Toetan herr Kassi seisukohti. Vanemaid tuleb austada, see on meie riigi püsimajäämiseks hädavajalik - toon paar tsitaati oma aastatuhandevahetuse aegse oopuse seest.
Suure võimudistantsiga maades õpetajat austatakse (eakaid õpetajaid veel enam, kui noori), õpilased tõusevad õpetaja klassi tulles püsti. Õpetamine on õpetajakeskne: õpetuse tase sõltub täiesti õpetaja pädevusest. Klassis valitseb range kord ja vestlust alustab alati õpetaja. Õpilased kõnelevad klassis vaid õpetaja õhutusel ja õpetajale ei väideta avalikult vastu. Õpetajaid koheldakse austavalt ka kooliväliselt. Kui õpilane käitub halvasti, siis võtab õpetaja ühendust õpilase vanematega, kellelt oodatakse rangust. Kehalist karistust koolis peetakse normaalseks, see sümboliseerib õpilase ja õpetaja vahelist ebavõrdsust ning aitab kujundada iseloomu.
....
Kui me seame eesmärgiks Eesti majandusliku edasikestvuse ja arengu, siis tuleb maksimaalselt ära kasutada piiratud inimressurssi. Järelikult ei tohi kool tähelepanu pöörata üksnes kõige andekamatele, vaid ka nõrgematele. Kollektivistlik kultuur on sel juhul individualistlikust eelistatum, kuna kollektivistlikes kultuurides jälgitakse väga hoolega, et partnerit ei solvataks ega alavääristataks. See kaitseks ja soosiks kehvemate vaimsete võimetega õpilaste arengut. Kollektivistlikus kultuuris väärtustakse kõrgelt mingi oskuse äraõppimist, mitte abstraktset “õppimise õppimist”. Konkreetse oskuse äraõppimine on jõukohane ka piiratud vaimsete võimetega õpilastele ja nad leiavad seeläbi kollektivistlikus ühiskonnas endale sobiva ja sealjuures austusväärse koha. Maskuliinses kultuuris valitakse tulevane amet arvestades perspektiivi, karjäärivõimalust jms. Feministlikus kultuuris valitakse amet huvide järgi, arvestamata eriti reaalsusega. Tänapäeva Eesti probleemiks ongi väärmentaliteet: püüdlus mingite abstraktsete teadmiste poole, ülikoolihariduse poole ja konkreetsete oskuste alahindamine. See on individualistliku ja feminiinse kultuuri tagajärg. Samas majanduses napib oskustööjõudu. Vähevõimekate õpilaste õppetase on madal väikese võimudistantsiga kultuurides, kus õpingute taseme määrab õpilase võimekus. Samuti on vähevõimekad õpilased tihti sellest tingituna ka halva käitumisega, kuid väikese võimudistantsiga kultuurides asetuvad vanemad konfliktis lapse poolele kooli vastu. Järelikult on vaja kujundada suure võimudistantsiga kultuuriidentiteeti, kus õpingute taseme määrab mitte õpilase võimekus, vaid õpetaja pädevus. Pädeva õpetaja leidmine on alati lahendatav probleem, eriti maskuliinses kultuuris, kus hinnatakse õpetaja andekust, pädevust, haritust. Suure võimudistantsiga ühiskonnas on ka kooli ja vanemate koostöö halvastikäituvate laste kasvatamisel tõhus. Maskuliinne ühiskond soosib edasipüüdlikkust. Õpilane püüab olla klassi parim, püüab silma paista. See on eriti oluline keskpäraste ja tagasihoidlike võimetega laste arenguks. Seevastu feminiinse kultuuri normiks olev keskmine õpilane soodustab nõrgematel õpilastel vaimse arengu seisakut. Kong Fuzi väärtushinnangud (pikem ajaorientatsioon) soosivad visa õppetööd ja säästvat majandust. Reaktiivse, kuulava kultuuri õpilane austab trükiinformatsiooni, elektroonilisi andmebaase ja on hea kuulaja. Vaikimine võimaldab kuuldut enda jaoks mõtestada ja käsitleda infot kontekstis, seoseid ähmastamata. See on eduka õppimise ja edasises elus suhtluse peamine tegur.
Seega on soovitav koolitöö ja majandusarengu seisukohalt kujundada kollektivistlik, suure võimudistantsiga, maskuliinne, pikema tulevikuorientatsiooniga, reaktiivne ja suure ebakindluse vältimise tarbega kultuuriidentiteet.
...
Eesti ees seisab kahe kultuuri vahel olles tee valik. Kas multikultuursus nagu praegune ideoloogia või hoopis uue kultuuriidentiteedi kujundamine nii eestlastele kui venelastele. Uue identiteedi plussiks oleks eelkõige neutraalsus, st kumbki pool ei suru peale oma, vaid mõlemad õpivad uut (nt nii nagu sisulise riigikeele küsimus on lahendatud ülipaljurahvuselises Indias – Inglise keel on kõigile 600-800 keele rääkijatele ühtmoodi võõras ja samas mitte ühegi naabri oma). Lisaks laseks uus identiteet inimestel ja riigil edu saavutada ja elus püsida.
...
Iga tsivilisatsioon (sh ka Põhjamaad) teeb läbi USA mudeli, et seejärel teha läbi Rootsi (Vana-Rooma vm hääbuva tsivilisatsiooni) mudel. USA-s elavad Rootsi mudeli järgi sealsed põlisasukad indiaanlased, nad on ehk isegi mõnevõrra rootslastest ees. Loodetavasti kogu maailm ei liigu selles suunas. Samas Rootsi viimase aja majandustulemused ei viita sellele, et tegu oleks tulevikuühiskonnaga, pigem on see ajalooline tupiktee, mis viib väljasuremisele nagu on juhtunud bioloogiliste liikide arengu käigus. Ka USA areng on ilmselgelt jäämas maha ajastu nõuetest.
...
Jaapani, Soome ja Aasia “tiigrite” edu, vaatamata nende vähestele ressurssidele, annab tunnistust reaktiivsete, kuulavate kultuuride elujõust. Tõenäoliselt peitub siin maailma arenguvõti. Lääne iga hinna eest tõeotsimine viib vaidluste ja konfliktideni. Idas tõe jaluleseadmisega ei tegelda, oluline on erinevalt mõtlevad inimesed ühe eesmärgi nimel tegutsema saada. Kompaniid järgivad perekonnamudelit, kus hoitakse au sees patriarhaalset suhtumist töötajatesse, ülalt alla suunduvaid käske, alt üles suunduvat lojaalsust, kuulekust ja pimedat usku. Kogu Aasias peetakse kollektiivi pühaks ja selle juhile omistatakse peamise iseloomujoonena heatahtlikkust. Töö-eetikat peetakse Jaapanis, Koreas ja Hiina kultuurialadel enesestmõistetavaks. Eesmärgi saavutamist, võitu äris peetakse ülioluliseks, kuid veel olulisemaks on kannatlikkus, et see võit tuleks õigel ajal ja saavutataks korrektsete vahenditega. Lubamatu on kasutada kõrvalteid ja sooritada kahtlasi tehinguid. Konfutsianistlik perekonnamudel on majanduslikult efektiivne, mida tõestab Jaapani majanduslik edu ja järjest kiirenev majanduskasv Koreas, Malaisias, Tais ja mujal Kagu-Aasias. Jaapani majandusjuhtimist eristab Euroopa ja USA omast rõhuasetus inimsuhetele: kooskõlastatus, grupiorientatsioon, vastastikune usaldus, koostöö, töötajate moraalsed omadused, juhtide ja tööliste vaheliste suhete harmoniseerimine. “Inimpotentsiaali” mudeli järgi on inimesel vajadus kasutada ja arendada oma võimeid ning saada sellest rahuldust. Väidetavalt otsib USA ideaalseid telliseid (inimesi) majanduse ülesehitamiseks, Jaapan aga leiab igale kivile sobiva koha ja kasutab need ära. See ideoloogia peaks eriti sobima Eestile, arvestades meie piiratud tööjõuressursse. Töötajad tunnetavad juhtide kõrgemat haritust ja kompetentsust ning ei taju end allasurututena. Juhtidel, mänedžeridel pole silmatorkavaid privileege. Kõige olulisemateks elementideks olid eluaegse töölepingu süsteem ja kollektiivse otsustamise protsess. Tegevusalana märgivad jaapanlased mitte eriala, vaid firma. Paljud töölised ei kasuta täielikult oma puhkust, kuna nad on veendunud, et nende kohus on töötada firma hüvanguks, ilmutades sellega lojaalsust. Jaapani tööline peab oma tööd tähtsamaks õigustest ja veendumustest. Jaapani juhid eelistavad stimuleerimist, innustamist karistamisele. Harmoonilised inimsuhted võimaldavad luua tõhusa kvaliteedijälgimise süsteemi, mis on paljuski Jaapani majandusime aluseks. Jaapani kvaliteedijuhtimisele pandi alus pärast II maailmasõda, kasutades USA eeskujusid, kuid arvestades rahvuslikku eripära. Tänapäeval on Jaapani juhtimismudel Euroopa ja USA mänedžeridele eeskujuks. Eranditult kõik töötajad on haaratud kvaliteedijuhtimise protsessi. Esmatähtsaks peetakse kvaliteeti, mitte lühiajalist kasumit. See on täielikus kooskõlas konfutsiaanliku ideoloogiaga.
Konfutsiaanliku dünaamika vaatlemine näitab seoseid kultuuris domineerivate väärtuste ja majanduse arengu vahel. Ilmselgelt soosib huvitatus kaugemast tulevikust majanduse arengut. Üldjuhul on neis maades majanduskasvu indeks märksa kõrgem kui maades, kus tuntakse huvi vaid hetkeolukorra vastu.