Nüüd katusekonstruktsioonide juurde. Kogu hoone katus jääb toetuma kahele komponendile. Viilu keskosas I-talale ning esi- ja tagaküljes müürlatile. Müürlatt kinnitub ankrutega otse ülemise sidumisvöö betoonvalusse. Enne müürlati paigaldust läks taaskord paika kiht hüdroisolatsioonimaterjali. Jälle vana-hea sokliriba. Ploki laius 375mm, hüdroisolatsioon 400mm. Poes hakkasid varud otsa lõppema. Minule kombineeriti vajalik kogus seekord hallist, sinakas-hallist ja rohelisest materjalist.
Müürlatina kasutasin 200x100mm prussi. Iseenesest üsna kallis materjal. Olin sunnitud soetama 6tk 6-meetrist prussi (hoone pikkus 16m). 200mm laius on siinkohal võtmetähtsusega. Bauroc 375 U-ploki betoonivalu süvend on 200mm laiune. Müürlatt tuleb kinnitada täpselt betoonivalu peale. Kui osa müürlatist jääks kandma nurgaga ploki kergbetoonist servale, siis see võib kaasa tuua ploki murdumise. 200mm on kõige optimaalsema laiusega ning annab parima tugipinna. Kuna antud garaaži katusekalle ei ole suur, siis on võimalikult lai ja kõrge müürlatt vajalik. Kitsama ja madalama puhul võib tekkida vajadus hakata sarikaid täiendavalt lõikuma, et need müürlatile asetatuna müüri sisse ei jookseks.
Müürlatt läks paika 16mm kiilankrutega. Üks komplekt suure seibi ja mutriga ühe meetri pikkuse järel. Ühele küljele seega 17 komplekti, kokku 34 kompleti.
Müürlati prusside liitekohad said sellised.
I-talaga oli kokkuvõttes paras tsirkus. Kõigepealt tuli valida õige/sobivaima kõrgusega I-tala. Konstruktor tegi omad arvutused ning märkis, et 12m sildele (see on suure ruumi pikkus) oleks vaja IPE 500 tala. Kui panna teha täiendav tugi ruumi keskele, siis minimaalselt IPE 270. Hakkas tõsine jaht I-talale. IPE 500 jäi esimesena kõrvale. Seda juba sellepärast, et see oleks ajanud katuse kõrguse "lõhki" ning tala oma mass oleks olnud üüratu. Kui oleks toonud siseosa lae allapoole, siis oleks pidanud oma teise korruse
mancave'i osa pea jagu madalama tegema. No ja ka see ei olnud mõeldav. Täiendav tugi suurde ruumi tundus alguses
no-go, kuid kui mõõtma sai hakatud, siis selgus et see tuleks täpselt planeeritava autotõstuki posti kõrvale. Seega ette ei jää ning ruumi ära ka ei võta. Kuna garaaži pikkuseks on 16m, siis hakkas jaht 16m pikkusele I-talale. Täpsemalt jaht talale ning jaht transpordile, mis sellise eluka mulle hoovi ära tooks. Kahjuks või õnneks ei eksisteerinud tol ajahetkel ühegi metallimüüja laos (kellega ma ühendust võtsin) sellise pikkusega I-tala, mis oleks olnud 16m (või enam) pikk. Paarist kohast tuli küll vastus, et läbi Soome saaks tellida. Ajaliselt oleks see võtnud mitu kuud ning rahaliselt oleks löönud kaks kirvest selga. Ühesõnaga oli häda tõsine. Appi tuli selline ettevõte nagu metall24. Siiski tuli teha mitmeid järeleandmisi.
Metall24 laos olid paraku olemas vaid 12100mm (12,1m) pikkused I-talad. Tee mis tahad, kahest talast pidi ühe kokku keevitama. Seega sai tellitud 12,1m ja 4,0m jupid. Kokkukeevitamise teed läksin vaid ühel põhjusel. Kui tala kokku keevitada, siis keevisliite koht jääb täpselt sinna, kus on vaheseinast üles laotud T-tähe kujuline tugikonstruktsioon. Ühesõnaga jääks tala keevitatud kohapealt kandma kindlale alusele. Suurima silde osas (pikkus 11,43m) on pikem 12,1m pikkune I-tala ühe tervikuna ning toetud tugipindadele.
Suur üllatus oli muidugi hind, mida pakuti. 12,1m+4,0m IPE300 hinnaks 692,17€+km. Transport kohapeale 80€+km. Hind hinnaks, kuid 80€+km 12,1m ja 4,0m pikkuse I-tala transpordi eest Tallinnast 20 ja enama kilomeetri kaugusele oli juba müstika valdkonnast. Transpordi tellisin loomulikult koos mahatõstega. Eelnevates hinnapakkumistes küsiti transpordi eest neer või isegi kaks.
Vaatemäng omaette oli see, kuidas see tala mulle õuele ära toodi. Olin ennast ette valmistanud, et tuleb poolhaakega veok, millel pikk kast taga. Maha tõstmiseks siis kas oma kraana või eraldi kraana. Suur küsimärk oli veel ka sissesõit territooriumile. Kas poolhaage ennast üldse sisse keerabki ning kui keerab, siis kuidas tagurpidi välja läheb... Aga tuli hoopis Citroen Jumper. Vana Jumper, millel kast taga ja ported maas. Vana oli haagisekonksu otsa pannud midagi paadiveohaagise sarnast, millel oli pikendatud tiisel. Pika (12,2m) tala üks ots oli Jumper'i kastis, keskkoht järelhaagise silla peal ning vaba ots kuskil kilomeeter sillast tagapool vabas õhus. 4m pikkune tala oli suudetud aga täielikult haagisele paigaldada - ots muidugi ka seal üle. Nii auto kastis kui ka järelhaagise sillatala peal oli kandam "korralikult" kinni tõmmatud. Oli trosse ja oli koormalinti. Kohapeal kinnitused lahti ning tala kangi otsaga üle ääre maha. Läksin ise traktoriga veel appi, et protsess inimlikum oleks. Vana ise vandus kohapeal tuld ja tõrva, et veoauto oli alt ära hüpanud. Ütles, et kliendi ees peab lubadusi pidama ja sellepärast sellise abinõuga mulle tala ära tõigi. Tuleb tunnistada, et tegija mees oli. Hea meelega maksaks teine kordki 80 kulli, et sellist etendust näha saaks.
Kuid kõige tähtsam on see, et materjal on kohal ning on, millest pihta hakata. Esimese asjana sai kaks tala otsakuti tõstetud, otsad ära puhastatud ning faasitud ja seejärel aluspinnad ära looditud. Seejärel otsad kokku ning ümberringi kokku säristatud. Igaks petteks sai tala ülaossa mõlemale poole keevisliite peale ka lapp pandud. Ilmselt mittevajalik tegevus, kuid meelerahu arvestades las olla. Nagu öeldud, siis see koht toetub betoneeritud aluspinnale.
Sellise pika ja suure tala tõstmine oli üsnagi vaatemänguline. Vähemalt minu jaoks. Tropp läks tala keskossa, tõstepunktide vahe ca 3,5...4,0 meetrit. Mõlemasse otsa lisaks vangliin (ei tea, kuidas sellist asja kuival maal nimetatakse), et tala ennast pöörama ei hakkaks. Tõste jaoks sai tellitud eraldi auto.
Kui tala paigas, siis tekkis järgmine probleem. Autojuht tahtis oma troppi tagasi saada. Paraku oli see aga 6m kõrgusel maa ja taeva vahel. Ühe osta saime tellingutele toetudes kuidagi lahti. Teine pool oli aga täpselt "augu" keskel. Sõber mul (erinevalt minust) üsna kõrguselembene inimene. Läks ja tegi selle teise sõlme ka lahti. Kuidas täpsemalt, seda ma ei tea. Ei söandanud vaadata, kuidas ahvi kombel mööda tala joosti. Tegelikkuses olin juba valmis autojuhile lindi hinna kinni maksma. Aga seekord läks siiski soodsamalt...
Sellega, et I-tala probleemideta paika sai, kukkus üsna suur kivi südamelt. Oli pikalt planeeritud ning kokkuvõttes üsna kulukas ettevõtmine. Kui kuskilt oleks midagi järgi andnud või kui midagi ei oleks sobinud, siis parandusi oleks olnud ikka väga raske teha.
Hoone põhjani tala alumisest servast 6 meetrit, tulevase põrandani 5 meetrit.
Lubasin varasemalt, et seletan ära, kuidas tala otsaviiludele ning keskmisele toele kinnitatud sai. Praegusel hetkel toetub I-tala otsaviiludele ning vaheseinast üles laotud T-tähe kujulisele müüriosale. Hiljem tuleb nelikanttorust tugi suure ruumi keskele, mis jagab 12m pikkuse silde kaheks. Nii otsaviilude osas kui vaheseina osas sai tala tugipinna alla U-plokkidesse valatud soliidse pikkusega (otsaviiludes 2 meetrit, keskmises tugipostis 1,8 meetrit) betoonist tugisillus. Selle silluse sisse läks kuus 12mm paksust armatuurvarrast, mis olid omavahel kokku keevitatud (nagu trummel vms). Lisaks sai armatuuri külge keevitatud veel ka midagi väikese I-tala sarnast (kust selline tükk pärit oli, seda ei tea, vanarauahunnikust leitud). Selle tala ülemine pind jäi betoonivalust ca 2mm kõrgem (vt. allpool). Ühesõnaga kogu I-tala jäi toetuma betoonist õige pisut välja ulatuvatele metallpindadele. Keskmisele tugipinnale sai tala jäigalt kinni keevitatud. Viilu otstes jäid tala otsad aga pikisuunas fikseerimata. Ristisuunas liikumise takistamiseks läksid lõigatud nurkrauast piirajad. Seda selleks, et tala temperatuurimuutuste tulemusena pikisuunas pikeneda-lüheneda saaks ning seda nii, et otsaviilu kaasa ei võtaks. Hiljem suure ruumi keskossa lisatav tugipost tuleb fikseerida poltidega. Tulenevalt oma kõrgusest (pisut üle 5 meetri) toetab tugipost I-tala, kuid samal ajal võimaldab sellel ka pikisuunas vajadusel pisut liikuda. Hiljem seob I-talaga veel ka sarikad.