08-02-2002, 23:22 PM
Tegemist on siis fintail- (saksakeelsetes maades vastavalt heckflosse) Mercedesega, kindlasti olete näinud teda mitmetes külma sõja teemalistes, 60ndates toimuva tegevustikuga filmides, sõitjateks vihmamantlites sünged spioonid. Alati, kui fintail kaadrisse ilmus, võis oodata halba. Tagaajamisstseenides oli ta alati tagaajaja, mitte tagaaetav. Auto, mille kindalaekas on loomulik kohata Lugerit. See on maine, mis fintailile alatiseks külge on jäänud.
Varju on jäänud, et tegu oli oma aja kõrgtehnoloogiaga. W112 nägi ilmavalgust 1962, põhinedes 1959 esitletud W111- põlvkonnal, tegelikult erinedes väliselt vaid esitulede kuju poolest. Üsna bizarre tänapäeva mõistes- ühe kere sisse mahtus kogu sedaanide mudelivalik- uimasest diislist (beiruti takso) alustades ja 300SE, Stuttgarti lipulaevaga lõpetades.
Südameks sai lipulaevale 3-liitrine alumiiniumploki ja ühe ülanukkvõlliga reas-kuuene, põhimõtteliselt sama, mis 50ndate 300SLR-idel ja Gullwingidel, erinevuseks vaid uus Boschi mehaaniline sissepritse. Käike vahetas 4-astmeline automaat või 4-käiguline manuaal, kangi võis lasta ka põrandale panna, standardis oli see roolisamba küljes.
Piduriteks kettad iga ratta juures.
Ja siis veel õhkvedrustus. Võib-olla olid Stuttgardi-mehed Citroen DS-i proovinud (1959, sellel jo hüdropneumaatiline sisteem), igaljuhul asendati W111-e terasvedrud õhkpatjadega, mis said vurtsu ühesilindriliselt kompressorilt, mida käitas ventilaatoririhm, õlitus käis läbi mootori.
Alates 63ndast sai tellida pikendatud teljevahega SEL-mudelit. W112 müük ei läinud aga kuigi hästi (5202 SE-d ja 1546 SEL-i) ja juba 1965ndal sai sama 3-liitrist mootorit näha uue S-kere, W108 sees. Teised fintailid kestsid 68ndani, mil valmis asendaja neilegi- W114.
Tehnilisi andmeid lõppeks:
mootor: reas-6, ohc, 2996cc, Boschi meh. pritse, 160bhp@5500rpm, 185lb ft@3800rpm
ülekanne:4-spd automaat või 4-spd manuaal, rwd
mass: 1575 kg
0-60mph- 10.9 sec
top spd- 109 mph
Ja selline on see auto (pildil see pikem, SEL):
Varju on jäänud, et tegu oli oma aja kõrgtehnoloogiaga. W112 nägi ilmavalgust 1962, põhinedes 1959 esitletud W111- põlvkonnal, tegelikult erinedes väliselt vaid esitulede kuju poolest. Üsna bizarre tänapäeva mõistes- ühe kere sisse mahtus kogu sedaanide mudelivalik- uimasest diislist (beiruti takso) alustades ja 300SE, Stuttgarti lipulaevaga lõpetades.
Südameks sai lipulaevale 3-liitrine alumiiniumploki ja ühe ülanukkvõlliga reas-kuuene, põhimõtteliselt sama, mis 50ndate 300SLR-idel ja Gullwingidel, erinevuseks vaid uus Boschi mehaaniline sissepritse. Käike vahetas 4-astmeline automaat või 4-käiguline manuaal, kangi võis lasta ka põrandale panna, standardis oli see roolisamba küljes.
Piduriteks kettad iga ratta juures.
Ja siis veel õhkvedrustus. Võib-olla olid Stuttgardi-mehed Citroen DS-i proovinud (1959, sellel jo hüdropneumaatiline sisteem), igaljuhul asendati W111-e terasvedrud õhkpatjadega, mis said vurtsu ühesilindriliselt kompressorilt, mida käitas ventilaatoririhm, õlitus käis läbi mootori.
Alates 63ndast sai tellida pikendatud teljevahega SEL-mudelit. W112 müük ei läinud aga kuigi hästi (5202 SE-d ja 1546 SEL-i) ja juba 1965ndal sai sama 3-liitrist mootorit näha uue S-kere, W108 sees. Teised fintailid kestsid 68ndani, mil valmis asendaja neilegi- W114.

Tehnilisi andmeid lõppeks:
mootor: reas-6, ohc, 2996cc, Boschi meh. pritse, 160bhp@5500rpm, 185lb ft@3800rpm
ülekanne:4-spd automaat või 4-spd manuaal, rwd
mass: 1575 kg
0-60mph- 10.9 sec
top spd- 109 mph
Ja selline on see auto (pildil see pikem, SEL):
![[Pilt: cj.jpg]](http://www.heckflosse.nl/photo/cj.jpg)