Tuleme siis autode (ZIS-d) juurest, mida kumbagi tehti ainult üks eksemplar tagasi auto juurde, mis võrreldes viimastes postitustes nähtudega olid suisa masstoodangus
, nimelt 6 tk. Kuna mehhaanikud hakkavad ka Pealinnast kodukohta jõudma, siis andsime täna avapaugu Fordi algosadeks lammutamisele. Ausalt öeldes olin valmis halvemaks aga kere osutus esialgsel vaatlusel väga kõbusaks. Eks lõpliku hinnangu annab liivaprits. Pagasniku põhi tip top.
Rattakoobaste siseküljed, nagu uued. Töösse minevad M1 taga poritiivad, mis mul on, palju viletsamad.
Tagumised uksed kui uued, esimetel pindmist roostet sisekülgedel. Alaäär tundub ka kõva, aga eks liivaprits näitab.
Armatuur sai eemaldatud ja avastasin, et kojamehed ikka vaakum ajamiga. Rool läheb vahetusse. GAZ 11-40-l oli see nagu M1-l. Nõukogulased loobusid tulede lülitist roolil. Tõenäoliselt saadi GAZ A ekspluatatsiooni käigus aru, et Vene oludes see lüliti roolikarbi all otsas kaua vastu ei pea. Täiest üleliigne tundub soojendus radikas antud lahtisel isendil. Oleks ta puhunud klaasidele, siis saaks veel aru. Muidugi seltsimeeste autodel sellist luksust ette polnud nähtud. Esimese Gorki tehase auto, mis sai soojenduse oli II seeria Pobeda.
Mõningaid rooste kahjustusi on märgata juhi ja kõrval istuja jalgade juures.
Homme loodan, et saab kere algosadeks võetud ja saab hakata hindama tööde mahtu, mis tuleb teha kere juures, et sobitada GAZ 11-ne raam Fordi kerega kokku.