pole teistsugune hobi tittede kasvatamine, naisega koos tolmuimejaga sahistamine etc. 
Aga üldiselt: AEGA tuleb lihtsalt VÕTTA! Ei ela tited meie elu, ei ela vanemad seda, rääkimata abikaasast või lambi-sugulastest! Prioriteedid paika, lehmalellepoja pulmad ja ristjatsid kuupeale (miks ma peaks aega ja raha kulutama täiesti kasutule tegevusele?), ämm vaadaku ise kuidas saab, lapsed oskvad ka iseseisvalt mängida ja nii leiab ka aega ISEENDA vaimse tasakaalu hoidmiseks. 
Jah, on lapsi mitu ja/või need on väikesed, tuleb lihtsalt teatud aastad iseenda mistahes hobisid tahaplaanile suruda aga mitte lõplikult! Ja üks mis kindel: naiste irinat ja vingumist ei tohi kuulata! On mingi kapi uks halvasti sulgunud eelmised 15 aastat, võib ta seda teha ka järgmised 5. 
Või kõige lihtsam soovitus: õppige vahet tegema olulistel, vähemolulistel ja ebaolulistel tegevustel! 

[pen.skar]

Vana aasta oli kõigiti normaalne. Uus võiks tsut parem olla, aga no samasugune käiks ka. Hobid vinduvad. Mis valmis ja enam huvi ei paku, saab müüdud ja annab uueks stardikapitali. Sellest küll lugu pole, kas kunagi hauale tuleks põristama oma tsikkel või mõni pereliige rehaga.  Hobidega tegelemine võrratult lihtsam- mobla, rela, läpakas, inverter- asjad mis tulid uue vabariigiga. Laser, plasma tulemas. Ainult ajaga tegu tõesti seni kui lapsed teismeliseks saavad. Viige täna suusad pööningule tagasi(nendege põle sii aasta midagi tetta ja ka järgmiselki om) ja Head Uut Aastat pidama!

[IIIFFFAR]

Sikkel varastati nagunii ära, teine, ehitamist vajav külmas kuuris, pealt viiekümne kilomeetri jagu eemal, jänki hippifarmari 200 km. jagu kaugemal, kitarred niisamuti.... Kogu kaunis puhkus pere heaks... Uude korterisse saand veel lisaks tapeeti kleebitud..;-)  Uuel aastal jälle vennasvabariiki tööle, siis on talvisel õhtal töökoda ja kitarred...  Olgugi, vahepeal aastaid eemal olnud, kulub töökoja väljakaevamiseks ja korrastamiseks enam aega kui ise asjade tegemiseks... Looming ühesõnaga..
Ja Uhkemaid Projekte Ja Võimalusi Nende Valmimiseks Teile Kõigile!!!

[Jansa]

Jaah, mulle tundub ka, et kui mingi asi ikka meeldib, võib nii-öelda hobiks kutsuda, siis varem või hiljem tegeled sellega nagunii.

Lastega on mu arust nii, et neile oled sa niikuinii eeskujuks kõiges. Nad ju elavad suga koos, 'registreerivad silmanurgast' kõik su tegemised. Vedeled diivanil või tiksud arvuti taga või käid kell kuus jooksmas või kaod päevaks garaaži või käid meestega maal 'puid tegemas' või mis iganes.
Neid ei pea kättpidi mingi tegevuse juurde vedama, töökotta jalgu või palliplatsi äärde segama. Nad saavad sult oma elutarkuse kaudselt nagunii kätte.
See on selline üldine filosoofia. Igapäevaselt on muidugi vaja õpetada, julgustada, aidata erinevate asjade juures.

Naisega on kompromisside kunsti vaja paremini vallata. Kui ikka on tunne, et nüüd peab oma asjadega tegelema, siis peab. Mul on vähemalt kord kuus selline tunne. Tavaliselt saadakse aru ka.

[Talupoeg taluja]

No köhin ka siis vana aasta sees suu ja kõri puhtaks . Vana higi sai ka just saunas maha pestud.

Pean tunnistama ausalt,et hobidega tegelesin juba enne pere-elu. Minu kallis kaasa pidi lihtsalt leppima sellega,et mul neid hobisid hulgim ja üleüldse olen koguaeg ninapidi mingi kola ja sodi sees. Kui talle see ei oleks meeldinud...eks oleks saanud valida,kui oleks tahtnud. Ega tal muud üle ei jäänud..... Ja üldse pole selle pärast mõtet ei mul ega sul põdeda,et mingi hobi on. No kui tuleks kunagi naisukeselt mingi nurin,et jälle sa....... siis ma ütleks talle:" No hakka ka millegagi tegelema!" Ja kas mina siis peaksin pahane olema,kui ta näiteks käiks kuskil koolis või ringis või mis iganes asjaga ta tegeleks. Hea kui inimesel mingi tegevus on,sest need kes midagi ei tee,need kas virisevad või vinguvad. See muidugi ka mõnel hobi....   Ja nagu ksf. ütles,et 15 aastat mõni asi tegemata,võib veel viis oodata..... täitsa tõsi jutt. Mulle ka just heideti ette,et üks asi on juba 15 a. tegemata..... No ma ütlesin,et hakka aga pihta,tee ära!   Öeldi küll,et meeste töö ja ei oska......aga noh,viriseda oskab. Samas võiks ju kõik kohe vajaminevad tööd ära teha,mitte edasi lükata tulevikku. See aga miks mõni asi tegemata jääb,see on juba hoopis teine teema.
Lapsed võtavad kindlalt oma aja ja pean ütlema,et vanasti kandsid minu tegemised rohkem villa...sest mul polnud peret. Nüüd nagu jääb aega vähem igasuguste kõrvaliste asjadega tegelemiseks. Kahjuks paneb minu tegemistele põntsa igasugused jamad tervisega ja see võtab tihtilugu põhiaja. Vahepealsetel eredamatel hetkedel aga tõmban ennast sirgeks ja siis tulevad jälle pisukesed tagasiminekud....   Aga noh,pole häda,hobide jaoks jääb ka natuke aega. Ja virisemiseks aega nagu ei jäägi...  Üldiselt soovitan siis ikka soojalt ennast liigutada niipalju,et oma eluga rahule jääksite ja leiaksite aega ka tegeleda millegagi,mis meeldib. Kuigi meist tahetakse vorpida kuulekad ja tuimad töömesilased,peaks ikka pisut omale aega võtma.

[Basilio]

...Neid ei pea kättpidi mingi tegevuse juurde vedama, töökotta jalgu või palliplatsi äärde segama. Nad saavad sult oma elutarkuse kaudselt nagunii kätte.

No mis kaudselt? Otseselt ikka! Nagu ütleb vanasõna: "Elutarkus antakse isalt pojale edasi rihmülekandega!"   

[mlsluik]

Eks seda aega tuleb planeerida, ise toimatan eestis omi asju ajada ja käin ka mujal maailmas tunneleid ehitamas, laias laastus kaks nädalalt eestis, kaks nädalat mujal. Eestis olles oma aja peremees kus jätkub nii 4 aastase tütre ning naise jaoks, kui ka garaasis nokitsemise ja muude hobide jaoks.  Üldiselt sellise graafikuga tööd tehes olen ca 7-8 kuud kodus kui suve ja talvepuhkus ka juurde arvestada, mis on tegelikult ikka väga hea tulemus...  Ega enam muudmoodi ei oskagi, vahest on eestis rohkem töid ja siis viibin ise ka rohkem eestis ja ajan siin asju, sel ajal aga jääb pere jaoks kohe kindlasti üldskokkuvõttes vähem aega kui muidu... 

Põnn on veel selles eas et suurt tolku tast pole, vahest aitab issil mõõdulinti hoida.. aga süles rooli keerama on kõva käsi ja enda elektriautoga rallib ka päris eeskujulikult ning kopa kangide taga mõistab ka miskit korda saata      
Hommikult 7paiku, kui naispere veel magab siis libisen ise sujuvalt garaasi, kus saan rahulikult mitu tundi möllata enne kui muud argitoimetused peale tulevad, kui pühasid pole siis põnn läheb lasteaeda ja proua kooli või tööle ning siis endal aega terve päev majandada ja nii kõik need kaks nädalat, mis kuujooksul eestis viibin Saab perega ringi sõita ja kodus istuda, ning leib ja vorst on ka laual. Eks varsti saabub ka see päev kui enam ei viitsi mööda ilma ringi tuisata ja paikseks tuleks jääda...      Aga eks on nähtud seda ilmaelu juba iga nurgapealt ja kogetud kõiksugu erinevaid kultuure ning kõikjalt on midagi õpitud, mille najalt hiljem hea enda toimetusi organiseerida.  Venelastega külg-külje kõrval töötades sain aru kui tähtsad on meile me esivanemad ja oskan seda nüüd ka ehk ise rohkem hinnata. Esimene klaas tõesteti "alati" vanemate auks ja seda traditsiooni hoian isegi au sees.
Rootsis olin pea aasta ning rootslastelt tuleks meil kõigil ellusuhtumist õppida.... On meelde jäänud on seik kui rootslane küsin et: "Te töötate kaks nädalat jutti iga päev 12h? " 
No jah, sellise graafikuga me käime jah...   Sellepeale küsis täiesti tõsisel toonil et kui vanaks me elada kavatseme?        Ausalt öeldes pani mõtlema ja paneb tegelikult siiamaani.
Soomlastelt õppisin ehk kõige rohkem....   ei oskagi ehk veel sellele küsimusele vastata, võibolla on selleks rohkem aega vaja et kõigest sealsest aru saada. "Töö on töö ja kui kell kukub siis see pole meie mure, homme ka päev."
Sakslaste maaailmvaade on samuti selline omapärane, ka eestlased võiks oma kultuurist samamoodi lugu pidada...
Eks on tulnud olla koos nii inglaste, kreeklaste, venelaste, sakslaste, rootslaste, soomlaste, lätlaste, leedukate, poolakate, slovakkide, israeli ja muude rahvustega, kõigilt midagi õppides on hiljem endal lihtsam elus läbi lüüa kui suudad süsteemi käigupealt läbi hammustada. Eks tuleb proovida seda elutarkust ka järeltuleva põlvega jagada ning õpetada lastele kui tähtis roll on neil tegelikult kanda. Lapsed on meie tulevik ja proovime siis kasvatada neid nii nagu me ise oleks tahtnud kasvada.  Mäletan väga hästi kui isa suviti tuli töölt kell 12 öösel ja lahkus hommikul 6 ajal, oli kuid mil praktiliselt ei näinudki teda. Seega proovin rohkem aega põnniga veeta ning tagada talle peaaegu täisväärtusliku lapsepõlve. Pere ja vanemad on ikka esikohal, hobid ja vaba aeg saab ka oma aja ning siis tuleb alles töö mis kogu seda protsessi toidab.

[janek555]

 Hobid ja  tehnikahobi rikastavad elu , ka pereelu. Kaasake oma pere enda hobisse ja see annab rõõmu kõigile pereliikmetele . Minu kaasa saab valida kostüüme ja kingi , kui läheme tehnikaga väljasõitudele . Minu lapsed saavad ehitada ja remontida kõike mida tahavad, sest issil on selline hobi ja tahe neid sellesse segada. Ja vana hobitehnikaga on kogu perel rõõm kulgeda. 
 Panen mõne pildi oma perest ja tehnikahobist. Üks pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.
   
   
   
   

Enne talverallit tahaksingi teie tähelepanu juhtida oma peredele. Mehed kellel teil on tore pere, kaasake oma pere enda hobisse! Tehke nii,et ka teie lähedased saaksid sellest osa  mis teile meeldib . Mõelge kas on vaja garaazi alati 6pakki ja sõpru? Äkki tahavad hoopis lapsed oma isaga seal aega veeta? Äkki tahab naine teile sinna võileibu tuua?
 Minu noorem poeg osales esimesel tehnikaüritusel 2 kuuselt , sõitsime läbi terve suursõidu ja see on temale täna väga oluline. Vanem poeg teeb endale ise jalgrattaid ja parandab kõike mida oskab. Ja ehk just tänu minu hobile.
 Pere ja hobi ei peaks võistlema.

Head uut tehnika-aastat teile kõigile!

[PlyVal64]

Janek, Sina/Teie olete ka natuke "erinevad ja segased", seda parimas mõttes. Ja olgem ausad - eks ka teatud materiaalne kindlustatud ajal, kui lapsed "tulevad" on ka oluline osa. Kuna meite kodanik tuli siia ilma umbes-täpselt 24 aastat tagasi kahele tudengile, kel niisamagi mitte midagi polnud, siis ei muutnud lapse sünd mitte midagi elukorralduses. Kuskilt saime vana Zekiva ja rauast võrevoodi, marlimähkmed õmmeldi ise ja pesi neid pulmakink Riga8, mingid titeriided tekkisid ka kuidagi ja elu oli lill. Lapse tagumenti pesti jääkülma veega sest sooja vett tuli keeta pliidi peal ja Mosse tagaistmele ei pidanud mingeid imevidivaid installima, et vanaemale/isale külla sõita. Bensu panid vanavanemad paaki, et lapsi/lapselapsi näha  Söök tuli tissist ja kuna poes polnud niigi mitte midagi saada, polnud isegi vajadust raha järele. Õigemini see, mis kuidagi tekkis, saigi vanatehnikasse pandud sest vana konstruktor-Mosse oli ainus, mille suutsime omale osta  
Aga mis ulmeline rahaline pauk on tänapäeval lapse või mitme mingi aja jooksul siia ilma tulemine? Mingisugune käru, mida enamusel on "hirmsasti vaja", miski emmaljunga vm ta oli, maksab ise rohkem, kui normaalne sõidetav auto! Ja see on ju alles algus meeletule raha kulutamisele. Lihtsalt ühiskonna poolt pandud nõudmised ja noorte lapsevanemate endi nõudmised on nii kõrged, et enamusel ei jää ei aega ega raha üle hobidega tegeleda. Ainuüksi seuhke lollus kui titemonitor, selle eest laske pigem lastel kopse treenida enda kuuldavaks tegemise läbi ja sama raha eest nautige mõnda oma hobi. 
Ehk see ongi see oluline, vähem oluline ja ebaoluline. Täna on ju nii, et lapse sünniga kaasneb lõputu ebaoluliste kulutuste tegemise "kohustus". Nafik te topite tittedele pähe karukõrvadega mütsikesi... 

[hundu77]

Hääd uut kõigile!

Kompromiss naisega on minu võtmesõna. Hobidega tegele vabastajast - uneajast, seda nädala sees. Lapsed magama -siis mine kuhu tahad.
Kindel kokkulepe, mida Temake muuta ei saa on põdrajaht oktoober-detsember igal laupäeval. Temal siis vaba pühapäev. Tehnikaga mida mul vist juba liiga palju tegelengi õhtul hilja - väsitab? - jah ja sitaks kui nädal aega iga õhtu kl 22.00-02.00 garaazis istud ja tehnikaga n*****. Kuid ikkagi sel ka head küljed: oled ilma iriseva naiseta ja karjuvate lasteta, kaaslaseks raadio, relakas ja vahest harva ka unetu sõber.

Jõudu kõigile

[Basilio]

 oled ilma iriseva naiseta ja karjuvate lasteta, kaaslaseks raadio, relakas ...

Lausa zen olek! 

[Jansa]

Aga mis ulmeline rahaline pauk on tänapäeval lapse või mitme mingi aja jooksul siia ilma tulemine?

Tite peale ei kulu raha. Titt otseses mõttes kulutab vähe, nii riideid kui toitu.
Kõike väga-vähe-kasutatut on ümberringi lademes, riideid, emmaljungasid, muud 'kulumaterjali', mis tegelikult ei jõua ära kuluda.
Kulud tekivad, kui lasteaiad-trennid-huvid tekivad. Aeg, kus erinevaid asju on vaja proovida.

[r.i.h.o]

Ainuüksi seuhke lollus kui titemonitor, selle eest laske pigem lastel kopse treenida enda kuuldavaks tegemise läbi

Võrdlemisi värske lapsevanemana tegin just mõned päevad tagasi selle ostu ja ilmselt oli see üks paremini kulutatud 50 eurtsi!
Kui ennem tähendas lapse välja magama panemine seda, et tegelikult tegelesid kogu selle aja kõrvde kikkis hoidmisega, kas nüüd ärkas laps üles või oli see vares, kes aknataga kraaksatas. Praegu saab seda aega kulutada süvenenult töö, hobi või emmega tegelemiseks.

Aga teemase jäädes, ma olen oma noore elu jooksul tähele pannud, et aja mitte olemisega kiputakse välja vabandama pigem madalat motivatsiooni ja reaalset huvi puudust. 
Ja kuna siin kõik seda absoluutset tõde juba kuulutavad siis ma lisaks oma õnne ja rahulolu saladuse. Hobiga tegelen sellest ajast mis pereelust ülejääb ja töö saab endale selle aja mis hobist ülejääb. 
PS! Töötamine lühendab Teie eluiga 8 tundi ühe päeva kohta!

[DevilDeVille]

Lisaks siinkohal ka ühe perevaba organismi vaatenurga. Aega on mul lahedalt(töötutel tavaliselt on). Samas hobidega tegelemine on endiselt komplitseeritud. Nimelt pole ma veel mingil seletamatul põhjusel äkkrikastunud, sestap ei evi ka kesk kilulinna piisavat tootmisbaasi ja kaugematesse ei viitsi väga sõita. 

[speedsta]

Järeltulijate produtseerimine jätkuvalt harjutusfaasis, seega selles teemas väga sõna ei tohiks võtta, aga tooksin lihtsalt välja ühe inspireeriva postituse aastate tagant, ehk kõik olla võimalik

Stihl:

November 2006 hakkasin Jaguari lammutamisega pihta ja tänaseks on seni kulunud 11 kuud: auto on värvitud, kokku pandud ja sõidab. Lisaks sellele olen kogu aeg jõudnud käia ka põhitöökohaga tööl ning suvel nädalalõputi veel lisa teeninud oma enda firmas töötades.

Sama ajavahemiku sisse mahub veel kahe lapse sünd, tõsi küll, viimase sündmuse juures oli minu roll suht tagasihoidlik..

Selle jutu point, aga, on selles, et inimene jõuab oma elus teha täpselt nii palju asju, kui ta endale ette võtab ja kõik on siiski oma mõtlemises kinni.
Need vanatehnikahuvilised, kes soiuvad teemal, et aega ei ole ja raha ei ole, ja praegu projekt seisab, tegelikult ei tahagi midagi teha. Ja tegelevad vaid valetamisega, nii iseendale, kui teistele...Ehk nad on otsustanud teha ära kõik muud asjad ja siis, kui aega üle jääb, tegelda ka vanatehnikaga. Aga nii need asjad ei käi...
Kui pole raha, siis tuleb leida võimalus selle hankimiseks (parem töökoht jne) ja kui pole aega, siis tuleb see aeg võtta - lõppude lõpuks on igaüks ise oma aja peremees. 
Kõik on ju võimalik.

[viplala]

Lugedes eelmist posti, tekkis ängistav vajadus targutada.

Minu arust peaksid olema paigas prioriteedid. Häda on aga selles, et prioriteedid on muutuvad vastavalt indiviidile. Minu omad ei pruugi sobida sulle ja vastupidi. See, et sa toimetad oma vanatehnikaga, ei tähenda alati seda, et sa pead nuttes tööd rabama ja klotsi teenima tehnika arenduseks. Minu prioriteet on hoopis vabaduses. Vabaduses ajale ja õnnele. Vabaduses vabalt valida oma aega ja sealjuures olles õnnelik. Ma ei taha mitte iial teha enam mossis näoga tööd, ning rabada millegi eest. Ma olen arvestanud sellega ja ma ohverdan selle jaoks raha, õigemini ma teenin vähem, aga ma olen õnnelik ja mul on aega tegemiste jaoks mis mulle meeldivad. Kokkuvõttes tähendab see seda, et ma teen tööd mis mu arved suudab hädavaevu kinni taguda, kuid mis mulle südamest meeldib, ja samas ma naudin vaest ning rahatut vabadust, ning igapäevast rahulolu. Ühesõnaga ma olen õnnelik 24h ja juba mitut head aastat.

Ma lähen magama siis kui tahtmine tuleb. Ma ärkan siis kui uni täis on. Ma pean mõnikord oma töö esiplaanile seadma, kuid ka see on harv juhus. Ainus häda ongi see, et ma pean teinekord perset sügama, kui kõht koriseb aga tasuta lõunaid ju ei olegi, on ainult prioriteedid mis me endale seadnud oleme. ( et välistada viha rikkurite vastu... mu teenistus jääb eesti keskmise palgataseme kanti )

Kui sa pead oma hobi hakkama teostama enesepiinamisega, siis mis hobi see enam on? Kui tuua meeletuid ohvreid oma elust, oma ajast ja vabadusest, siis mis eristab hobi enam tavaelust, tööst, vastutusest, pingest? Mille kuradi pärast ma peaksin võtma veel ühe töökoha, et finantseerida oma rahulolu, mis ei olegi lõpuks enam rahulolu vaid tavaline töö, kuna sa ei ole õnnelik, kuna sul ei ole aega selleks, kuna sa maksad oma õnne kinni oma enese eluga x2? 

[Basilio]

Teen sm. Viplalale sügava kummarduse.      Nii head ja kokkuvõtvat kirjatükki pole ammu lugenud!

[PlyVal64]

Minu prioriteet on hoopis vabaduses. Vabaduses ajale ja õnnele. Vabaduses vabalt valida oma aega ja sealjuures olles õnnelik. Ma ei taha mitte iial teha enam mossis näoga tööd, ning rabada millegi eest. Ma olen arvestanud sellega ja ma ohverdan selle jaoks raha, õigemini ma teenin vähem, aga ma olen õnnelik ja mul on aega tegemiste jaoks mis mulle meeldivad. Kokkuvõttes tähendab see seda, et ma teen tööd mis mu arved suudab hädavaevu kinni taguda, kuid mis mulle südamest meeldib, ja samas ma naudin vaest ning rahatut vabadust, ning igapäevast rahulolu. Ühesõnaga ma olen õnnelik 24h ja juba mitut head aastat.

Aamen selle peale! 
Muuseas, just see "vaese ja rahatu vabaduse nautimine" on oskus, mida tuleb õppida. Jah, on hetki, kus see käib jubedalt närvidele ja kahjuks on enamus asju siin ilmas selle vastiku asjaga nimega raha seotud ja õnnelikud on need, kes suudavad (palju) raha omades omale vabaduse ja meelerahu "osta". Aga kahjuks on neid vähem, kui võiks olla. Ja kui panna paika prioriteet või minu sõnastuses "oluline, vähem oluline ja ebaoluline", jääb meelerahu saavutamiseks vajalikuna alles uskumatult vähe. Mida sotsiaalsem indiviid on, seda suuremad on rahalised vajadused sest just sotsiaalsus ehk ühiskonnas teistega koos elamine maksab. Ainuüksi virtuaalsotsiaalsuse vahendid mobiil, interneedus ja telekas koos aparaatustega maksavad igas kuus märgatava summa... Aga kurrunurruvutisaarel palmipuu all zen-seisundis "olemine" ei maksa suurt midagi. 

Ma rääkisin sel teemal Brestis Soome pensionäridega, kes on oma elust päris pika aja paliile tiire peale tehes elanud. Esimene kord müüsid üldse kõik Soomes maha, teine kord jätsid tagasitulekuks ühe pisikese korterikese alles. Ja siis lugesid üles, mis must-be kulusid neil sellega ei olnud. Mitte neid, mis kulud tekkisid sest vähemalt sööma me peame ikka. OK, neil on ju pensionäridena olemas püsiv sissetulek ja endisel lootsil ei ole see kõige pisem aga pole ka see arutu. Lihtsalt teatud pikemate otstega, kus muu kulu peale söögi oli 0 rahaühikut, "kogunes" piisavalt, et sai omale lubada mõnda aega kusagil kohapeal olla. See ei käi üldse purjekaga kulgemise kohta, see on üldine: meil siinpool on lihtsalt igasugune "elamine" meeletu kuluallikas. Sestap oleme me ka stressis, rabeleme nende kulude katmiseks ja elamiseks aega ei jäägi. Ainult selleks, et siin sitas kliimas üldse elus püsida, kulutame me meeletult. Ja kuigi siin eespool öeldi, et laps ei kuluta midagi - lööge kasvõi tite aastaringse garderoobi hind kokku! Ja palju kulub palmilehtedest niudevööle? 

Jah, meile meeldib just siin ja sellises kliimas olla, mulle ka meeldib. Aga see on ka põhjus, miks me pole rahvusena õnnelikud. Sest mingil hetkel saad aru, kui ilmvõimatu on selles  kliimas ja muudkui juurde tekkivate "kohustuslike" kulude juures päriselt-päriselt õnnelik olla. Kuidas saab olla õnnelik selle üle, et ma pidin kulutama 99 euri korralikele soojadele muckbootidele kui selle sama raha eest võiks käia abikaasaga kui mitu korda mõnusalt väljas õhtust söömas? Nagu eurooplane meist geograafiliselt lõuna pool seda pidevalt teeb... Samas pole ka külmetavad jalad mingi nauding ja nii roogidki seda kuradi lund mitmesaja euroses "kostüümis" mitmekümne eurose labidaga ning sööd keedukartulit seapeki ja jahukastmega. 

[aavu]

Mis on vana inimese pereelu? Ahjupuud tuppa, pühadeks lapsed koju, poest leib-sai, lumi-muru. Hobidest tuli pikkamööda loobuda. Ainsad, mis jäänud, on mälestused ja rohke pildi-filmimaterjali sorteerimine. Vahelduseks rikkiläinud arvutist kadunud failide otsimine ja mõni suhtlushetk internetis. Jah, peab tunnistama, et tänu abikaasa kokkuhoidlikkusele olen saanud aastas korra palmide all käia, ise ei läheks aga lõvi tahab. Pilt ka.