Kiirbussi (nii seda Hiiumaal kutsuti) juhid ööbisid ka Kärdlas, võõrastemajas arvatavasti, kuna seal taga parklas see buss aegajalt seisis. Hommikuseks väljumiseks pidi buss jälle Õngul olema. Palju meestel magamiseks aega jäi - kes teab.
Aga kiirbussiga sai ise tihti sõidetud. Õhtuti Suuremõisast Kärdlasse. Pimedatel augustiõhtutel bussi oodates oli tagasilla undamine juba kaugelt kuulda. Pilet oli küll liinibussist kallim, kuid mugav sõit oli seda väärt. Ja ei olnud harvad ka juhused, kui juhid väikese poisi (minu siis
) käest piletiraha ei tahtnudki.
Teemaks oleva olümpia bussiga olen ka mina korduvalt sõitu saanud. Juhiks oli peale Mihkli tihti ka Enn. Enn vedas üksvahe selle bussiga inimesi lõunaajal Kärdlas sööklasse sööma. Enn oli väga täpne ja alati õigel ajal kohal.
Selle bussiga on ka kaasa tehtud ekskursioon Velikie Lukisse. Ja nüüd siin kirjutades meenub, et buss sai pika reisi algul Narva maanteel juhi aknasse kivi nii, et aken purunes täielikult. Uus klaas saadi (pühapäeval!) kusagilt Haljalast ja paigaldati ka sealsamas ning sõit võis jätkuda.
Bussist endast mäletan niipalju, et minumeelest istmed väga mugavad ei olnud (kiirbussis olid vist mugavamad). Istme kohal olevas riiulis oli igale sõitjale lambike ja õhuauk (kust küll midagi ei tulnud). Ja vasakus reas tagumise ratta kohal oli lauaga koht, ehk siis laud ja kaks istet, milledest üks oli seljaga sõidu suunas. Seal mängiti alati kaarte.
Kaua see buss Hiiu Kaluril oli või mis tast sai, ei tea. Küll aga mäletan korda, kui sama buss oli töökojas kap. remondi tegemiseks luukereks kistud.
