[Lauri_L]

Ilus töö.... Mina selliseid üledimensioneeritud asju naudin....  Ja armastan tihtipeale öelda, et isa heaks ja pojapoja põlveks....

Tegelikult tekkis küsimus tõstuste kohta - nimelt pildilt ei saa aru, aga kas nendel ustel ka avariipidurid on? Et kui tõstevedru järgi annab, siis kallis poeg või pojapoeg ei lõpetaks õnnetult...

Teemat nautides - Lugupidamisega Toivo

Tänud ning hea meel, et teema huvi pakub!

Garaaži tõstustel on olemas nii vedru purunemise kui ka trossi purunemise kaitsed:

ja

Fotod on veebist laenatud, kuid analoogsed näevad need ka minu ustel välja.

Parimat, Lauri

[alfredo]

Tõesti ilus eeltöö. Tegelikult ma natuke aiman, kelle punt selle teinud on, aga rohkem igaks juhuks ei spekuleeri. Ja seda peab kinnitama, et valutööd lase teha ainult asjatundjatel. Paar päeva tagasi sai just ühte "pikk tee düünides" moodi käkerdust vaatamas käidud ja kokkuvõttes polnud tulemist mingit rõõmu ei käkritel ega tellijal. Näha oli vaid hulk musta masendust ja hävinud närvirakke. Põrand sellest kõigest muidugi paremaks ei läinud. 

Ainuke millega ma kuidagi rahule ei saa jääda, et juhtpuldi tagune on viimistlemata jäänud : )
Seda on nimelt hiljem üsna vastik ja tüütu teha, kuid puhta seina puhul võtaks antud ruutmeetri-paari lihtsamas stiilis pahteldus-värv lahendus ehk 3-4x15 minutit plätserdamist ja hakkama saaks sellega samuti suhteliselt igaüks, kel lusikas veel peos püsib.

[Lauri_L]

Tõesti ilus eeltöö. Tegelikult ma natuke aiman, kelle punt selle teinud on, aga rohkem igaks juhuks ei spekuleeri. Ja seda peab kinnitama, et valutööd lase teha ainult asjatundjatel. Paar päeva tagasi sai just ühte "pikk tee düünides" moodi käkerdust vaatamas käidud ja kokkuvõttes polnud tulemist mingit rõõmu ei käkritel ega tellijal. Näha oli vaid hulk musta masendust ja hävinud närvirakke. Põrand sellest kõigest muidugi paremaks ei läinud. 

Ainuke millega ma kuidagi rahule ei saa jääda, et juhtpuldi tagune on viimistlemata jäänud : )
Seda on nimelt hiljem üsna vastik ja tüütu teha, kuid puhta seina puhul võtaks antud ruutmeetri-paari lihtsamas stiilis pahteldus-värv lahendus ehk 3-4x15 minutit plätserdamist ja hakkama saaks sellega samuti suhteliselt igaüks, kel lusikas veel peos püsib.

Tänud kommentaari ja märkuste eest

Juhtpuldi tagune (ilmselt mõtled siis põrandakütte kollektorit) jäi viimistlemata tõesti - ka enda silma riivab. Vähemalt esialgu. Plaan "üks" on see tulevikus katta ja varustada luugiga, plaan "kaks" on jätta katmata ja viimistleda korralikult. Ilmselt jääb plaan "kaks" jõusse. Kuna sellises ehitusetapis ei olnud veel viimistluse detailid paigas ja tööd oli vaja ära teha, siis jäigi nii. Samas on võimalik kollektor seinast lahti lasta ja eemale tõmmata nii 20cm ulatuses. Eks see pisut tülikas on, aga tuleb tulevikus üle elada. Tegemata kindlasti ei jää. Samasse kohta tulevad veel lisaks ühendustorud kütteseadme siseosaga ning siseosa ise. Lisaks kaablid-karbikud termostaatidele ja ilmselt ka eraldi toitekilp kütteseadmele endale. Mõtlemist paigutuse, paigaldamise ning viimistluse osas jätkub.

[vant]

Kollektorite osas on hea lahendus kollektori kapp. Seinapealsed ja süvistatavad, mitut masti

[Janka]

Jah, need kollektorid on mõistlik tolmu eest ära kappi peita.
Veelgi mõistlikum oleks olnud eraldi väiksesse abiruumi päris oma sektsiooni kogu küttesõlm paigutada, aga sai kuis sai ja on kuis on.
Mis materjalidest küttetorud on valmistatud?
Kahtlaselt metalsed paistavad piltidel.

[Lauri_L]

Tolmu põrandakütte kollektorid väga karta ei tohiks. Isegi mitte aktuaatorid, mis sekstiooniklappe avama-sulgema hakkavad. Eesmärk on ka garaaž võimaluste piires tolmuvaba hoida ehk vältida paksude tolmukihtide tekkimist. Samas kaitsev ümbris on igati teemakohane eelkõige võimalikke mehaanilisi vigastusi silmas pidades. Garaažis ikka teinekord juhtub.

Sellise asukoha valisin küttesõlmele teadlikult kahel peamisel põhjusel. Esiteks see, et saaks mugavalt 9 küttetsooni torud (kokku 18 toru) kollektorini vedada ja tsoonide torustikud enam-vähem ühepikkused. Väga raske oleks seda teha olnud küttesõlme paigaldamisel eraldi ruumi. Juba ruumide asukohtasid silmas pidades. Teiseks põhjuseks ruumi säästmine. Garaaži sisesein on kõrge - üle 3 meetri. Seina peal ei ole midagi ega sinna ka tule midagi. Seega vaba koht, kuhu saab panna küttesüsteemi siseosa koos torudega kollektorini. Siseosa saab siin kõrgemale seina peale panna, et tavaolukorras segama ei jääks. Eks väiksemaid põhjuseid oli veel, aga nendega oleks saanud juba lihtsamalt mängida kui vaja oleks olnud.

Põrandaküttetoruks on 5-kihiline PE-RT toru (polüuretaan). Täpsemalt siis TECEfloor SLQ 5S. Mina selle valikul kaasa ei rääkinud ja ega ilmselt ei oleks osanud ka. Aga selline hõbedane hall see toru on tõesti. Miks - seda ei tea

[Janka]

Tolmu kollektorid oma jubinatega ei karda jah. Loomulikult on kena vaadata kui see komplekt avatuna seinal särab, aga kangesti nigel on neid säravana hoida 
Nii et pigem asugu väliste mõjude ja pilkude eest siis peidus. Nigut kena mängutoos ühes kummalises filmis kingi saaja poolt otse kinkija silme all sahtlisse lukutaha virutati 

[Lauri_L]

Tähtis päev oli - uue garaaži põranda valamine  

Paraku minust käis kogu protseduur mööda. Nimelt olin Eestist hetkeks eemal, kui tuli kõne, et tekkis vaba hetk graafikusse ja et saaks põranda ära teha. Mehed pidid olemas olema, autod koheselt saadaval ning ilm hea. Kuna seltskond tundus olevat vägagi usaldusväärne ja teist sellist momenti niipea ei pruukinud tulla, siis ei saanud kätt ette panna. Koheselt läks teade edasi kaasale, kes oli kodus ning pidi ruumidesse ligipääsu tagama. Järgmisel hommikul oligi vägi koos esimeste autodega kohal. Tublid poisid olid, toimetasid omaette, keegi millegi pärast ei kurtnud. Seinad uksed jäid terveks, olulisi betoonipritsmeid seintel polnud, prahti maha ei jäänud. Tervitasid kui tulid, soovisid parimat, kui läksid.

Õhtul kaasa raporteeris, et põrand valmis. Mina vastu, et mine tee ruttu pilti ka, et tahaks väga näha. Tegi need kaks mis allpool . Tööde juht helistas samuti sama päeva õhtul ja kinnitas, et kõik oli läinud plaanipäraselt ning et arvesse oli võetud minu soove kallete, trappide, kõrguste jms osas, milles olime eelnevalt kokku leppinud. Järgmise päeva õhtul kaeti kogu valu koormakattega kinni liigse kuivamise vältimiseks ning nii ta peaks jääma minimaalselt järgnevaks 30 päevaks. Sai taaskasutatud sama koormakatet, mida varasemalt katusekonstruktsioonide kaitseks, kui need ehitamisel olid.

Fotod on nagu on. Kvaliteet kehva ja kuna on vana kaamera, siis kipub nurkasid "üles keerama" ja moonutusi sisse viskama. Ukse vahelt tehtud klõpsud, kaugemale ei usaldanud naispool tol hetkel minna. Eks kunagi teeb paremad võtted.





Kui ise koju jõudsin, siis käisin pisut koormakatet kergitamas. No on ikka sile tulemus küll. Võrdlusi elust enesest tooma ei hakka, aga sile ta oli. Pind kohati justkui peegeldas vastu kui valgust näitasid. Pinge oli peal, et kuidas tulemus jääb. Omal igasugune kogemus ju puudus ning jäin lootma töömeeste jutule ja lubadustele. Vähemalt esialgu oli küll tunne, et pettuma ei pea. Emotsioon oli igatahes laes ning kork käis pudelilt maha küll. Ainuke miinus kogu asja juures oli see, et ise protseduuri pealt ei näinud. Ei oleks kohe mitte mööda külge maha jooksnud.

Kui nüüd põrand hea saab, siis kogu ülejäänud peaks juba koera saba olema

[spitfire]

Kuidas lahendati garaaži tõstuste esine/alune positsioon ?

[Lauri_L]

Kuidas lahendati garaaži tõstuste esine/alune positsioon ?

Hetkel on nii, et tõstuste tihend langeb põranda betoonvalule. Ca 10mm kinnise ukse alumisest tihendist väljapoole jääb põrandavalu ja seina vaheline 8mm paksune servalint. Servalindist väljapoole juba vundamendi sidumisvöö U-plokk koos betoonvaluga (300mm) ja vundamendi soojustusega vastas (100mm).

Sissesõidu ustest sissepoole ca 10-15cm kallet ei ole ning seejärel tekitati sujuv kalle ruumi keskel uste ees asuvate trappide poole. Ideaalis peaks juba praegu olema takistatud väljast sadevee sissepääs garaaži, sest garaaži põrand asub ümbritsevast pinnasest sokli jagu kõrgemal ning usteni viib kaldtee. Mõni tilk, mis avatud uste ja tormiga sisse lööb, peaks koheselt kuivama põrandakütte toimel (või siis põrandasse akumuleerunud soojuse toimel).

Lõplikust lahendusest on veel siiski vara rääkida. Kõigepealt vaatab kui hästi kaitseb sissesõitu sademete eest võrdlemisi pikalt üle ulatuv räästas. Maad katuse räästast kuni tõstukseni julgelt üle meetri ja veerennid pole veel paigas. Uksed asuvad seina süvendis ja jäävad välisvoodrist üle poole meetri sissepoole. Kui sademed peaksid hakkama tüli tegema, siis genereerib väikese kalde sinna. Millegipärast arvan, et sademed probleemiks ei osutu. Aeg näitab, võimalusi palju ning lõpplahenduse genereerib tulevikus vastavalt vajadusele.

[Lauri_L]

Käesoleva garaaži ehitamisel on olnud teatavad tööetapid, mis on vererõhu tõsiselt üles ajanud ning pinge lakke keeranud. Põhjuseks peamiselt see, et omal varasem kogemus seoses ehitamisega puudub (nüüd võib juba öelda, et puudus konkreetse tööetapiga seoses) ning et tegemist on olnud kas ehituslikult kriitiliste või eelarveliselt väga kallite sõlmede-lahendustega. Kui algusest alustada, siis kindlasti kuulusid sinna projekti koostamine (meeletult mõtlemist), ehitusloa saamine (saab või ei saa?), vundamenditaldmiku koostamine koos valamisega, seinte valmimine, kogu katust toetava I-tala paika tõstmine. No ja eks mõni väiksem asi veel. Nüüd hakkas lähenema taas üks minu jaoks "kriitiline" etapp, milles tonti näen - välisvooder. See hoone peab saama visuaalselt nägus nii seest kui väljast. Välisvoodri juures on minu jaoks üsnagi palju detaile, mis omavahel tuleb kokku sobitada (sh. raha säästmise eesmärgil) ning mitmeid eeltöid, mis tuleb enne voodri paigaldamise alustamist ära teha. Mõtlemist jagus ning koguaeg tuli mõelda mitu käiku ette... Seniks, kuni põrandavalu oli veel värske ja peale ei usaldanud veel trampima minna, sai väljas tegutsetud. Ja seal jätkus ettevalmistavat tööd kui palju.

All olev foto on väga hea, sest kõneleb palju ning peidab endas korraga kolme ettevalmistavat tööetappi välisvoodri paigaldamiseks. Mitmed postitused eespool tõin välja, et Bauroc ploki puhul igasuguste vuugivahede jms täitmine ehitusvahuga on vale ja ei anna positiivset tulemust ei ehituslikus, soojuspidavuse ega visuaalses mõttes. Seega nagu varasemalt lubatud sai, siis kogu varasemalt oma tarkuses vuukidesse lastud vaht sai kõigi välisseinte osas välja koogitud. Töövahendiks oli nuga ja teraslehest tehtud abinõu. Kui sodi väljas oli, täitsin ja pahteldasin kõik visuaalsed vuugid bauroc liimiseguga kinni. Tulemuseks oli kena valge sein. Teine tööetapp fotol on sokli (soojustuse) krohvimine. Kuna ma isiklikult krohvimisega sina-peal ei ole (ja ilmselt ei suuda ma ka seda endale kunagi selgeks eha), siis selle töö tegi kokkuleppel ära sõber, kellel käppa ja silma sisetööde alal. Kolmandaks tööks fotol on alumise veepleki paigaldus. Ehk siis veeplekk, mis hakkab kaitsma soklit seintelt allapoole liikuva sadevee eest.



Siin on lähivõte ning see annab parema pildi, kuidas paiknevad omavahel sein, tõstuks, vundament koos ülemise sidumisvööga, niiskustõkkeriba vundamendi ja seina vahel ning vundamendi soojustus. Lisaks on näha, missugused said liimiga kinni pahteldatud vuugid välisseinas. Kuna hoone esiküljelt (mis fotol) tuleb garaaži sissesõit ja selle tarbeks tuleb teha tagasitäide uste osas sokliga samale kõrgusele, siis sai nn. mullikile jäetud sokli kõrgune. Ära annab alati lõigata, hiljem juurde panna on probleem.



Sokli osa sai krohvitud kaks korda. Kõigepealt tavaline krohv koos armeeringuga (nagu eelneval fotol) ning seejärel teise etapina struktuurne viimistluskrohv. Sõber, kes abiks oli, pidas tavalist siledat korhvipinda selle hoone jaoks kohatuks ning nii selline tulemus tema otsusel sündis. Hiljem saab see ka omale värvi selga. Teinekord on isegi hea, kui keegi sinu eest asjad ära otsustab. Veel enam, kui tead, et inimest saab usaldada nii kvaliteedi kui tulemuse osas.



Mul on läinud paljuski õnneks, et asun logistiliselt heas kohas. Osaliselt küll metsas, kuid hea ehituskauplus on lähedal, tankla on lähedal ning kõrval külas elab ning töötab pikkade kogemustega plekksepp. Tema tegi mulle valmis täpses soovitud mõõdus ja värvitoonis veeplekid. Väike asi, kuid meeletu aja ning närvide kokkuhoid. Hommikul paned vajalikud mõõdud paberile, joonistad soovitud profiili, seejärel autosse, sõidad 10min. Annad paberi jära ja sõidad koju tagasi. Järgmisel päeval lähed tood vajamineva ära. Luksus tänapäeval, kui saad mingi asja korda minutitega, mitte tervet päeva raiskamata.

[muska71]

Väljas laudvooder nagu aru saan?Et milleks krohv veel seal all?

[Telc]

Väljas laudvooder nagu aru saan?Et milleks krohv veel seal all?

Krohv ju ainult soklil. Seinad lähevad laua alla.

[alfredo]

Et kaunist Pühapäeva rikkuda, peaks lisama järgmist. Tavalise viimistluskrohviga sokli tegemine on juba eos vale idee. Korraks on ehk isegi ilus(kuigi selle nurgapildi peal nähtud pind kindlasti mitte), hiljem hakkab valus. Osad soklid, mida olen tellija sundusel antud materjaliga teinud(sest temal on niimoodi projekti kirjutatud), kimbutab hiljem vee ülesimbumise, punsumise ja veel vähe aja pärast pinna või isegi aluspinna mahakukkumise mure. Kus vähe paremini on läinud, seal tekib värvimuutus pidevas niiskes alas viibimise tõttu. Plekiservast hakkab vesi ju maha tilkuma ja sealt pritsib omakorda seinale tagasi. Kahjuks pole veel sellist värvi kohanud, mis aja jooksul veega ei reageeriks. Kui ei usu, mine lähemasse tänapäevasesse elurajooni ja uuri majade alumisi osi lähemalt. Eriti kehv lugu on tumedate toonidega, need lähevad päris triibuliseks, heledamaga jääb vähe parem.

Toimiva lahendusena oleks täiesti tasuta hoopis rouhet ehk kivipuruviimistlust soovitanud. Suht lihtne on teha sellega ja vähemalt enda maitse järgi on tulemus kindlasti. Kõik soklid, mida olen elu jooksul rouhega teinud, püsivad ilusad siiani. Meil pole see väga levinud, kuid põhjanaabrite juures vägagi. Aga loodame parimat.

[Lauri_L]

Tänud kommentaari eest! Uurisin ja lugesin kivipuruviimistluse kohta. Tundub tõesti korralik lahendus olevat ning näha on, et kasutatakse/nõutakse palju.

Samas jäi arusaamatuks, miks tavaline sokli krohvisegu + viimistluskrohv koos värviga nii palju negatiivseid kogemusi on pakkunud. Ehk ikka tegija viga koos valedesse tingimustesse paigaldamisega olnud? On ju materjalid tootja poolt selleks tööks ette nähtud? Tänapäeval tõmmatakse kehva kvaliteediga toote müümise pärast saag nii käima, et vaevalt keegi seda suppi hiljem teadlikult süüa tahaks. Vee ega liigniiskuse pärast ma antud juhul ei muretse, sest sokkel on madal ja räästas on lai. Lisaks on soojustus kaetud mummukilega ning tagasitäide killustik - sealt niiskus üles ei roni. Suuremate vihmadega jääb sokli ümbrus veel kuivaks kui just suuremat tormituult ei tee.

Krundi eluhoonel on samuti sokkel soojustatud penoga ning seejärel soklikrohviga (tootjat ega tüüpi ei tea) armeeritud ning viimistletud õhukeses kihis. Sokli kõrgus juba 1,25m ja sinna pritsib kohati sadevett peale küll. Ümber perimeetri kõnniteekivid ca.50cm laiuselt. Krohvi pind on viimistluselt pisut siledam kui garaažil, tera suurus tundub sama olevat. Maja aastast 2004, ise kolisin sisse 2015. Pärast sisse kolimist ei ole soklit värvinud ega parandanud, vaevalt et midagi varasemaltki tehtud on. Olukord vaatamata pea 20 aastale ideaalne, veekahjustused puuduvad, paaris kohas olen ise murutraktoriga manööverdades täkke sisse saanud. Värvkate on ühtlaselt pleekinud, kuid silma ei riiva. Värvi erinevused on vaid hoone eri külgedel (mis jääb päikese poole, mis mitte).

Igatahes tänud soovituste ja tähelepanu juhtimise eest! Panen kivipuruviimistluse kõrva taha. Kui käesolev lahendus peaks hakkama järgi andma, siis on plaan "B" olemas.

[alfredo]

Võib ka tegija viga olla, ei vaidle. Lihtsalt on sihuke kogemus tagasivaadates ette näidata : )

Ses mõttes jään enda juurde, et hõõrdkrohv põlvest allapoole ei sobi ja endale nii ei teeks. Aga loodame, et antud kaasuses dreenivad kihid ja lai räästas töötavad nagu peab. Kuigi näiteks talvisel ja kevadisel aal ei aita ka need vigurid, kui lumi seal servas sulab ja öösiti külmetab jne.

[spitfire]

Sel pildil on näha, et garaaži ukse esine/alune on veel lahendamata. Ma ei tea, kas ma ruttan sündmuste käigust ette või mitte, aga siin on koht kus mõtteainet jagub.

[Lauri_L]

Sel pildil on näha, et garaaži ukse esine/alune on veel lahendamata. Ma ei tea, kas ma ruttan sündmuste käigust ette või mitte, aga siin on koht kus mõtteainet jagub.

On küll lahendamata jah. Sellega peab ootama. Enne vaja hoone valmis saada ning alles siis saab sissesõidu koos hoone esisega korralikult ette võtta. Ilmselt tuleb hoone ees veel ka parkimisala laiendada, sest soov oleks võimaldada seal lisaks sõiduatole koos käruga ka veokaga tagasipööre teha.

Samas paar lahendust on peas juba olemas. Probleemi hetkel ei näe ja olen kindel, et saab hea. Esimene talv näitas ka, et lumel ega vihmal uste ette asja ei ole. Kõik püsib kenasti kuivana. Kaasa aitab ka lähedal asuv hekk, mis tuule ja tuisu kinni püüab.

Off-topic: too plekimees, kellele algses postituses viitasin, sellel on sarnane sissesõit oma töökotta. Tema valas ukse ette kaldu sissesõidutee ja valu sisse pani soojenduskaabli. Temal just probleem, et lööb talvel lume peale ning kipub jäässe võtma. Elektrikulu on iga mehe oma asi. Lahendusena tundus hästi töötavat - talvel majaesine puhas ja vanem inimene saab jalga murdmata liikuda. Selline on tema lahendus - eks endal hakkab visuaalselt samuti midagi sarnast olema. Soojenduskaabli jätan küll plaanidest välja.

[Lauri_L]

Lasin põrandavalul pisut üle nädala kõveneda, enne kui usaldasin koos kergema kolaga taas garaaži sisse kolida. Nädalapäevad kulusidki parasjagu selleks, et sai väljast sokli osa valmis, alumised vihmaplekid paika, seinte vuukidest sodi välja urgitsetud ning need omakorda kinni pahteldatud. Ilm oli super, seega väljas töötamine oli igati mõnus.

Mis siis "toas" toimus? Pihta hakkas värviralli välisvoodrilaudade ettevalmistamiseks. Valmis tuleb teha vähemalt mingigi kogus, et paigaldamisega alustada. Välisvoodris tuleb kasutusele neli erinevat lauda. Punniga eelkrunditud välisvoodrilaud 21x120 hoone katuse otsaviilude katteks, peensaetud eelkrunditud laud 21x120 välisvoodriks seinte ja tuulekastide osas, peensaetud eelkrunditud laud 21x145 uste-akende piirdelaudadeks ning kuiv värvimata laud 22x100 roovi jaoks. Kui märkmed ei peta, siis peensaetud lauda on arvestatud >2300jm, välisvoodri punnlauda 400jm alla ning roovi 360jm. See tähendab, et ligikaudu 2700+ jm tuleb enne seina panemist ühe korra ära värvida. Roov läheb seina nii nagu on.

Kuna hoone on kenasti kandiline, siis oli lihtne tellida võimalikult paraja pikkusega lauad kohe valmis, et kaod väiksemad oleksid. Seina kõrguseks ilma viiludeta on 3,4 meetrit, sinna sai tellitud 3,9m ja osaliselt 4,2m pikkused lauad. Lühemat sobivat mõõtu müüjal tol hetkel saadaval polnud. Kui 3,9 otsas oli, liikusin 4,2m peale. Välisvoodrilaud ja roov tuli 6m pikkustena, sest mõlemad lähevad seina horisontaalsetena ning siis pikkuse osas piiranguid pole. Töökoht nägi välja nagu alloleval fotol. Põrandavalu oli kõvenemiseks kinni kaetud ning sama kate täitis kenasti kaitseotstarvet värvimise ajal.



Värvitud sai rulliga ning esimene kiht korralikult pinda sisse "hõõrutud". Eelnevalt sai muidugi ka paras konsistens valmis segatud. Värviks Sadolin'i Domus Aqua puitfassaadide värv. Hea värv tundub - katab ja liimib kenasti. Samas on kollane toon toonimisel vastikult kallis. Päris korralik hinnaerinevus tuli kollase ja pruuni purgi vahel. Kui kokkuvõttes ca 100 liitrit värvi seina lüüa, siis on ikka üsna tuntav vahe.



Kindlasti tekib mõnel küsimus, et mida teeb arvuti sellise töö juures... Tegemist nädalavahetusega. Ralli-narkomaanina tuleb ikka ühe silmaga jälgida, kuidas meite meestel WRC-s läheb. Rallit jälgides muutub monotoonne värvitöö samuti paremini talutavas.





Ülejäägid sai kenasti kõrvale pandud. Need on veel sellise paraja pikkusega, et saab tulevikus millekski kasulikult ära kasutada. Üldiselt üllatas mind müüja poolt tarnitud laudade kvaliteet. Kogu selle meeletu koguse peale praakisin ainult umbes 10 lauda välja. Üks oli pikipraoga ning ülejäänud lihtsalt pikkuses vibusse kiskunud. Ja küll neilegi leiab tulevikus kasutuse.



Pruun laud on laiem - 145mm laiuses. Nendest lõikab välja akende ja uste piirdelauad kui niikaugele jõuab.





Ühe tööpäevaga suutsin üksinda ära värvida täpselt niipalju laudu, kui garaaži põrandale kuivama andis panna. Kui hommikul alustasid, siis õhtuks oli kogu garaaži põrand laudadest kollane. Hea kuivamisaeg oli umbes 24 tundi. Selleks ajaks oli värv piisavalt kuiv, et ei määrinud ja lauda sai vabalt käes hoida. Kõik lauad ladusin kuivama staabelduspulkadele ning jätsin õhuvahed sisse.







Lõppsõnaks saab öelda, et värvimine on tõsiselt stressivaba ja meeli rahustav töö - eelkõige kui teed midagi iseendale. Aga peab olema ettevaatlik, et meeldivate aroomide sissehingamine päeva lõpuks kurjalt kätte ei maksaks 

[Lauri_L]

Vahelduva eduga on voodrilaudu värvitud (ikka terve päev korraga), siis jälle on isu täis saanud ja vahet peetud ning seejärel taas värvitud. Ühel hetkel tekkis olukord, et enam pole laudu kuhugi ladustada ning tuleb hakata seina panema. Vertikaalse seinalaua pikkuseks on 3,4 meetrit ning ega seda enam üksi eriti seina ei pane. Veel enam, kui on vaja laudade vahed täpselt paika saada, et kattelaud hiljem ilusti paika istuks. Horisontaalse voodrilaudise osas läksid pikkused juba 6m alla ning siis on ilmtingimata paigaldusabi vajalik. Samad poisid, kellega sai varasemalt müüri ja katuse osas toimetatud, tulid ka seekord appi. Kolme mehega liigub voodri paigaldamine uskumatu kiirusega. Kaks meest panevad laudu seina (üks üleval tellingutel, teine all) ning kolmas veab aga ette. Eelnevalt ette valmistatud laudu tundus palju olevat, kuid need vähenesid iga tunniga. Seega, et tööjärg oleks olemas, tuli kohe taas rull kätte haarata ning kiirelt taas värvima hakata. Taas tuleb tunnistada, et kolmekesi tehes tekkis hea töökiirus. Täpselt nii hea, et kõigil oli mõistlikult tegemist, ei olnud kiirustamist ega olnud ka püksikummi venitamist.

Millest taaskord üle ja ümber ei saanud, olid tellingud. Seekord ökonoomitasin veelgi ja sain parema pakkumise laenutuseks täiesti tundmatult ettevõttelt. Tellingud pidin ise ära tooma ja pärast ära ka viima. Ainuke miinus oli see, et tööstusterritoorium, kus tellingutel järel käisin, oli kajakate poolt hõivatud. Kalkuni suurused linnud ähvardasid iga elusolendi kohapeal surnuks nokkida. Aga pääsesin... Ühesõnaga sai seekord arvestatud nii, et tellinguid tuleks ühes tasapinnas kokku umbes 30 jooksva meetri ulatuses. Sellega on võimalik katta üks pikk sein (16m) ühes tasapinnas ja hoone otsasein kahes tasapinnas (10m+5...6m).

Voodrilaua paigaldamine algas horisontaalroovi seina panemisest. Rooviks on kasutusel 22x100mm kuiv saematerjal. Seina läks kergbetoonkruvidega. Kuna Bauroc kaubamärki kandvad kruvid olid võrdlemisi kallid, siis sai täpne analoog koos voodrilaua kruvidega toodud Janere esindusest. Ostetud sai kastidega, mis tagas selle, et härraga leti taga sai kokku lepitud päris korralik soodustusprotsent. Eks see oligi planeeritud eesmärk ning sai püsitud eelarves.



Nagu mainisin, siis käesolvas osas on seina kõrguseks 3,4 meetrit. Horisontaalroov läks seitsmes tasapinnas, mis annab keskmiseks vaheks roovilaudade vahel ca 42cm. Päris täpne see iga roovi vahel ei tulnud, sest sai vaadatud nii, et roovi kinnituskruvi horisontaalvuuki või selle vahetusse lähedusse ei jookseks. Kõigepealt läks paika nurgalaud. Seejärel kõik järgmised distantsklotside abil, et vahekaugused klapiksid. Kahe laua vahe jäi 50mm, see tähendab, et kattelaud hakkab katma mõlemat aluslauda ca 30...35mm ulatuses. Kasutatava vertikaallaua laius 120mm. Iga ca 10 seina pandud laua puhul sai loodiga vertikaalasendit kontrollitud.



Hoone otsasein koos mitte-nii-turvalise tellingumajandusega. 3,4m ulatuses vertikaallaud ning viilu osas horisontaalne voodrilaud. Horisontaalses osas sai lauad ära kasutatud maksimaalses pikkuses (6m), et neid jupitama ja lõikama ei peaks. Alumiste laudade puhul muidugi pidi, sest maksimaalseks laiuseks räästast räästani on pea 12 meetrit.



Vertikaalse ja horisontaalse laudise vahele läks ülemine veeplekk. Veepleki ülesanne lisaks võimaliku sadevee ärajuhtimisele on nii vertikaallaudise osa kui ka horisontaallaudise osa tuulutamise (tuuldumise? ventileerimise?) võimaldamine. Õhk liigub alumise veepleki pealt kattelaudade alla. Sealt suunaga alt üles igasse roovidevahelisse sektsiooni (kus tuuldub nii aluslaua, kui kattelaua tagune) ning lõpuks ülemise veepleki alt kattelaudade poolt tekitatud õhuvahede vahelt taas välja. Kuna eelnevad kogemused puudusid, siis oli lahendusest arusaamisega ning selle reaalselt valmis ehitamisega üksjagu nuputamist. Veebis leidus ülesehituse kohta küll päris häid materjale, kuid iga hoone on erinev ja kui pole reaalselt ise silmaga näinud, siis on esimene kord tehes ikkagi pinget pakkuv.



Selline sai akna ümbris pärast voodri paigaldamist ning enne ääre- ja kattelaudade paigaldust. Foto on toetuseks eelmisele fotole, sest siin on hästi aru saada, kuidas voodri tuulutus toimub ning kuidas õhk seina ja voodri vahel liigub.



Vahelduseks üks foto kaugemalt ka. Muidu läheb järg sassi, mis sõlmedest fotod tehtud.



Viiluosa vooderduse kokkuviimine tuulekastiga oli ehk kõige rohkem peavalu pakkuv. Mõtled küll, et mis see ära ei ole, aga kui tegema hakkad on kohati mõistus m.....dega triiki. Kokkuvõtvalt peab tulemus olema funktsionaalselt toimiv (ventileeritav nii voodri kui tuulekasti-katusekatte osas) ning esteetiliselt hea väljanägemisega. On mis on, aga selline ta tuli. Visuaalses aspektis hinnangut anda ei oska, kuid oma ülesannet peaks kenasti täitma. Vähemalt minu silma ei riiva. Alloleval fotol horisontaalvoodri kokkuviimine viilu tuulekasti osaga.



Ning siin valmis katuse tipunurk. Katuse viilu otsaplekid on veel puudu.



Tähtis hetk - hoone esimene sein on välisvoodri all ning tellingud eemaldatud. Eks ta parasjagu kollane on, kuid selle asja ajab hiljem väikese värvi ning tooni andvate akna piirdelaudadega korda. Tuleb tunnistada, et antud vaatepilti kaugemalt takseerides vedas suunurgad kõrvuni küll ning motivatsiooni jätkata tekkis veelgi enam.







Tegelikkuses sai esikülge ja tagakülge ehitatud paralleelselt. Kõik olenes sellest, kuhu päike parasjagu paistis. Tähtis oli et silma ei pimestaks ning et olemine liiga kuumaks ei läheks. Kollaselt peegeldub päike endiselt piisavalt tugevasti tagasi, et pikemal töötegemisel silmad valutama hakkaksid. Seega kuni keskpäevani käis töö otsaseina kallal ning pärastlõunal sai ära tagakülge kolitud. Garaaži tagakülje vooder valmis pisut pärast otsaseina, sest viimase elemendina tulid paigaldada ja otsaviilu laudisega kokku sobitada tagakülje tuulekasti lauad. Täpsemalt alloleval fotol kujutatud sõlm.





Siin on näha, et aluslauad ja kattelauad on paigaldatud kuni 10mm kõrgemale veepleki pinnast. Seda kahel eesmärgil. Esiteks, et laudade otsad niiskust ei hakkaks imama. Teiseks see, et antud vahe on vajalik tuulutusõhu pääsemiseks voodri alla. Veeplekk paigutub antud juhul roovilaua ja seina vahele, mis tagab kattelaua kohta 22x50mm tuulutusava õhu juurdepääsuks voodri alla.



Sokli enda kõrgus fotol on umbes 35-40cm. Teadmata tulevikus killustikpadjale kate peale mõelda, et rohi sisse kasvama ei hakkaks. Lõpliku projekti järgi pidi sokli kõrgus tulema 30cm. Hoone nullkõrgust arvestades see nii ka sai. Ülejäänud on tagasitäite ja viimistlemise küsimus.



Lõpptulemus tagakülje osas





Kaks külge laudu on nüüd seina pandud, teised kaks veel jäänud. Seejärel tuleb hakata peale kandma teist ning kolmandat värvikihti. Eks aeg näitab.