08-05-2023, 08:05 AM
Ilmad on neetult mõnusaks kiskunud. Ja üks , mis häiris, oli mingi kolks , kui käisin sõitmas. Auto all ronides hakkaski silma, et üks vedrupuksidest näeb kuidagi kahtlane välja. Sõitsin rattaga paku peale , kiskusin maha trepi kõrvalistuja juures, mille käigus üks kinnituspolt ringi hakkas käima, pidin välja puurima. Ja pääsesingi tagumise parema vedrusilma kallale. Mutrid tulid ilusti lahti , paar matsu lööksilmuse pihta ja edasi mutrikeerajaga. Raamist toetades ratas õhku, poldid tulid õnneks välja väga kergelt. Siis keevitasin vanast aiapostitükist ja varemetest leitud sobiva jämedusega ja keermega pikast poldist ja paksust auguga kettast kokku puksitõmmitsa. Selle abil sai tsenter välja pressitud. Välimise vöö saagisin ettevaatlikult peaaegu läbi , siis lõin sinna kruvikeeraja vahele ja kui teise kruvikeerajaga olin tüki välja saanud, kuna tal on soon, siis see õnnestus ühe saagimisega, siis edasi tuli puks välja kergelt koputades. Uue puksi sisse pressimine läks lihtsalt, mõlemad pinnad grafiitmäärdega kokku ja uus vanarauast puksitõmmits tegi ludinal ära oma töö. Viimaste millimeetrite jaoks pidin tegema vahetüki. Puksi läbimõõt tänu soonele vähenes ja surveseib, mis algselt tegi oma tööd ilusti , vedrusilmast sisse ei mahtunud. Vedrukiige tagasi panekuks pidin tungrauaga suruma vedru pisut raamist eemale. Isegi kui ratas oli õhus, siis amort hoidis ja vedru silm oli teisele kinnituskohale liiga lähedal. Poldid kinni, tungraud alt ära, pingutus auto tööasendis ja kui pingutasin viimast polti, märkasin oma suureks rõõmuks, et olen selle vahetüki jätnud puksi peale. Suure rõõmuga jälle kogu protsess vastupidises järjekorras. Tegelikult oli see hea, sest puks polnud päris ideaalselt paigas, sain teda veel millimeetri rohkem silma sisse pressida.
Vahetasin ära ka kütusefiltrid, päris hea, et enam edasi ei lükanud. Filtris, millel ka vee eraldusklapp, oli põhjas päris huvitavaid sültjaid moodustisi ja ka niisama mingit läbipaistmatut ollust. Tore oli ka avastada seal soendusspiraal. Kas ka töötab, pole teada muidugi. Piduriketta puhastiga pesin ta puhtaks , uuele filtrile külge, autole külge , juba tuttavast nupust kütus pumpama. Kuni see vait jäi. Siis väike puhkus ja uuesti. Tagasivoolu vahelt enam mulle ei tulnud, siis see kinni. Võtit. Ja auto töötab. Üks lihtne töö veel , paar minutit, niiskuseemaldi filtri vahetus. See on mõnusalt paigaldatud sadula alla, koormarihmast ja katkisest filtrieemaldist kombineeritud filtrivõtmega keerasin selle vastupäeva lahti. Poes hoiatati, et vastupäeva keermega käib see asi. Muidu oleksin vast seal midagi korralikult ära lõhkunud. Ja edasi tuli tunnike peegli, kruvikeeraja ja kaltsuga seal all avanenud olukorraga tegelemist. Nimelt oli padrunialune täis vettinud musta ollust. Seda ikka andis sealt puhastada, sest pind oli reljeefne, sektoriteks jagatud ja raskesti ligi pääsetav, rippudes ise pooleldi õhus , ühes käes peegel , et sadula all näha, mis toimub, ja teise käega manipuleerides kruvikeeraja ja kaltsuga. Aga puhtaks ta sai. Uus padrun külge ja jälle sammuke lähemale hetkele, kus lõpuks saab kabiini läikima lüüa , sest enam auto all pori sees roomamist ja sealt kabiini hüppamist lähiajal ette näha ei ole. Loodetavasti.
Vahetasin ära ka kütusefiltrid, päris hea, et enam edasi ei lükanud. Filtris, millel ka vee eraldusklapp, oli põhjas päris huvitavaid sültjaid moodustisi ja ka niisama mingit läbipaistmatut ollust. Tore oli ka avastada seal soendusspiraal. Kas ka töötab, pole teada muidugi. Piduriketta puhastiga pesin ta puhtaks , uuele filtrile külge, autole külge , juba tuttavast nupust kütus pumpama. Kuni see vait jäi. Siis väike puhkus ja uuesti. Tagasivoolu vahelt enam mulle ei tulnud, siis see kinni. Võtit. Ja auto töötab. Üks lihtne töö veel , paar minutit, niiskuseemaldi filtri vahetus. See on mõnusalt paigaldatud sadula alla, koormarihmast ja katkisest filtrieemaldist kombineeritud filtrivõtmega keerasin selle vastupäeva lahti. Poes hoiatati, et vastupäeva keermega käib see asi. Muidu oleksin vast seal midagi korralikult ära lõhkunud. Ja edasi tuli tunnike peegli, kruvikeeraja ja kaltsuga seal all avanenud olukorraga tegelemist. Nimelt oli padrunialune täis vettinud musta ollust. Seda ikka andis sealt puhastada, sest pind oli reljeefne, sektoriteks jagatud ja raskesti ligi pääsetav, rippudes ise pooleldi õhus , ühes käes peegel , et sadula all näha, mis toimub, ja teise käega manipuleerides kruvikeeraja ja kaltsuga. Aga puhtaks ta sai. Uus padrun külge ja jälle sammuke lähemale hetkele, kus lõpuks saab kabiini läikima lüüa , sest enam auto all pori sees roomamist ja sealt kabiini hüppamist lähiajal ette näha ei ole. Loodetavasti.
selle järgi tunnedki magnumimehed ära.
