EdW Kirjutas:[attachment=1596]Aga mida siis teha..... kas löön lihtsalt värvi läikima ja lepin üksikute kriimustuste - mõlkidega ( nii nagu nad 30 aastat tagasi olid) , või värvin ja kroomin üle? Mis võiks olla musta numbri taotlemise puhul hinnatavam.......
Seda pead Sa ise otsustama ja kui oma südametunnistusega hätta jääd, siis näitama teistele huvilistele/ekspertidele ja kuulama mis nad soovitavad asjaga teha.
Mina olen (pms küll vanaaegsetel jalgratastel) kasutanud järgmist taktikat:
1. Kui kroom/nikkel väikeste kahjustustega peal, siis ei ole hakanud uuendama; olen teinud seal pisiparandusi alumiiniumvärviga ja loomulikult kogu asja kroomipoleeriga läikima löönud. Kui väikesteks vigastusteks on nn siit-sealt õrnalt läbitungiv rooste, olen töödelnud kõigepealt ortofosforhappe-põhise ollusega, siis asja kroomipoleeriga läikima läänud ja siis kaitselakk (nt veljelakk) peale. See jätab alles vana säilinud galvaanika ja peaks hävimisprotsessi ja ka välimuse riknemisprotsessi paljus peatama. Kui kahjustused muidugi on suured, st tugev rooste läbi, suured pinnad maha koordnunud vms, siis ei pääse muidugi uuesti galvaanikast.
2. Värvitud osade juures olen püüdnud ka vana värvi säilitada nii palju kui võimalik. Kui värv tugevate kahjustustega, siis loomulikult läheb asendamisele, st metallini puhtaks ning roostesurm + happekrunt, täitekrunt+ välisvärv peale täiesti uus (ja vahele vajaduse korral, nt roostepesade korral pahtlit).
Kui värv on aga vähegi korralikumalt peal väikeste kahjustustega (eriti kui seal on algseid kaunistusi), siis ei ole ma seda puutuma hakanud - olen üksikud \"hulle\" kohti parandanud - väiksemaid peene pintsliga, suuremaid püstoliga. Kaasaja moodsad värvpüstolid võimaldavad õige reguleeringu korral teha ju üsna täpseid kohtvärvimisi, nt värvida ära pool detailist, kolmandik vms.
Kui detailist pool nt hea värvi all aga pool roostes, siis olen värvinudki ära just nimelt poole, mitte terve detaili. Kuna ma olen vana värvi eemaldamiseks kasutanud relaka otsas olevat terasharja ja mitte kunagi liivapritsi (millele on vajadusele eelnenud mingi värvieemaldusmödi), siis saab ka poole detailist probleemideta puhtaks nii, et teine \"hea\" pool jääb puutumata.
Ehk siis kokkuvõtteks - kogu vana säilitamist võimaldava olen võimaluse piires säilitanud. Kes käis 13. augustil Võhmas, siis enamik minu poolt välja pandud 8 jalgrattast olid ülaltoodud põhimõtteid aluseks võttes taastatud.
Loomulikult võib teistel inimestel esineda teuistsuguseid seisukohti, kuid mina olen enda jaoks need sätestanud ülaltoodult.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel