[koterman]

Üks kuulus ja kui arvestada tootmise algusaastat, siis ka kaunis "vana" bussike hakkab lõpuks konveierilindilt maha astuma.
Ehkki tegu pole siin eelkirjeldatutega võrreldava insenerikunstiga, on ilmselt tema roll folklooris ja filmi-jm kunstis seda vingem. Pealegi on näha, et tema viimased modifikatsioonid oma kvaliteedis kunagistele "vanaisadele" sugugi alla ei vannu -
http://www.latimes.com/world/la-fg-ff-c1...z2lpQ1tZfB

Lisaks ka mõned tehnilised detailid ja lõppakordid, mida bussigurmaanid saaks nautida sel saabuval jõulukuul, õllekannu taga juttu puhudes -

http://www.spiegel.de/international/worl...20228.html
http://everything2.com/index.pl?node_id=1084792
http://www.limbobus.org/brazilian_kombi.htm
http://www.brinse.com/history-of-the-vol...n-bus.html

[krossifänn]

Fanaatikutel kindlasti juba nähtud aga ikkagi.
zenkevichru2 " тест-драйв Кубань Г1А1-01"

[Mufff]

Väärt vaatamist:
https://www.youtube.com/watch?v=49xDVY5E9b8&spfreload=1

[Mufff]

Siin ka midagi Talupoja silma rõõmustamiseks:

https://www.youtube.com/watch?v=2AoCPal8icQ

[tõnn]

Läks vanarauda

http://virumaateataja.postimees.ee/38819...tus-luhtus

[aksel73]

Läks vanarauda

http://virumaateataja.postimees.ee/38819...tus-luhtus

Tere.
Pole hullu,neid leidub veel palju ja mõni isegi täitsa sõitev.
A.

[Coger]

huvitav, milles see taastamiskõlbmatus seisnes, et ainult utiliseerimine ainus variant oli?

[aksel73]

Tere.
Arvatavasti vabad vahendid ei käinud roostest üle ja ei viitsitud ostjate-kiibitsejate vingumist kuulata.

[Talupoeg taluja]

Tänapäevastele taastajatele käivad sellised bussid üle jõu... 
T.

[Marko]

Tänapäevastele taastajatele käivad sellised bussid üle jõu... 
T.

Vaevalt, vaja on kast kipsikruvisid, värvirull, paar pakki klaasriiet ja töö võib alata.

[Talupoeg taluja]

Tänapäevastele taastajatele käivad sellised bussid üle jõu... 
T.

Vaevalt, vaja on kast kipsikruvisid, värvirull, paar pakki klaasriiet ja töö võib alata.

Kahtlustan,et nad ei osanud saia ja riidega ümber käia.

[cesium]

http://www.linnaleht.ee/767175/kollane-i...u-sinilind

Kollane Ikarus on kui püüdmatu sinilind

Ants Vill, ants.vill@linnaleht.ee, 27. oktoober 2016, 17:28

Noblessneri sadamas saab tulevast neljapäevast pühapäevani näha neid busse, millega on oma elu jooksul sõita jõudnud kõik. Ja ka nende vanavanemad.


Pikkamaaliinide ajaloo lühikokkuvõte: vasakult ZIS aastast 1956, Ikarus Lux 55-14 aastast 1972, Ikarus 255 1979. aastast ja paremal Carrus aastast 1994. (Heiko Kruusi)

Ajaloo peamine omadus on see, et kõik kaob minevikku, ja meenutajaid jääb iga päevaga üha vähemaks. Üks tundeline osa ajaloost on bussiliikluse ajalugu. Paraku, need bussid, mis osalt seda ajalugu kannavad, mis meid on viinud – küll linna teatrisse, küll maale vanaema juurde, küll ülikooli, küll pioneerilaagrisse, kolhoosipõllule, Riiga loomaaeda, Pärnusse plaažile ning veel sajasse muusse tähtsasse kohta – need on enamasti kadunud rauahoovide utiilimägedele.
Ometi on mõned ümbersulatamise saatusest pääsenud, õigemini suudetud päästa. Suur osa selles on Eesti bussiajaloo seltsil, eriti aga selle eestvedajal Tõnu Piiburil, kes on eraelus hoopiski koolijuht, Pelgulinna gümnaasiumi direktor.
Kohtume Tõnu Piiburiga koolivaheaja esimesel päeval, kui esimese lumeni on jäänud vähem kui ööpäev. Kohtumispaik on bussifirma Sebe garaažide juures olev parkimisplats Betooni tänavas. Plats on täis uusi ja läikivaid luksbusse, aga samas on ilmselt hooldust ootamas ka kaitseväe kaks moondamislaigulist soomukit Sisu. Ja nende vahel reas neli omnibussi, mis läigivad nagu uued. Bussid kannavad endas sõjajärgse bussiliikluse ajalugu – alates 1956. aastal valminud ZIS-127-st, siis kaks Ikarust, ja kuni alles hiljaaegu maanteil vuranud Carruseni, mis kenasti Mootor Grupi valgesinistes värvides.


Koolijuhist bussijuhiks: Tõnu Piibur enda restaureeritud 1957. aastal Tartus ehiatud bussi TA 6-1 roolis. (Heiko Kruusi)

Tõnu Piibur ise ootab meid hoopiski viiendas bussis, mis on uute läikivate vahel üsna märkamatu. Ka see on vana, aga läigib nagu vastne. „See on Eesti tagasihoidliku autotööstuse toode, Tartu autoremonditehases 1957. aastal valminud buss, mis õnnestus päästa Järva-Jaani vanatehnika hoiupaigast. Praeguseks on bussil kõik originaalelemendid, kordategemine võttis mitu aastat aega,” räägib Piibur, kes istub antiikse, kuid kõigis detailides kiiskava sõiduriista roolis.


Vanad bussid Vanad bussid. Tartu Autoremondi katsetehases valmistatud buss TA-6 (Heiko Kruusi)

Ta loetleb: puitraamil buss oli 66. tehase valminud sõiduriist, see on üle elanud sadu tuhandeid sõidukilomeetreid nii asfaldil kui ka metsavaheteedel. Ning kokku kolm taastusremonti. Kui uurida, siis isegi pagasivõrgud on algupärased, näitab Piibur.

Õpetaja kättemaks

Kõigi 14 bussi juures, mis tuleval nädalal Noblessneris rahvale uudistamiseks kohale sõidutatakse, on tegev olnud Tõnu Piibur.


Uus ja vana kõrvuti: Simple Express ja Eesti Buss. (Heiko Kruusi)

„Ma olen õppinud algklasside õpetajaks, nüüd olen direktor ka. Mu äi on eluaegne bussijuht ja kui me jõuluõhtul laua ääres istume, siis on seal ikka koos hulk teisigi selle valla eluaegseid, kes räägivad, kui kõvad mehed on bussijuhid. Ja kes küsivad, et kuidas sul siis koolis läheb? Eks see olegi viinud mõtteni – kui kaua ma pean ometi kannatama? Nüüd olen dekoratiivbussijuht,” meenutab koolijuht Tõnu Piibur muigelsui põhjusi, miks ta hakkas vanade bussidega tegelema.


Vaasis on isegi plastmasslilled, nagu kunagi moes oli. (Heiko Kruusi)

Kuna ta oli ennegi olnud vanatehnika, eriti vanade mootorrataste huviline – nii taastaja, kui ka nendega sõitja –, siis oligi loogiline jätk hakata bussidega tegelema, märgib ta.


Nagu otse vabrikust. (Heiko Kruusi)

„Nii imelik, kui see ka ei tundu, on bussi restaureerimine lihtsam, kui jalgratta taastamine – kui pisemad detailid on alles, siis peamiselt tuleb tegelda suurte plekipindade asendamise ning näiteks ka istmeile uue katte panekuga,” räägib Piibur oma rikkalikest kogemustest.


Praeguseni on säilinud ka bussipileti aparaate. (Heiko Kruusi)

„Kollektsioon on suhteliselt täiuslik, enamik Eestis olulisematest mudelitest on olemas, elutöö nagu tehtud,” nendib kerge pilklikkusega Piibur. Ta lisab, et levinud bussitüüpidest on puudu veel kollane linnaliini Ikarus, neid on ainult üks alles, see on Tallinna Linnatranspordi AS-il. „Isegi Ungarist, kus neid toodeti, pole saada, kõik sõideti n-ö ribadeks ja saadeti vanarauda,” ütleb Piibur kahetsevalt.
„Mulle käeline tegevus meeldib, näpud kohe sügelevad. Aga materjal hakkab otsa lõppema. Bussidega on nii, et need sõidetakse liinidel täiesti läbi ja seejärel saadetakse ümbersulatusele. Sellist luksust, nagu see Carrus siin, on üle ilmagi väga harva saanud keegi endale lubada. Et võetakse täiesti korras buss liinilt ning muudetakse eksponaadiks,” viipab ta reas oleva viimase bussi, Carruse suunas.


Vanad bussid Vanad bussid. (Heiko Kruusi)

Siis aga viipab ta veel, vilunult bussijuhi kombel, teeb akna lahti ja kutsub kaks mööduvat meest oma bussi. „Tulge bussiga sõitma, tulge seekord reisijauksest”, hõikab ta.
Tulevadki, ühel kandiline A-tähega bussijuhi nokatski peas. Elupõlised bussijuhid Evald Lass ja Paul Kõiv, kel ka endal retrobussidega veidi tegemist. Piibur lükkab käigu sisse, buss hakkab liikuma.


Bussijuhid Evald Lass ja Paul Kõiv on bussirooli keeranud aastast 1975 ja 1980. (Heiko Kruusi)

Mineviku ühisosa

Evald Lass meenutab, kuidas ta oma töömeheteed samasuguse TA-bussiga 1975. aastal Aegviidu metsamajandis metsatöölisi vedades alustas. „Siis tulin Tallinna, kutsuti mitmele poole tööle, olin ju sõjaväes kõvad load kätte saanud. Läksin autobussikoondisse, vaatasin – pikk rida meeste fotosid seina peal. Kõigi kohal kiri: „Meie miljonärid”. Mõtlesin – nüüd olen küll õigesse kohta sattunud. Pärast muidugi selgus, et need on mehed, kes osanud ühe bussiga miljon kilomeetrit läbi sõita,” meenutab Lass. „Mina miljonäriks ei saanudki, enne jõuti ikka uued bussid anda, aga ametis olen siiani. Nüüd need luksbussid on küll sellised, et sõidavad peaaegu ise.” Jutu viimane osa on raskesti jälgitav, sest oleme asfaldilt ära keeranud ning buss pöörab killustikuplatsil hüpeldes ringi.
Kui ring tehtud, siis uudistame veel neid vanu, kuid nii väljast kui ka seest nagu uusi busse lähemalt. Mulle meeldib eriti pika sabaosaga punane Ikarus Lux ehk 55-14, mis uhke ja antiikfuturistlik nagu lennuk. Meeldib, sest mäletan selliseid sabaga busse oma varajasest poisipõlvest Tallinnas ringi sõitmas. Mäletamine on kõik.


Ikasys 55-14 Lux aastast 1972 – Sigar ehk Sabaga buss. (Heiko Kruusi)

Jätame kõledal keskpäeval hüvasti, sest Piiburil on vaja veel järgmise nädala väljapaneku vanima, 1938. aasast pärit pikaninalise Volvo B14 juures üht-teist sättida. Eelkõige taastada kuldsed küljetriibud, mis korrosioonitõrje käigus kannatada said. Piibur lükkab käigu sisse, lehvitab ja kaob tüki mälestustekandja ehk Tartu uunikumiga linna poole.

---------------------------------------------------------------------------------

Neli päeva bussiajalugu

Noblessneri valukojas (Tööstuse 48) on väljas 14 Põhja-Euroopa ja endise NSV Liidu maanteedel sõitnud bussi läbi 80 aasta.
Bussid on Volvo B14 Autokori 1938, ZIS 127 1956, TA 6-1 1957, Setra S6 1962, Volvo B63508 SKV Katrineholm 1962, Ikarus 55-52 1968, Scania Repstad 1969, Ikarus 55-14 Lux 1972, Setra S80 1972, Setra S80 1976, Ikarus 255 1979, Mercedes-Benz O303/15RHD 1984, RAF 2203 Latvia 1986 ja Volvo B12 Carrus Star 602 1994.

Tasuta näitus on avatud neljapäeval, 3. novembril kell 11‒17 ja reedest pühapäevani, 4.‒6. novembrini kell 11‒19.

Näitusest ja bussidest loe ka: www.timeless.ee