[margus61]

Kõlab jah kallilt, aga kui värvimisega võrdlema hakata kaasaarvatud kogu oma ajakulu, siis polegi miskit hullu. Tulemuse kestvus ja väljanägemine mul UAZ raami puhul kallutas kiirelt tsingi kasuks. Siin on päris sisukat infot: https://zincpot.ee/ tasub täitsa kaeda.
Omad nüansid on, keermete kaitsmine, hilisem keevitamine probleemne, suletud õõnsusi ei tohi olla. Eks oma asukoht on ka oluline, teisel pool pealinna on teine pada: https://galv-est.ee/kuumtsinkimine/
Lisa: vaatasin UAZiku päevaraamatust, aastal 2016 - raami tsinkimine 75€, lihtsalt mingiks orientiiriks hinnast.

[puravik]

Poleks arvanudki et see sellise hinnaga on- oleks hulga rohkem oodanud. Kuid kas tsinkimised viimastel aastatel hulga kallimaks ei läinud? Või oli see mingi muu tsinkimine. See-selleks, raam ja sillad lähevad siiski värvi alla. Roheliseks nagu Konnale kohane.

Raam enamvähem keevitatud. st niipalju, kui sel aastal plaanis oli jõuda (pildil raam jalad ülespoole). Ilmad lähevad juba selliseks, et õues eriti midagi teha ei taha.

[puravik]

Lõpuks sai keevitamise-käiamisega kõik. Seejärel liivaprits, krunt, ning värv peale. Päevad on lühikesed ning rabelemist oli hulga, aga tehtud sai. Nüüd saab raami ratastele tagasi panna ning võib talve ootama jääda. Lootsin ka kabiinitooriku pritsitud-värvitud saada, kuid ei. Külmad ilmad tulevad peale. Aga ilmad püsisid isegi head. Järgmisena võtangi ette kabiini. Kuigi värvida ei jõua, siis tegemist on hulga sellegipoolest.

[nustu826]

Tsinkimise koha pealt - Kolmapäeval sain kätte oma Chevrolet sedaani raami Galv-Estist. 108,53€. 4,9m pikk.

Aga trakatsi kohalt jõudu jaksu. kihvt mutukas.

[puravik]

Õues ehitamise hooaeg on juba mõnda aega läbi, kuid mul on veel mõned pildid siia üles panna.



Raamile said sillad-rattad alla. Värvitoon on selline, et nutitelefoni kaamera ei suuda kuidagi otsustada, et mis tooni roheline see lõpuks ikkagi on- niiet pea iga foto on eri tooni rohelisega. 

Vanarauast sai hangitud selline paak- Balkancar`i kütusepaak. 30 liitrit? 40? Igatahes sellele traktorile ideaalne. Kütusenäidik ning kõik vajalikud sisse- ja väljaminekud. Kütuski veel sees. Puhastamise käigus selgus, et siiski suht roostes nii seest kui väljast ning liivaprits tegi põhja auklikuks. Sai siiski krunt peale lastud sest sobiks see paak väga hästi. Eks näeb- vist kõige lihtsam paak pooleks lõigata, liivapritsida seest ning värvida. Ma loodan, et on olemas värve, millega diisli paaki seestpoolt värvida saab.



Sai alustatud ka kabiini lahtivõtmisega, kuid see on nii valedes mõõtudes ning lisaks nii totaalselt kõveralt kokkukeevitatud, et ma ei teagi, mida sellega edasi teha hetkel. Ilmad läksid külmaks ka ning eks see kabiiniehitus lükkub kuhugi kevadisse. Tõenäoliselt tuleb siiski pulkadeks lahti lõigata, ning siis sirgelt ning sobivamates mõõtudes uuesti kokku panna.

Aga nüüd saan ma tubaste töödega alustada- mootor kõigepealt.
---

[vant]

Kindlasti tuleks kabiini kuju maksimaalselt säilitada. See on oma kodukootud koleduses nii ehe ja stiilne, et muutub silmale juba ilusaks. Selles suhtes äge värk, et keegi viitsib lisaks mossedele ja sigullidele ka ise tehtud traktoriga vaeva näha.

[puravik]

Mootoriga sain ühelepoole. Ja kuna see ühelepoole saamine oli niivõrd ootamatult suur ettevõtmine, siis teen siia tagantjärgi ka mitmeosalise kokkuvõtte.

Sissejuhatus.

Mootoriks oli valitud ca 95 aasta Nissan Primera 55kw vabalthingav diisel. Mulle teadaolevalt oli mootor heas korras. Jube lägane küll väljastpoolt, kuid see paistis olema lekkiva klapikambri kaane tihendi süü. Plaan oli tihend vahetada, mootor pesta ning rohkem mitte torkida. Üks põhjus, et miks ma üldse juba kellegi poolt peaaegu valmisehitatud traktori valisin oligi, et ma ei peaks kõike nullist ehitama ja saaks ajavõitu. Kuid siiani pole see plaan eriti vett pidanud, sest praktiliselt kõik on tulnud uuesti- või ringi teha. Hetkel võib öelda, et tagumised veljed jäävad nii nagu on.. ning esisilla tala ka peaaegu.. Ja see on ka kõik siiani. Niiet mootorit ma kohe kindlasti lahti võtma ei tahtnud hakata.

Niisiis- klapikambri kaas maha, silikooni vahele ning tagasi kruvida. Hea lihne plaan... kuid lihtsaks plaaniks see jäigi, sest nii kui kaane alla vaatasin oli selge, et siin on mingi konflikt toimunud. Konflikt nukkvõlli ning ühe hüdrotõukuri vahel, kus võitjaks oli jäänud nukkvõll. Osa hüdrotõukuri kilde oli veel alleski- lükatud plokikaane sisse nagu võisse. Nukk oli siiski ka räsida saanud ning ka paaril teisel nukil olid tumedad laigud.

 Aga kõik polnud veel päris hukas sest keegi oli selle probleemiga juba tegelenud ja hüdrotõukuri(-d) uue pannud. Ning hüdrotõukuri pesa paistis korralik niiet võibolla tõesti see mootor on hea küll aiatraktorile. Ja kuna mootorit on remonditud siis tähendab ju et on ka hammasrihm vahetatud? Jah oligi uus rihm pandud. Aga mitte ainult- nukkvõlli rihmarattale käib ette sihuke plekist ketas. Kolme 6mm poldikesega. Kaks polti olid õiged, kuid üks ilmselgelt vale. Kuhu siis kolmas õige polt sai? No mootori otsakaane sisse loomulikult. Ja kui mootor peale remonti käima pandi, käis lahtine polt paar korda rihmavahelt läbi ning leidis endale lõpuks pesa rihma ja otsakaane vahel, kus olles oli hammasrihma pikuti pooleks lõiganud. Ja üldse hakkas paistma mootori üleüldine viletsus- mitte ainult väljast polnud kole, vaid ka näiteks otsakaane seest, kus hammasrihm elab, on kõik roostes ja kole. Samuti klapisääred paksult pigirokased. Plokikaas maha. Kolbidel küll klapijäljed peal, kuid muidu tunduvad elus. Kuid siis tuli välja ka selle mootori lõplik kirstunael. Plokk pealt- vist vee kasutamisest antifriisi asemel- rooste poolt rikutud. Niipalju siis sellest mootorist. Eks selle ploki saab jätta hädapäraseks varuks- kolvid, vänt jne paistavad ok.

Aga kuna mu murutraktor on sama 55kw Nissani mootoriga siis on varuosi kogutud päris ports. Kohe niipalju, et saab veel ühe mootori koostada.

Ja milleks paigal tammuda- kui juba, siis ikka parem ja uhkem. Niisiis: Alumine pool ca 10 aastat uuemalt 66kw TD Primeralt. Tugevamad värgid sees, kolbide lisaõlitus-jahutus, vaakumpump juba eraldi hammasrihmaga veetav jne. Aga kuna ma turbot ei taha (kuigi Turbo-Konn kõlaks hästi), siis mootori ülemine pool tuleb esimese põlvkonna Primera 55kw. Plokikaas, kõrgsurvepump jne. Samuti tosooli-õlijahutus virblid jne ümber ploki tuleb panna vanema vabalthingava mootori omad. Algsest mootorist jätsin vaid klapikambrikaane. Niimoodi silmajärgi hinnates peaks kõik omavahel kokkusobima küll. Konks on selles, et ma pole kunagi mootorit koostanud. Tehnikaga on kokkupuudet palju, kuid niimoodi mootorit algosadest (mille omavaheline sobivus pole garanteeritud) pole kunagi vaja olnud kokku panna. Aga kui keeruline see vana diiselmootor saab siis ikka olla- ühest otsast läheb diisel ning õhk sisse ja teisest otsast tuleb jõud ja toss välja.

Kõigepealt mootori alumine pool. Saaled-rõngad tunduvad ok ning neid ma torkima ei hakka- pole ka õigeid mõõteriistu, Vahetusse lähevad õlisalnikud ning plokikaanetihend. Kuna sellel kompotil ei mahu kolvid päris hästi plokisisse ära ning jäävad ülemises asendis veidi plokist välja piiluma, siis tuli alustada selle väljaulatuva osa mõõtmisest, et teaks millist plokikaanetihendit tellida.

Mul oli olemas selle ploki vana tihend- kolme sälguga ehk kõige paksem. Minu mõõtmistulemus andis aga tabelist näpuga järge ajades, et vaja kõige õhemat. Miks oli eelnevalt kõige paksem pandud? Kas ma mõõtsin midagi valesti? Kas remondimees, kes eelmise tihendi pani, teadis midagi, mida mina ei tea? Või pani suvalise olemasoleva? Igatahes otsustasin oma tulemustes kindlaks jääda ning kõige õhem tihend panna. Nüüd jäi vaid tihendid ära oodata ning siis saab mootorile plokikaane peale panna. 

Esimese osa lõpp.

Järgmises osas saab sm. Puravik teada, kas plokikaas kuulub nende asjade kategooriasse, mille suurust-sobivust võib silmaga mõõta..

[puravik]

..Kui tihendid käes, sain asjaga edasi minna. Vahetatud said õlisalnikud väntvõlli mõlemas otsas. Veepump ning hammasrihmade rullikud olid õnneks uueväärsetena olemas -pea sada euri säästu. Kui aga hakkasin plokikaant peale sättima, selgus et ei sobigi. Arvake ära, miks tavadiisli kaas ei lähe 1:1 turbodiisli plokile? Kui mootori sisu on turbokal tugevam- vänt(vist), kepsud, kepsusõrmed- mis veel peab tugevam olema? Vastus on- plokikaane poldid. Tugevamad-jämedamad, ning tavadiisli kaanest läbi ei mahu. No mis sa hädaga teed- puurisin kaane lihtsalt läbi. Kõik augud suuremaks ning kahel augul altpoolt veel lisaks, nende juhtpukside-torukeste jaoks. Tundub, et õnnestus, jahutussärki ei puurinud vist.

Ning kuna puurimise jaoks pidin maha võtma nukkvõlli, siis sai otsustatud, et mis siin ikka enam pidurdada. Plokikaas algosadeks ning üle käia. Kuna mul seda õiget tööriista klappide poolkuude mahavõtmiseks polnud, siis võtsin paraja torujupi, lõikasin sellel külje maha ning kasutasin siis puurpingi pressi, et poolkuud kätte saada. Toimis väga hästi.

Klapisääre tihendite kättesaamise lööktõmmits- õlist tühjakslastud amort, millele paraja kujuga virbel otsakeevitatud.

Klapisääre tihendid maha. Klapid said kõik pastaga lihvitud- said suht head ma arvan. Uued klapisääre tihendid paika. Kõigepealt näpuga niipalju kui läksid ning siis metalltorniga koputasin paika.  Päris hästi said paika- läksid küll enamus katki ka pähekoputamisest. Jälle kõik maha ning uued asemele- seekord juba korrektsete meetoditega. Klappide vedrud-poolkuud puurpingis paika tagasi.

Plokikaas peale. Numbreid ei mäleta, kuid midagi sellist, et- teatud jõuga kõik kinni, siis teatud kraadid lisaks. Siis kõik poldid uuesti lahti, oodata veidi, ning siis jälle jõuga kinni pluss kraadid kaks korda kogu ring.

Hammasrihm peale. Siin sain jälle näidata oma kogemusi antud töös- või õigemini selle puudumist. Rihm käib iseenesest lihtsalt- nii vändal kui nukal kiil ülespoole, rihm peale ning rihmal olevad märgid kokku ajada rihmaratastel olevate märkidega. Veidi nikerdamist oli aga paika ning pingutatud sai. Ajasin ettevaatlikult ringi paar tiiru, et näha ega mingeid konflikte pole. Kõik ok. Siis aga märkasin, et kui rihmarataste kiilud on jälle ülespoole, siis rihmal olevad märgid ei lähe kokku rihmaratastel olevatega! Kas rihma paigaldades läks midagi paigast ära? No mis ma tegin siis? Võtsin siis rihma maha loomulikult, sest kui valesti siis uuesti. Ajasin märgid paika, rihm peale ning jälgisin eriti tähelepanelikult, et midagi paigast ei nihkuks. Kõik ok. Ajasin mootorit paar tiiru ringi... ja jälle rihmapeal märgid paigast ära! Ma põrnitsesin seda mootorit ikka tükk aega- no kuidas saavad märgid paigast ära minna, kui rihmarattad on omavahel hammasrihmaga ühendatud! Ja siis hakkas vaikselt-vaikselt koitma, et vist on kõik siiski õige. Eri suurusega rihmarattad jne. Teate küll.

Lisaks: Kas te teadsite, et miks Nissani mootoril on suuremad klapid tähistatud 'made in IN japan' ning väiksemad 'made in EX japan'?
 

Ma pakun, et 'made in IN japan' tähendab et suuremad klapid on toodetud Jaapanis, ning 'made in EX japan' tähisega klapid on toodetud eks-Jaapanis ehk siis Hiinas. Jaapanlaste vihje II Maailmasõjale ja et nad Hiina peaaegu endale said. Mis muud varianti saab seal ikka olla.

Järgmiseks: kõrgsurvepump.......

[Kult]

Võib eeldada et see viimane lõik oli naljaga öeldud, aga kes aru ei saanud siis peaks olema in -intake- sisselase ja ex - exhaust- väljalase.

[2715]

Tea kas tohib aga see Nissani diisel on minu kogemustest ka problemaatiline mootor.
Kunagi kui nad meil ringi sõitsid oli saemeeste brigaadil sellise mootoriga auto ja seal juhtusid täpselt samad asjad.
Tõukureid läks mitu tükki puru ja ükskord kukkus ka klapp silindrisse.
Teisel mootoril kadus õlirõhk ja seal oli pikilõtkusaale pesa plokist lahti murdunud, kuid see võis olla ka lopsu väntvõlli pihta saanud olla.
Esimesel mootoril olid veel kaanel mõrad sees ja üks eelkambri düüs oli lahti mis kolises ning uuel kaanel olid samuti, kuigi ei lekkinud.
Suur peavalu on veel ühe auto pealt pärit mootor teisele, kuna Jaapanlased on säästnud keermepuuri ja keermestanud vaid need avad mida vaja on.
Turbomootoril vist olid hoorattapoldid ka jämedamad ja sidurikorvi avad teisiti puuritud ning õlikanalid plokis jämedamad.
Õlifiltri osas oli ka mingi erisus ja kõrgsurvepumba rihmaratas teise koonusega et pumpa sai vahetada koos rattaga.

[puravik]

Tea kas tohib aga see Nissani diisel on minu kogemustest ka problemaatiline mootor.
Kunagi kui nad meil ringi sõitsid oli saemeeste brigaadil sellise mootoriga auto ja seal juhtusid täpselt samad asjad.
Tõukureid läks mitu tükki puru ja ükskord kukkus ka klapp silindrisse.
Teisel mootoril kadus õlirõhk ja seal oli pikilõtkusaale pesa plokist lahti murdunud, kuid see võis olla ka lopsu väntvõlli pihta saanud olla.
Esimesel mootoril olid veel kaanel mõrad sees ja üks eelkambri düüs oli lahti mis kolises ning uuel kaanel olid samuti, kuigi ei lekkinud.
Suur peavalu on veel ühe auto pealt pärit mootor teisele, kuna Jaapanlased on säästnud keermepuuri ja keermestanud vaid need avad mida vaja on.
Turbomootoril vist olid hoorattapoldid ka jämedamad ja sidurikorvi avad teisiti puuritud ning õlikanalid plokis jämedamad.
Õlifiltri osas oli ka mingi erisus ja kõrgsurvepumba rihmaratas teise koonusega et pumpa sai vahetada koos rattaga.

Jah ma tean, et see mootor pole just kõige pädevam mudel. Valisin, kuna oli olemas pluss hulga varuosi. Lisaks kogun praktikat, kuna murutraktoril sama mootor mis tuleks ka mingi hetk üle käia.  Loodan sellele, et kui mootor korda teha siis selle traktori peal vast kestab- töötunde aastas vast eriti palju ei tule ja erilist vatti ei tohiks saada.  Hooratas läks õnneks külge probleemivabalt ning ka pumba rihmaratta koonusega sobis kõik. Aga see-eest oli teisi asju seal pumbajuures mis ei sobinud ning mis oli paras peavalu.

[puravik]

Vahepeal on kogunenud piisavalt materjali, et edasi ehitada-kirjutada, kuid enne pean parandama ühe vea- nimelt olen unustanud postitada mootoriehituse teise osa. Niisiis-

Kõrgsurvepump. Infoks niipalju, et ma ei teadnud kõrgsurvepumpadest praktiliselt midagi. Teadsin, et seal peaks sees olema mingid vihid ning plunserid. Samuti olin kindel, et kui pump lahti võtta,

siis isegi kui mul õnnestub see uuesti kokku panna, siis tööle see küll enam ei hakka.

Algselt oli kasutada kaks Nissani pumpa- üks enamvähem hea välimusega (aga seest roostene) ning teine kole nagu öö (aga seest paistis enamvähem ok).

Sai otsustatud, et võtan selle roostes sisuga pumba algosadeks ning kasutan õppematerjalina. Ning kui tundub tehtav, siis panen sinna korraliku sisu teise pumba seest. Esimene

lammutamine oli suht hirmus, sest olin kindel, et mingi hetk paiskub sealt miljon vedru ja pisividinat kõigi nelja ilmakaare suunas laiali, või siis lendab sealt seest üks jäme vedru mulle

silmadevahele. Või korraga mõlemad variandid. Kõik laabus siiski viisakalt, kuigi esmamulje seda modru vaadates, mis pumbas tuli, oli et pumbatehases keegi vahetuse

lõpus pühkis põrandalt kühvlitäie suvalisi detaile ja toppis pumakorpusesse. Kui olin piisavalt kordi pumpa kokku-lahti lapanud, hakkas asi järjest loogilisem tunduma. Kõige

rohkem tekitas segadust see pumba põhjas, ülejäänud sisuga ristipidi kolb- eeldasin, et see on kütusepump, sest mingi jõud ju kütuse paagist üles veab. Kui aga õige etteandepumba

lõpuks üles leidsin ning olin veel veidi ajusid ragistanud, sain aru ka mida see kolb teeb (toob pihustamismomenti varasemaks kui pöörded tõusevad).

Niiet kokkuvõtteks sai pumba ehitus kenasti selgeks. Vihid olid täitsa olemas ning plunser- üks ainult- oli ka. Seismisest tekkinud roosteprobleemid- etteandepumbal enamus

labasid kinni, alumine kolb kinni, plunseri peal sõrmus-võru kinni. Ülejäänud rooste oli rohkem kosmeetiline.

Kuna julgust oli juba piisavalt, siis võtsin laiali ka teise- koleda välimusega- pumba. Sisu oli tunduvalt paremas seisus kui esimesel, kuid seismisest tekkinud probleeme oli sellelgil-

etteandepumbal kaks laba kinni ning roostealged alumisel kolvil. Rooste oli aga selline, et vast oleks ka käima õppinud ise. Aga sellega ka pumba nr2 lugu lõppes, sest sain veel

ühe pumba- Nissan Almera vist. Pump väljast väga korralik, ning kui võtsin pumbal pealt kaane maha, siis sisu oli nii ilus, et otsustasin rohkem mitte torkida. Läheb

niisama peale.

See 'niisama peale' oli küll kena idee, kuid reaalsuses see ei toiminud. Kõigepealt- kuna mootori alumine osa on turbodiislilt ning sellel oli algselt elektriliselt juhitav pump, siis tekkisid

probleemid mahutamisega. Elektriline pump on pealt kompaktsem ja madalam, mehhaanilisel pumbal on peal aga ports võlle ja vedrusid ja sektoreid jne. Kui meh. pumpa üritada

TD plokile külge panna siis nende sektorite ja vedrude jne koha on juba ära võtnud vaakumpumba kronstein. (D-l vaakumpump generaatoriotsas, TD-l vaakumpump hammasrihmaga

veetav). Nudisin siis pumbal niipalju kraami sealt pealt maha, et lõpuks mahtus paika. Selle süsteemi, mis pööretel liiga kiirelt langeda ei lase, kui pedaali üles lasta, pidin täielikult

maha lõikama. See oli alles algus.

Pump paigas ning võib rihma peale panna. -Sellel mootoril on kõrgsurvepump mootori tagaotsas ning veetakse hammasrihmaga nukkvõllilt. Sama rihm veab ka vaakumpumpa. Panin

rihma peale. Midagi on valesti. Rihm oleks nagu veidi liiga lühike ja istub rihmarattal kuidagi veidralt. Võtsin rihma uuesti maha ning mis selgus- mehhaanilisel pumbal on küll sama läbimõõdu-

ja hammaste arvuga rihmaratas kui elektrilisel pumbal, kuid hambaprofiil on teine. Lisaks on ajastusmärgid kiilu suhtes teise nurga all.

Elektrilise pumba rihmaratta leidsin ning see isegi sobib meh. pumba otsa- koonus sama. Kuid kuna ajastusmärgid erinevad siis ei teadnud mida usaldada. Tegin nii, et panin nii pumbale kui

ka nukkvõllile tavadiisli rihmarattad ning neid omavahel vedama tavadiisli hammasrihma. Rihm on lühem ja ei ulatu vaakumpumpa vedama, kuid mul oli hetkel oluline teada, et kogu

komplekt -pump, rihm ja mõlemad rihmarattad olid kokkusobivad. Ajasin sellises seades mootori nn süüte paika ning plunseri õigele kõrgusele tõusma, fikseerisin kõik niimoodi paika,

korjasin pumba ja nukkvõlli rihmarattad ning rihma ära ning panin õiged TD asjad asemele. Toimis vist. Plunseri mõõtmine oli paras ooper sest polnud töövahendeid selleks ega teadmisi.

Tegin olemasolevale indikaatorkellale pika ora külge, mis pumba sisse ulatus ning kella fikseerisin pumba külge portsu magnetitega.

Päris mitu õhtut sai jamada. Et kellal üldse mingeid numbreid saada ning et siis midagi nende numbritega ka teha oskaks. Aga lõpuks sai asi vist enamvähem paika.

Ja kui juba lammutamiseks läks, siis sai ka kõik pihustid algosadeks kistud. Oli kaks komplekti- pooltel olid sees nõelad rohkem-vähem kinni. Testimiseks oli kasutada mingi igivana

käsipump. Sellega näitas kolmel pihustil ca 125 bar avanemisel, ühel 110. Sai siis nendelt defektsetelt pihustitelt seibikesi võetud ning see ka 125bar seatud. Kui täpne see

mõõduriist oli, ei tea, aga vähemalt sai kõik neli enamvähem sama näitaja peale.

Kui pump ja pihustid paigas, tuli veel sada pisiasja. Rihmakatte plekid, vaakumpumba õlitrass jne. Kuid lõpuks oli kõik käivitamiseks valmis. Tõmbasin mootori koormarihmaga

euroaluse külge kinni, aku ning kütusepump koos kanistriga. Sellised olid tulemused:

Pihustite õhutamine väga vaevaline. Käimaminek nõuab pikalt käiamist ning kui lõpuks käima läheb, siis käib kõrge pöördega ning pumbapeal gaasihoob ei toimi. Peale mõningat

käimist sureb välja. Lisaks vajub ära kütus- ning ilmub suure loiguna mootorialla. Pumba korpus, torud, pihustid jääb kuivaks.

Kuigi kõik vead said lõpuks korda ning mootor korralikult käima, siis jätan siin loo pooleli- kes kaasa mõelda viitsib- mis te arvate, milles oli viga ja mis jäi tegemata? Mootor mitmest eri mootorist koos (D ja TD), asjad pikalt seisnud, koostajal puudus igasugune eelnev kogemus.

[The Lawbreaker]

Kuigi kõik vead said lõpuks korda ning mootor korralikult käima, siis jätan siin loo pooleli- kes kaasa mõelda viitsib- mis te arvate, milles oli viga ja mis jäi tegemata? Mootor mitmest eri mootorist koos (D ja TD), asjad pikalt seisnud, koostajal puudus igasugune eelnev kogemus.

Hea lugemine, pump läks peale 180 kraadi valesti?

[aavu]

Lisaks vajub ära kütus- ning ilmub suure loiguna mootorialla.

Tagasivool viimasest pihustist?

[puravik]

Edasi.

 See, et gaasihoob pöördeid ei mõjutanud, näitas ilmselt et viga (vähemalt üks vigadest) on pumba sees. Pumbal kaas uuesti maha- ning kui ma nüüd uuesti värske pilguga vaatasin ning suurema kruvikaga torkisin siis nägin küll, et see pööretereguleerimis osa on päris kinni. Eks jälle too alumine kolb kinni. Oma vabanduseks on foto, mis näitab milline see pump enne mootorile panekut seest oli- ei näe ju välja, et võiks olla seest kinni roostetanud:

Alguses ma veel salaja lootsin, et äkki pääsen pumba päris mahavõtmisest, kuid ei. Leidsin üles ka koha, kust kütus pumbast põrandale pääseb- rihmaratta tagant simmeka vahelt. Vaene tihend oli 20 aastat kusagil laos seal pumbasees oma momenti oodanud, ning kui see lõpuks tuli siis tõstis käed üles ja lasi kogu kütuse välja. Ja mitte ei immitse vaid lihtsalt jookseb välja- kummitihend muutunud plastmass tihendiks.

Ja kütus jookseb nii kavalalt mootoriploki ja plekkide vahelt kuni alles karteripõhja küljepeal paistma hakkab. Jäi vaid ohata ning pump maha ning algosadeks.

-Etteande pumbal neljast labast kolm kinni- pole ime, et pihustite õhutamine nii vaevaline oli. Vaevaline käimasaamine ning lõpuks väljasuremine vist läheb ka siia alla. See ainuke töökorras pumbalaba mis seal üksi kangelaslikult ringi udjas suutis siiski vaid niipalju. Lekkiv simmekas ei aidanud ka kuidagi kaasa. (kusjuures mulle jäi mulje, et simmekas lekkis kütet välja vaid mootori seismise ajal) . Päris kinni oli ka alumine pööretereguleerimis kolb.

Kusjuures- kõigil kolmel pumbal, mis mul nüüd käest läbi käisid, oli üks ja sama viga. Alumises kolvis (mis on pumba kõige madalam koht- vesi) on sees sihuke liigend, mis on väga roostealtis. Ja selle küljest hakkab roostelöga ronima laiali- kolvivahele, etteande pumba labade vahele jne.

Selle simmeka (õiget mõõtu) saamine netist oli veel omaette ooper, aga lõpuks sain õige asja ning võis pumba uuesti kokku laduda. Kui eelnevalt läks pumba paika saamiseks nädalaid, siis nüüd käis kõik ühe õhtuga. Pump paika, rihm peale, plunser mõõdetud. Õhutamine käis väga kiiresti. Andsin starterit, ning mootor käis nagu siidi. Või noh kas nüüd ilma tuletoruta ja euroaluse peal istuv diiselmootor nüüd siidihäält teeb aga ikkagi.

Kerge tiks on kusagil üleval klapikambrikaane all, aga see on võibolla mõni käimaõppiv hüdrotõukur. Gaasihoob pumbal toimib hästi, tühikäik on ok. Ainuke viga, mida ma tagantjärgi selgitada ei oska oli see gaasihoova mittetöötamine. Ju seal pumbas midagi kinni oli, sest peale lahtivõtmist ning puhastamist hakkas kõik igatahes tööle. Alumine pööretereg. kolb oli küll kinni, kuid see ei tohiks pöördeid niimoodi mõjutada. Plunseri peal olev sõrmus kinni? Kas see võib pöörded kuhugi paika fikseerida- Ei tea.

Edasi tulevad kastid-vahekastid.

[saarik]

Tervitus!

See kõrgsurvepumba teema on huvitav. Endal oli käsil VW Polo vabalthingava diisli pumba näppimine. Tegu Boschi VE täismehhaanilise pumbaga, sama ka siin. See alumine suur kolb, mis seal vett saab ja kinni jääb on vähemalt VE pumbal pritsenurga varasemaks toomiseks, nn külmkäivitus. See kui "gaasi"hoob ei tööta õieti, siis saab seda seal ka valesti panna, st. nii et kui gaas peaks maas olema on pööre max ja vastupidi, pöörete asendis siis tühikäik. Kütuse kogust ju reguleerib vaid plunsril olev edas-tagasi liikuv nn.puks, mida seesama must hoovastik seal liigutab.
Tihendite vahetus on jah elementaarne, tihti just see võllitihend jäetakse vahetamata.

Lugupidamisega, saarlane

[2715]

...Lekkiv simmekas ei aidanud ka kuidagi kaasa. (kusjuures mulle jäi mulje, et simmekas lekkis kütet välja vaid mootori seismise ajal) ...

Kui hoolega silmitseda, siis etteandepumba imipoolelt on puuritud kanal tihendi taha ja seega tihendi taga on töötades vaakum, mispärast surev tihend ei leki vaid laseb hoopis õhu süsteemi ja kui pumba ajam on hammasratastega siis tõmbab sealt mootoriõli sisse ning kütus muutub mustaks.
Boschi Roberti juures töötanud insenerid ei olnud muide rumalad vaid selle kanaliga lahendasid ära pukside varustamise värske määriva kütusega mis etteandepumbast lõtkudest tuleb.
Sinna on muud kavalust veel pandud nagu näiteks regulaatori telg on keermega reguleeritav.
See pole mitte pikilõtku tarvis vaid regulaatori mütsike on väikeste avadega omamoodi hüdroamortisaator ja teljega saab korrigeerida ka sõites jõnksutamist kui tead mida teed.
Traktori jaoks võib vajalik olla veel regulaatorivedru vahetus üheosalise vastu kui on raamiga vedrude süsteem.

Muidu aga on lihtne ja loogiline modulaarne süsteem, millest saab ehitada misiganes mootorile sobiva kõrgsurvepumba.

[puravik]

Kastid ja reduktorid 

Kõigepealt sai korrastatud käigukast, kuna seda oli mootori käivitamisel vaja. Nii nagu enamus mootorikola siiani, oli ka kast väga pikalt kusagil vedelenud. Seest oli kõik kaetud mingisuguse süsimusta õliga aga sai suhteliselt lihtsalt puhtaks, kuid väljastpoolt pidin liivapritsiga üle käima et vähegi viisakas välja näeks. Difri keevitasin kinni. (Ausaltöeldes toimus see kasti ehitus nii ammu, et tagantjärgi ei suuda ma tuvastada ühtegi mälestust seoses selle difri keevitamisega- ma loodan, et ma ikka keevitasin selle kinni)

Lisaks selline huvitav pilt- Mootor ja kast Nissan Primera. Et kui kastilt võtta ära korpus-sidurikoda ning peaülekanne, siis kuivõrd väikesed on tegelikult käigukasti hammasrattad võrreldes mootoriga.

Reeverskast. Sai võetud algosadeks ning pestud.

Mustust, õli ning pori sai rünnatud plexu'ga. Too osutus aga reeturlikuks ning läks vaenlase poolele üle- tulemus oli kogu agregaati kattev rõve kleepuv mögin. Lõpuks pesin kõik diisliämbris. Asjad puhtad ning käed kuni küünarnukkideni naftaga süvaimmutatud. Hallitamise vastu näiteks.

Hammasrattad vigastustega- eriti see suur mida kahvel liigutab. Õnneks on teine reeverskast veel- küll väljast erinev, kuid hammasrattad peaks samad olema. Ka see kast algosadeks. Esimese hooga tundus teise kasti sisu lausa uus olevat, kuid peale määrde eemaldamist oli näha, et ikka tööd teinud asjad. Siiski paremad kui senised- eriti see kõige suurem. Sama palju tööd teinud, kuid ilma vigastusteta. Niiet sai kahest kastist ühe kokku lõpuks.

Järgmine reduktor tuleb seoses hüdropumbaga. Pidin ära otsustama, et kuidas ja kuhu hüdropump tuleb- mootori ette kardaaniga? Või mootori küljepeale rihmülekandega? Veidi keerulisemaks teeb asja see, et rihmaratast või kardaani ei saa ju otse hüdropumba võlliotsa panna- mingisugune kandelaager peab vahel olema (vist). Lõpuks sai mindud seda teed, et kasutan ära autotõstuki pumba koos reduktori ning kardaaniga. Suure- tõstuki masti- pumba võtsin ära. Oleks ka selle reduktori algosadeks võtnud, kuid pidin loobuma- kõigepealt oli vaja ära võtta vända käbi, kuid seda ma lahti ei saanud. Ei hea ega kurjaga. Nii et pesin reduktori niisama seest ja väljast. 

 Raami tuli veidi ringiteha ning auk lõigata, et kardaanile ruumi teha, kuid vast toimib nii. Veidi overkill on, aga see-eest peaks olema pommikindel lahendus. Kardaani pole mõtet enne paika panna, kui mingisugunegi hüdrosüsteem-ringlus paigas on

[puravik]

Selle aasta jooksul, mil ma siin midagi kirjutanud pole, on see projekt käinud nii üles- kui allamäge, edasi ja tagasi, saanud hoogtöö perioode ning pea leppimist et asi jääb pooleli. Kuid kuna nüüd ikkagi tundub, et hakkan kuhugi jõudma, siis võtan vahepealse kiirelt kokku. 
Jõudsin eelmise aasta suvel niikaugele, et oli ratastel ja mootoriga raam. Järgmiseks tuli ette võtta kabiin.
Miks tahtsin üldse seda kummalist pealisehitust säilitada- minu eesmärk oli saada kopaga traktor, mida võiks aastaringi õues hoida. Ise kabiini nullist ülesehitamine tundus olevat aga jube ajamahukas. Parem juba kasutada olemasolevat ning kulutada säästetud aeg ja vaev kopa ja hüdraulika peale. See et saab säilitada kellegi ehitatud masina, tuli veel boonusena juurde

Päris algselt oli kabiin ja kapott jätta üldse värvimata ja rotikaks. Kuid kuna plekk oli kohati juba liiga roostes siis otsustasin ikkagi et liivaprits ja värv. Tõrkeks osutus siin see, et kabiini metallkarkass oli kaetud plekiga, mis oli suht suvaliselt ülekattega kuidagi paika punktitud- palju jäi kohti, kuhu pritsiga ei pääse puhastama. Samuti ei isutanud idee suht kinnist kabiini seestpoolt liivapritsida. Niisiis plekk maha, karkass ja plekk eraldi puhastada ning siis uuesti kokku laduda- nüüd plekk korralikult serv-servaga paigaldades. No selline oli vähemalt plaan. Ja siit hakkas see taastamisest-on-loobutud lumepall veerema. Kui päris aus olla siis veeres see juba varem, arvestades et senisest ehitusest- mootor ratastel raamil, jäi algseks vaid esisild. Aga senini olin ma suutnud endale kinnitada, et kui kabiin jääb algseks, siis on ikkagi nagu taastamine ja senised ümberehitused on vabandatavad. -Et kui selle masina algne ehitaja seda projekti näeks siis ta saab ju isegi aru, et seda õnnetut mosse mootorit polnud mõtet sinna jätta. Samuti, et vajalikud on reeverskast, hüdraulika jne. Lõpuks on ju ikkagi see sama vana traktor taastatud-parendatud. No vähemalt kui vaadates piisavalt silmi kissitada. Kuigi mida edasi see ehitus läks, seda rohkem tuli silmi kissitada. Niisiis sai plekk maha kistud ning oh häda- vähe sellest et karkass oli kõveralt kokku keevitatud (või keevitamisel kõveraks tõmmanud ), oli ka osa keevitusi sellised, et ei kannatanud kriitikat. Järgmine plaan- lammutan ka karkassi ära ning ehitan korralikult uuesti üles. Nii ma tegingi- vähemalt selle lammutamise osa. Märgistasin kõik detailid korralikult ära, tegin jooniseid ja fotosid ning lõikasin kõik osadeks. Planeerisin just mingisugust rakist või alust, mille najal kabiini uuesti kokku laduma hakata, kui sain aru, et Ferdinand on surnud. Franz Ferdinand Sõjavõitjat pole enam. Senine kabiin oma kummalise kuju ja mõõtudega oli senini ok, sest tänu sellele ei pidanud ma nullist uut tegema. Nüüd aga, kui kõik on ära lammutatud, pole mingit mõtet uut samasuguste valede mõõtudega kabiini teha. Eriti veel arvestades, et enamus ülejäänud traktorist on nagunii uus. Mis siis ikka.

Alustasin uue kabiiniga. Algne kabiin oli kahekohaline ja seetõttu lai- ning kuna aknad kõrgel ja väikesed, siis keskel roolitaga istudes oli eriti külgedele väljavaade väga halb. Uus kabiin tuleb ühekohaline ja laiuse poolest kitsam. Samuti tagasein istmele lähemal, et tagaaknast paremini taha-alla näeks. Aknad suuremad. Lagi kõrgemale, et pea ära mahuks. Kõik sai täpselt loodi aetud ja jälgitud, et nurgad oleks ikka täisnurgad.

Kohe koos kabiini alustamisega tuli paika ajada rool ja pedaalid. Kuna roolilatt all päris vasakul servas, siis jookseb roolisammas roolirattasse just sellisest kohast, kuhu peavad ära mahtuma ka pedaalid. Siin sai asju korduvalt ringi tõstetud, enne kui kõik värgid omavahel korralikult ära leppisid. Siduripedaal ja hüdraulika sinna ja siduri vahele polnud midagi ülemõistust. Küll aga oli päris ooper piduritega. Tahtsin kindlasti võimendiga pidureid, aga pedaali taga pole ruumi isegi peasilindri jaoks, rääkimata vaakumvõimendist- mootor on ees. Piduripedaal sai võllikülge, mis viis liikumise vasakule mootorist mööda, kuhu mahtus ära väike peasilinder. Siit õlitoru istmealla, kus väike töösilinder liigutab läbi vaakumvõimendi piduri peasilindrit. Lisaks veel see probleem, et ega sel traktoril piduritrumlite sees midagi polnud- täiesti tühjaksroogitud.  Pikapeale õnnestus kokku koguda tagapidurite komplekt- pidurisilindrid, klotsid, vedrud jne (gaz51). Päris korralikult pidureid veel tööle ei saanud- nagu õhk oleks veel sees, kuid kuna nagunii pean värvimiseks kõik lahti võtma, siis ei hakanud eriti pingutama.



Umbes niikaugele ma eelmise aasta sügisel jõudsin. Kabiini mõõdud ja kuju oli paigas, sidur-pidur ja roolimine enamvähem olemas. Plaane oli palju. Kabiini ja klaaside soendus- soendusmootor jne oli juba valmis varutud. Samuti uste ehituseks lingid ja riivid. Jne, jne. Hüdraulika pidi tulema kõik uutest detailidest. Kõik need plaanid maksid raha, kuid polnud hullu- Putin sureb kohe mingisse tõppe maha, vene väed külmuvad surnuks ja sõda saab läbi. Ja kõik läheb jälle vanasse rööpasse tagasi.


Algas talv 2022-2023

Järgneb..

[puravik]

2022 aasta talv. Ukraina sõda ei saanudki läbi, pudrumägesid ei tulnud. Traktoriprojekt jäi kuudeks seisma. Ikka kohe päris-päris seisma. Esimene põhjus oli raha. Selle traktori lõpuni valmisehitamine oleks maksnud paraja kopika, kuid majanduslik seis oli selline, et julgust selle kopika paigutamiseks sellisesse hobiprojekti puudus. Kogu hüdraulika maksumus, raud oli nagunii juba kullahinnaga. Raha oli, kuid äkki peaks hoopis küttepuid varuma. Või soola ja tikke. Teiseks oli see projekt läinud liiga suureks. Lõppeesmärk oli kusagil kaugel mägedetaga- ehitad ja ehitad, ja lõpp on ikka kusagil mägedetaga. Samas sain aru, et niimoodi ei tohi seda pooleli jätta- liikumisvõimetu kolakas, lükkad kuhugi hoovinurka ning sinna räbalduva koormakatte alla see mädaneb. Lõpuks sai projekti päästmiseks tehtud plaanimuudatused. Kabiini ei tee- hulga tööd ja nikerdamist kohe vähem. Esimese hooga loobun kopast ja kogu hüdraulikast üldse. Teha valmis vaid sõitev traktor, värvida jne. Ja kui see saavutatud, siis võtta ette minimaalne hüdraulika, et näiteks suudaks sahka tõsta. Ja sealt edasi vaadata kopateemat. Hüdraulika ehitamiseks kasutada niipalju kui võimalik vanu nõukaaegseid asju, mis saab kätte niisama või odavalt.

    Jätkasin sealt, kus sügisel pooleli jäi. Pedaalid ja rool olid enamvähem paigas, järgmisena tuli ette võtta reevers. Algselt oli plaan, et edasi-tagasi kang tuleb vasakule roolialla. Kui ma olin hoovastiku ehitamisega pea lõpule jõudnud, selgus et kui edasi-tagasi kang on neutraali peal, siis on sinna suht kerge takerduda, kui traktorist maha ronida. Mis oli halb variant. Kui viisin kangi rohkem ettepoole, siis jällegi tekkis häda, et kui kang oli lükatud ette st. edasi asendisse, siis ei ulatunud selleni hästi- pidi kaugele ette kummaruma istmepeal. Niisiis sai sellest asukohast loobutud ning toodud reeverskang vasakule istmekõrvale. Mis tähendas keerulisemat hoovastikku- reeverskast on päris all paremal traktori all, kui edasi-tagasi kang üleval vasakul. Sain hoovastiku tehtud ja toimima, kuid see võttis ära istmealuse ruumi, kuhu pidi tulema aku. Niiet akule tuleb teha kuhugi uus koht. Ja nii käis pea iga asjaga. Ehitad, lammutad maha, ehitad uuesti. Kui järgmist asja hakkad ehitama, selgub et esimene asi jääb ette jne. Tunnid kuluvad ja kuluvad.

Siin fotol on näha veel, et kabiini esiseina karkass on veel osaliselt alles. Algselt oli plaan, et kabiinist esialgu küll loobun, kuid ehitan asja nii, et vajadusel saaks hiljem kabiini ikkagi peale teha.

Käsipidur- jällegi suht keeruline hoovastik, et kang ja reeverskasti otsas olev käsipidur ära ühendada. Käiguvahetus tuli teha trossidega- oleks eelistanud mingisugust rohkem robustset varianti, kuid ei suutnud midagi head välja mõelda. Kui kasutada sellise esiveduse Nissani kasti ja mootorit, siis jääb kastist väljatulev käiguvahetushoob-võll väga tobedasse kohta ja suunda. Õnneks saab olema reevers, niiet loodetavasti saab enamuse valust selle kang.

Summuti, õhupuhasti, radiaator koos lõdvikutega ja kümneid muid asju. Kogu juhtmestik, kaitsmed jne. Kütusetorustik sai ajutine, paagiks väike plastikkanister. Roolivõimu õlipaaki tõstsin ringi kaks korda, paisupaaki vähemalt kolm korda.

Ning lõpuks, märtsis sel aastal, sai esimene eesmärk täidetud- traktor sõidab. Ja näeb juba veidi traktori moodi välja ka. Siin pildil nähtav iste- kuna algselt pidi tulema kinnise kabiiniga ning aku istmealla, siis pidi iste olema ülestõstetav-klapitav. Sai võetud Isuzu Trooperi täislai klapitav tagaiste ja lõigatud kitsaks. Ehitatud riivistamine ja muu sinna juurdekuuluv. Lõpuks kabiini aga ei tulnudki ning klapitavat istet polnudki vaja. Jälle hulk aega magama pandud.

Kuid traktor sõitis ja kevad oli käes. Asjad paistsid juba veidi helgemad.

Jätkub..