[MeelisV]

.....

Mis puudutab vanematele briti autode varuosade saadavust, siis siinkohal peaksid kõik muu maailma autotootjad neist õppust võtma. Kindlasti leidub erandeid, kuid vana briti auto on see, millele on alati sealselt kohalikult turult midagi võtta. Kui ei ole uuena, siis on kas taastatuna või kasutatuna. Kohalike suhumine (vanadesse) autodesse ning sealne autokultuur on midagi enneolematut - täielik petrolhead'i märg unenägu. Seega varuosade kohapealt ma Esprit' absoluutselt ei muretse. Neid on võtta ja neid on enamjaolt isegi uuena võtta.

olen aru saanud, et Esprit on nagu reedene supp mis tehakse E-N jääkidest ehk koosneb erinevate autode juppidest.
igal generatsioonil muidugi natuke ehk erinev aga oleks päris huvitav teha loetelu mis sellel konkreetsel auto on "laenatud" ja mis auto pealt.
siin seal on silma jäänud citroen, renault, toyota, landrover...

nt. esi ja tagatuled, käigukast, ukselingid ....

[TeeTL]

Esprit S1, tüüpiline sisulahendus US turule

Tänan sisuka sisuülevaate eest. Kokku on saanud läbivalt ühtlase nurga alt tehtud pildid ja seeriate eristus on ka selgelt olemas, mis kiirest internetiotsingust nii hästi ei tule.
Lotendava naha trendi selgitus on ka kahtlemata asjakohane.

Eriti see S1 USA turu variant vabastab pettekujutlusest, et sisustusse suhtuti kuidagi robustselt või ülejala.

Esmapilgul lähtus mu küsimus mõne video vaatamisest, kus tundus olevat uusnahatatud sisu või vajadus seda teha. Ning samuti tekitas küsimusi see Rootsis müüdav 3-seeria masin, kus aknalauale on laotatud Mistra vaip, nahkkatted paistavad kõverad ja lotendavad, ning kindalaeka luuk tundus olevat tehtud mõttega, et "oi, krt, pagasiruum tuli välja väiksevõitu, teeme siis lisaks hästi suure ja koleda kaanega panipaiga sinna kindalaeka kohale"

   

[Peeter]

.....

Mis puudutab vanematele briti autode varuosade saadavust, siis siinkohal peaksid kõik muu maailma autotootjad neist õppust võtma. Kindlasti leidub erandeid, kuid vana briti auto on see, millele on alati sealselt kohalikult turult midagi võtta. Kui ei ole uuena, siis on kas taastatuna või kasutatuna. Kohalike suhumine (vanadesse) autodesse ning sealne autokultuur on midagi enneolematut - täielik petrolhead'i märg unenägu. Seega varuosade kohapealt ma Esprit' absoluutselt ei muretse. Neid on võtta ja neid on enamjaolt isegi uuena võtta.

olen aru saanud, et Esprit on nagu reedene supp mis tehakse E-N jääkidest ehk koosneb erinevate autode juppidest.
igal generatsioonil muidugi natuke ehk erinev aga oleks päris huvitav teha loetelu mis sellel konkreetsel auto on "laenatud" ja mis auto pealt.
siin seal on silma jäänud citroen, renault, toyota, landrover...

nt. esi ja tagatuled, käigukast, ukselingid ....

+ niisama jupid on ka nalja hinnaga. tellisin just enda rangeroverile tutika plokikaane. koos kuludega 400 euri. kui oleks hakanud eestis vana taastama siis oleks juba ühe mõra puhul see summa lõhki...

[Lauri_L]

See Rootsi auto, mis siin eespool figureeris, oli koodnimetusega X180 ehk Peter Stevens'i disainitud auto - kaubandusliku nimetusega Lotus Esprit Turbo (mitte segi ajada Giugiaro põlvkonnaga, kus nimetuseks oli Lotus Turbo Esprit). Sisuliselt oli tegemist S3 tehnika ja vaid uuema kerega autoga. Esimese otsa (87-88) X180 sisu kukkus tõepoolest välja väga nadilt, eriti keskkonsool käetoega. Originaalistmed olid tegelikult täitsa mõnusad, kuid taas jättis nahkkatte viimistlemine soovida (oli ajast maas). Juba sellepärast ei olnud tegemist ka väga eduka mudeliga. Hilisemad uuendused Lotus Esprit Turbo SE jt näol said juba palju pädevama salongi. Kindalaeka luuk on Espri'del tõesti natuke naljakas. Varasematel mudelitel oli see veel okei, sest kuulus ajastusse. Aga, et see võeti kaasa 90-ndatesse, ei olnud ilmselt kõige mõistlikum otsus. 

Konkreetselt sellel lingil müüdav Esprit on kahjuks alla vandunud tjuuningumeeste tahtmistele. Läikivad (mitte originaal) veljed ja sile värvkate on seal ainukesed, mis pilku püüavad, kuigi tuuning ei ole kunagi selle auto hinda kergitanud. Autost kahju tegelikult . See oodatav hind 350-400000SEK ei ole lihtsalt reaalne. Mistra-laadne toode armatuurile ei kuulu. Armatuur on neil ikkagi üleni nahka riietatud. Kui mõni noor rootsi poiss paksu rahakotiga velge-värvi otsma ei hakka, siis ennustaksin selle auto oksjoni lõpphinnaks ca 240-280000SEK. 

Üks väheseid Lotus Esprit'd, mis mulle isiklikult mitteoriginaalsena peale läheb on selle tegelase oma siin: https://www.youtube.com/watch?v=ioN8HXTN7bM

Paljuski sellepärast, et omanikul ei olnud teist võimalust...

[Lauri_L]

Natuke teemakangelasest ka... Tänane äärmiselt vihmane päev oli igati tegus ning täis elamusi erinevates ametiasutustes. Kui tulevikus aega saan, siis kirjutan kõigest pisut lähemalt ja kronoloogilises järjestuses. 

Tulemuseks aga esimene Giugiaro Esprit Eesti registris...

[honkomees]

... Tänane äärmiselt vihmane päev oli igati tegus ning täis elamusi erinevates ametiasutustes. Kui tulevikus aega saan, siis kirjutan kõigest pisut lähemalt ja kronoloogilises järjestuses. 
...

Kannatamatult ootel ...

[rene01]

Kuna teema omanik palus jagada videomaterjali, siis meenus veel üks seriaal, kus üks Esprit taas elule aidati:


Igaljuhul äge auto ja edu projektiga!

[miniest]

[attachment=99313][attachment=99313]Kahjuks mitte just köige parema kvaliteediga video, aga siiski lemmikumaid löike sellest autost James Bondi filmides, ja ka lemmikumaid filme sellest seeriast(Mitte ainult selle auto  vaid ka loo ning süzee pärast[Muidugi meeldivad mulle köik bondi filmid]). Selle Lotuse köige vähem meeldivam osa on tema rool, üsna inetu näeb ta välja. Momo prototipo kölbaks nagu valatult originaali asemele. Kui ma nüüd öigesti aru sain, siis eestis on nüüd arvel minu teada esimene parempoolse rooliga Lotus. 
 

[miniest]

Sama rooli teema ka P928-ga.

[Lauri_L]

Lotuse müügikuulutus

Esprit sai Rootsist ära toodud juulikuu teises pooles. Ei saa öelda, et auto toomine oleks olnud midagi erilist, kuid probleeme ja närvikulu oli üksjagu.

Nagu algses postituses juba kirjas, sai auto ostetud nagu põrsas kotis. Näinud ma seda ei olnud ning võimalus vaatama minna puudus. Ostu pidin kinnitama kohe, sest järgmist võimalust sellise hinnaga ilmselt kunagi ei tule. Raha kandsin müüja kontole koheselt üle. Esimene võimalus autole järgi minna tekkis alles pooleteise nädala pärast, sest viibisin ise Eestist eemal. Müüjale see sobis ning olime kokku leppinud.

Kui kaup tehtud, hakkasin leiutama, et kuidas Lotus võimalikult kiiresti ning soodsalt Rootsist ära tuua. Diiler ise asus Falkenberg'is, mis asub 500km sõidu kaugusel Stockholmist edelas. Täpsemalt siis Kattegati väina idakaldal Göteborg'i ja Helsingborg'i vahel. Norra on sealt kiviviske kaugusel. Laual oli mõte, et lähen järele kas sõiduauto ja treileriga, võtan rendist puksiirauto või siis lasen kohalikul puksiiril auto sadamasse tuua ja sealt juba omal jalal laeva. Auto ise oli ülevaatuseta ning tehniline seisukord teadmata, seisnud väga kaua. Kui 500km trip on uueväärsele Esprit'le väljakutse, siis turu kõige odavama masinaga (eeldusel, et see üldse käivitub) on ka paar kilomeetrit katsumus. Müügifotosid vaadates ja ilma värviliste prillideta müüja juttu kuulates sai ruttu selgeks, et tegemist ei ole just prillikiviga ning muresid on autol piisavalt. Ja sellepärast oli ka hind odav - millegipärast liiga odav.

Puksiirautoga ja treiler+sõiduautoga järgi minemisele sai üsna ruttu kriips peale tõmmatud. Esiteks olid laevapiletid sellistele masinatele päris soolased ning teiseks oli distants kahe linna vahel piisavalt pikk, et ühe päevaga ei oleks seda reisi ära teinud. Nii ehk naa oleks pidanud kohalikku hotelli jääma. Ning see tähendas lisaks tavalisest kallimale laevapileti hinnale lisaks hotellis ööbimise tasu. Järgmisena uurisin võimalust, et mõni kohalik puksiir võtaks auto peale ja tooks mulle Kapellskäri sadamasse ära. Kapellskär tuli Stockholmi asemel mängu sellepärast, et tegemist on rahuliku kaubasadamaga, kust laevad otse Paldiskisse käivad. Suure tõenäosusega mittesõitva, ilma numbrimärkideta ja tont teab mis hädadega veel sõiduautoga Stocholmi reisisadamas sebimine ei oleks ilmselt kõige mõistlikum tegevus. See selleks. Üllatas see, et kohalikud puksiirifirmad ei võtnud isegi vaevaks viisakale e-kirjale vastata. Helistamise ja nõudmise peale siiski üks vastas. Teenuse hinnaks lajatati meite rahas 2500 euri, mis võttis seest üsna õõnsaks.

Kui kurtsin oma muret müüjale, siis müüja pakkus välja, et tal on üks tuttav englishman Tim, kellel on autoveotreiler ja kes elab Falkenberg'ist 60km lõunas. Et räägi temaga ja ehk saate kaubale. Sain numbri ning helistasin. Viisakas mees tundus olevat, väikestviisi autop...de jne. Ühesõnaga tekitas usaldust. Teenuse eest küsiti 750€ sularahas. Arvestades, et kogu tripp mehele läheks kokku nii 1100km, siis ei ole sugugi suur summa. Veel enam, et kohalik puksiir küsis 2,5k ning oma treileri või puksiirautoga oleksid kulud olnud enam kui kahekordsed. Tim'iga sai kokku lepitud, et tema toob auto Kapellskäri sadamasse kokkulepitud ajal ära.

Siis tekkis kohe järgmine probleem. Tim'il järgneva kahe nädala jooksul vaid 2-3 sellist päeva, millal saaks selle sõidu ette võtta. Ei häda - panin omad päevad samuti klappima ning hakkasin ostma laevale tagasisõiduks piletit. Kapellskärist väljuvad graafiku alusel nii Tallinki laev Sailor kui ka DFDSi laev (nime ei mäleta). Minu õnnetuseks olid kõik Tim'ile sobivad päevad sellised, kus õhtuseid väljumisi tegi Tallink'i laev Sailor. DFDSi laeval oli antud kuupäevadel kas seisupäev või hommikune väljumine, mis aga minule ei sobinud. Miks kirun siinkohal Tallinkit? Aga sellepärast, et Tallinki klienditeenindus keeldus müüma piletit autole, millel puudub ette kruvitud numbrimärk. DFDS ütles, et kui auto on Rootsist ostetud ja numbrit ees ei ole, siis registreeritakse auto laeva VIN koodi alusel. Tallink saatis selle jutuga mind puu taha. Ja korduvalt. Tekkis esimene paanika, sest müüjal oli kindel nõudmine, et auto liigub Rootsi pinnalt ära ainult ilma numbriteta (siiski kõigi dokumentidega ja Rootsi registris olevana). Hiljem kuulsin tutvusringkonnast, et Rootsis pidi jah olema komme enne välisriiki müümist autodelt numbrid ära korjata, sest nende tagastamisel saab kohalikust registrist mingi raha vastu (või vastupidi, et kui ei tagasta, siis maksad ise). Ühesõnaga ei jäänud mul muud üle, kui piltlikult ennast põlvili visata ja rootslase käest paluda, et numbrid autole külge jääksid. Lunimise peale tuldi vastu ning lubasin, et saadan nad esimese asjana Eestisse jõudes kiirkulleriga tagasi. Suur kivi langes südamelt ning võis arvata, et nüüd lähevad asjad libedamalt edasi.



Esialgu läksidki. Minu plaan oli, et istun Tallinnast hommikul lennukile, sellega Soome kaudu (sest see oli pea 3x odavam kui otselend) Stockholmi Arlanda lennujaama ning sealt siis 70-80km taksoga (sest bussi ju ei käi) Kapellskäri sadamasse. Arvutuste järgi oli nii, et kui kella kümne ajal Tallinnast startida, siis kella neljaks võiks juba Kapellskäri sadamas olla. Ajavahe ju ka veel miinus üks tund. Lennupiletite broneerimisega probleeme ei olnud.



Oli vist kolmapäevane päev, kui pidin Stockholmi lendama. Loomulikult oli kerge närv sees ja eelneval ööl just palju magada ei saanud. Ikka mõtled, et kas tegemist oli ausa diiliga, et kas auto ikka tuuakse ära, mis seisukorras see on ning et kas ikka kõik vajalikud dokumendid antakse kaasa jne jne. Päev oli ilus ning soe. Päike oli kõrgel ning hommikul kell 9 olin juba Tallinna lennujaamas. Pärast kerget hommikueinet ronisin Finnairi lennukile ning lendasin Helsingisse. Ümberistumise aeg oli alla tunni, seega pikalt ootama ei pidanud ka. Kui rattad Helsingis maad puudutasid ja telefoni sisse lülitasin, saabus autojuht Tim'ilt sõnum: Helista mulle KOHE! Mul pidi süda seisma jääma - et mis nüüd siis lahti on. Valisin numbri ning helistasin tagasi, ise trampisin samal ajal läbi koridori järgmisele lennule. Tim raporteeris, et ta hakkas ettenähtust mõned tunnid varem liikuma ning et kiirteel seisakuid ei ole olnud. Et kui härra soovib, siis võib ta mulle Arlanda lennujaama vastu tulla. Tuju läks kohe paremaks, sest see tähendas 70-80km taksosõidu raha kokku hoidmist. Aga no miks peab sõnumi saatma sellise tooni ja suurte tähtedega "kohe". Võib-olla oli meelega tehtud...


Stockholmi Arlanda lennujaamas

Koridori peal võtsin rahustuseks automaadist kokakoola ning läksin lennukile. Seekord ei olnud enam tegemist pinali-laadse õhulaevaga, vaid pisut suurema Airbusiga, kus sai rahulikult ka ajakirja lugeda. Arlandasse jõudsin üsna aegsasti. Helistasin veel autojuhile üle ning ta kinnitas et on pooleteise tunni kaugusel. Võtsin lennujaama baaris salati ning tiksusin niisama. Umbes pool tundi enne kokku lepitud saabumist lükkas taeva mustaks ning tegi esialgu korraliku rahe ja seejärel korraliku vihma. No ikka nii, et kuiva jalaga ei saanud enam siia ega sinna. Üleval olev foto on Arlanda lennujaama parklast, kust mind peale korjati. Foto on tehtud pool tundi pärast maandumist. Pool tundi pärast foto tegemist oli see koht aga juba totaalselt vee all... Kui auto saabus (Passat väikese treileriga), siis oli vesi parklas pea veerandisse rattasse. Autosse sain aga jalad tegin märjaks. Esimene kohtumine Lotusega toimus läbi tugeva vihma 3-4 sekundi jooksul. Seni olnud ärevus asendus totaalse pinge langusega - vähemalt on auto ja see on tõepoolest Esprit! Jätkus sõit Arlanda lennujaamast Kapellskäri poole. Kestis see pisut üle tunni, sest kärul oli kiiruse piirang 80km/h, millest juht pedantselt kinni pidas. Kogu reisi seletas, millised tõp...d on Rootsi politseinikud ja missuguse laksu ära saad, kui kiirusega vahele jääd. Mina selle taustal aga jälgisin pingsalt tahavaatepeeglist Lotuse vasakut tagatuld, mis treileril rahulolevalt üles-alla loksus. Mõte oli lukustunud teada tuntud Esprit'i lekkealtitel katuseluugi- jauksetihenditel...


Lotus Kapellskäri sadamas

Selleks hetkeks, kui Kapellskäri sadamasse jõudsime, oli vihm järgi jäänud ja ilm oli taas mõnusalt soe ning niiske. Kes ei tea, siis Kapellskäri sadam asub Stocholmist põhja pool ning sisuliselt on tegemist pärapõrgus asuva väikese kaubasadamaga. Tegemist on metsade vahel asuva taraga piiratud territooriumiga. Olulist infrastruktuuri sadama ümbruses ei olnud. Kui kohale jõudsime, siis Tim parkis auto laiemasse teeäärsesse taskusse sadama peavärava lähedal puude all ning päästis mind välja esimest korda autoga tutvuma. Esmamulje oli väljastpoolt hea, sest mind oli hoiatatud, et masin vajab kindlasti ülevärvi. Kiirel vaatlusel räigemad defektid puudusid (ilmselt ei pannud ma neid lihtsalt omas ärevuses tähele). Pleekimisjäljed värvil olid, esi- ja tagapamper olid värskelt üle värvitud, kuid muus osas tundus masin oma vanuse (ja ehituskvaliteedi kohta) kohta täitsa mõngel. Passatist tõsteti välja väiksem pappkast kaasa antud dokumentidega ning seejärel pandi treileril mahasõiduteed paika. Ning siis anti mulle pidulikult võtmed ning öeldi laia naeratuse saatel, et aja oma iludus nüüd maha. Autosse istudes lõi esimese asjana ninna korralik chanel-no-5 mis koosnes bensiinist, naha lõhnast ning kopituse haisust. Hetkeks vedas silmad risti küll, kuid kui uks oli paar minutit lahti olnud, siis muutus juba üsna talutavaks. Auto sisemus hetkeks ehmatas. Ma ju polnud varem kunagi nii pikalt Esprit'is istunud. Kuigi sisu oli ise korralik, hakkas silma tolle aja inglise autode kohati lohakas siseviimistlus ning eks siin-seal oli mustust ja määrdumist ka. Tuju see alla ei viinud, sest auto välimus oli üle ootuste hea ning seest on kõik kergesti pestav ning korrastatav. Tegemist on siiski aastaid seisnud autoga ja pea 40 aastat vana nahksalongiga. Kuid see oli kõik esmane emotsioon, millel täna enam tähtsust ei ole.

Hetk, kui võtme süütelukku sisestasin, muutus kõik... Algas intensiivne ajude komposteerimine - paremat viisakas kõneviisis sõna ma ei selle kohta ei leia. Märgin siinkohal ära, et elupõlise diislimehena ma bensiinimootoritest suur midagi ei tea - seega edasine tegevus ei pruukinud minu poolt olla kõige õigem. Kui pikk jutt lühidalt kokku võtta, siis süütevõtit keerates mootor käivitus kohe, kui starter üle keeras. Loomulikult vedasin viisaka mehena toore klapi enne peale. Mootor aga töötas nii nagu härra selles videos viina joob. Ei saanud aru, kas töötas kahe silindriga, jättis räigelt vahele või oli mingi muu häda kallal. Pöörde pealt nagu töötas paremini, 1500 pöördest allpool aga oli samaaegselt tunne, et mootor sureb välja ning jookseb samal ajal aiste vahelt minema. Esprit'i mootor ei hiilga ka uuena oma hääle ja rafineeritusega, kuid see mis toimus, oli košmaar. Kui esimene ehmatus oli üle elatud üritasin auto treilirilt maha saada. Lükkasin käsipiduri maha, kuid ei miskit. Auto oli nagu kännu taga ega liikunud tolligi. Tim oli kõrval juba kerges paanikas ning vandus, et omanik ise ajas auto treilerile ning see liikus kenasti. Selge oli, et pidurid olid peale jäänud. Ega's siin muud polnudki, kui panin käigu sisse ning sundisin auto treilerit maha sõitma. Raske oli aru saada, mis selle 10 meetriga haisema läks - kas sidur või pidurid. Aga auto treilerilt maha tuli. Vaevaga ja vastu punnides, kuid tuli.

Järgmine probleem ei andnud ennast kaua oodata. Kui auto treilerilt maha sain, siis tuli meelde toores maha lükata. Mootori pöörded kukkusid ca 1500 pöörde juurde (auto tühikäik on 950 +/-50 pööret. Umbes pool minutit "tühikäigupööretel" ning siis hakkasid pöörded iseenesest sujuvalt tõusma. Nüüd tekkis ka minul kerge paanika. Kui tahhomeeter näitas üle 3500 pöörde, hakkasin meeleheitlikult otsima, kust tagaluuk lahti käib, sest kuskil seal all peaks mootor olema. Leidsin nii kangi avamiseks kui ka mootori pagasnikust. Mutrivõtmeid mul muidugi polnud ja ei olnud ka Tim'i uues Passatis. Ainuke koht, kuhu küüned taha jäid oli kahe karburaatori vaheline balansseerimishoob. Sealt kruttisin reguleerimiskruvi üles, mis omakorda tõi mootori pöördeid alla. Kui pöörded olid taas 1500 juures, nõretas otsaesine korralikult ning särk oli seljas oli märg. Tim vaatas suurte silmadega kõrvalt ega julgenud enam ühtegi kommentaari edastada. Minul oli peas samal ajal totaalne keeristorm.


Foto sadama värava tagant, Sailor paistab

Hetke sain hinge tõmmata ning Tim'i autost leitud salfakaga pea ära kuivatada, kui hakkas uuesti pihta. Seniks, kuni mootor juba pisut stabiilsematel pööretel käis (niivõrd-kuivõrd, sest hüppas ja lonkas ta seal ikka nagu jumal juhatas) viskasin ennast kruusa peale külil, et uurida, mis tagumisi pidureid vaevab. Õnneks olid vähemalt omal kindad kaasas. Kuna pidurikettad on sellel autol käigukasti ja poolasside vahel (st hästi nähtaval), siis sai ruttu selgeks, et käsipidur on totaalselt peal ning maha seda põhja alt nii lihtsalt ei saa. Ei tundunud olema kohta ega polnud ka tööriistu. Ei olnud isegi mitte lõiketange, et oleks trossi kuskilt läbi hammustanud. Pidureid inspekteerides aga avastasin, et midagi tilgub/niriseb mootori kõrvalt alla maha. Hüppasin püsti ja hakkasin uurima. Selle auto paisupaak on suurema õllepurgi kujuga püstine metallist nõu. Ja mis lekkis, oli jahutusvedelik paisupaagi ülevoolust. Me kõik teame, mida see tähendada võib. Tol hetkel minu poolt Tim'i suunas saadetud pilk oli ilmselt üsna räme, sest nägin kuidas vana näost punaseks läks ning küüru selga tõmbas ja eemale koperdas. Ilmselt vandusin ka paar korda sinna juurde. Võtsin mõlemad kindad käest, mässisin need paisupaagi korgi ümber ning keerasin selle ettevaatlikult lahti. Erilist ülerõhku ei tähendanud, kuid vesi sees vahutas. Totaalselt vahutas, vett tegelikult näha ei olnudki. Ma pole varem näinud, et jahutusvesi vahutab. Tegemist ei olnud keemisega, vähemalt nii tundus. Läbi tulemüüri akna jälgisin pingsalt temperatuuriseierit ning see püsis veel normis (seier püsti). Tol hetkel mõtlesin, et sitta selle autoga. Lükkan raipe treilerile tagasi ja las rotsad marineerivad selle omale sisse. Pea oli juba plahvatamas. Seejärel võtsin välja õlivarda - õli oli kena, kollane ning puhas. Summutist midagi ülearust peale räigelt rikka bensiinisegu haisu ei tulnud - ei valget, musta ega ka halli suitsu. Siis hakkas mõte tööle - aga kui ei olegi plokikaane tihend pekkis? Järgnevalt rändas pealt ära mootori õlikork - ka see oli alt puhas ning mootoris üle- ega alarõhku ei tähendanud. Vaatasin uuesti paisupaaki, vahutas endiselt, vett näha ei olnud. Ajasin tee kõrvalt leitud puuoksa sisse, ning see näitas kuskil põhjas ehk sentimeetrit vedelikku. Kiirelt hakkasin otsima midagi, millega vett kanda. Ei olnud. Ja siis sa saad aru, et oled sadamas mis asub pärapõrgus, kus pole poodi ega kioskit, sul ei ole isegi poriloiku ning sa ei pääse vee äärde kuigi oled mere ääres. Siis märkasin, et autost 20m kaugusel põõsaste vahel oli välikäimla. Ehk rootslased on inimesed ja on sadamas sinna mingi vee ka käte pesemiseks sisse pannud? Selle asutuse mõlemad uksed olid aga väljast kruvidega kinni lastud. Tim'il oli pikal sõidul seltsiks kaasas teismeline poeg. Tema toidukotist leidsime kaks poolikut pooleliitrist mineraalveltt, mis kohe said paisupaaki sisse kallatud. Aitas. Vahutamine vähenes ning paagi põhja tekkis aimatav vesi. Paanika vähenes ning sain Tim'iga juba inimese kombel rääkida. Lasin mootoril pidevalt töötada, et kui ära küpseb, siis on veel võimalus treilerile tagasi panna ning auto tagasi saata. Aga Lotus on kange nagu segavereline kass. Turtsus omaette ega näidanud märkigi, et midagi hullemaks läheks. Õli püsis puhas ja vahutamine paisupaagis vähenes vaevaliselt (kuid siiski). Elektriventilaator rakendus korrektselt, temperatuur püsis normis, õlirõhk oli vägagi hea. Ainult madala kütuse taseme tuli hakkas põlema. Ma arvan, et lasin auto mootoril töötada umbes pool tundi jutti. Natuke kräunutasin ka. Ei läinud halvemaks. Kui oli selgus majas, et olukord ei muutu ning kui paisupaagis oli näha vaid vähest jahutusvedeliku vahutamist, jätsin mootori seisma. Peas keerles mõte, et ehk on jahutussüsteemis õhk sees. Masinal ju suur süsteem - mootor taga, jämedad torud tagant ette ning tagasi ja torudest kõrgemal asetsev radiaator ees. Lisaks vähe jahutusvedelikku süsteemis. Võib-olla ongi asi nii lihtne... võib-olla mitte.

Igatahes sukeldusin taas pidurite maailma. Üsna varsti sai selgeks, et ilma tööriistadeta ei tee siin midagi. Ja aeg tiksus halastamatult. Olin valiku ees, kus ei olnud häid valikuid. Kui auto tagasi annan, siis ei pääse ma laeva (sest ilma autota peale ei lasta). Kui auto vastu võtan, siis laeva ma sellega ikka ei sõida, sest pidurid kinni. Lennujaam, et koju pääseda asub kaugel ning kuidas sinna saada oli omaette küsimus. Otsustasin viimases (aja)hädas, et püüan pidurid lahti sõita. Umbes 50 meetrit vägistasin kuidagi ära, kuid tulemust ei olnud. Käsipidurikang käis lipa-lopa üles alla ilma igasuguse tagasisideta. Mõte oli, et ilmselt tross roostetanud rüüsi sees kinni pidurid peal asendisse ja nii ongi. Hakkasin meeleheitlikult otsima kuidas esimene kapott lahti käib. See ju selle auto pagasnik ning ehk on seal mõned tööriistad. Ürituseks see jäigi, sest avamismehhanismi ma ei leidnud. No ei ole sellist kohta. Istusin nõutult autosse ning mõtlesin, mis selle asjaga nüüd ette võtta. Käivitasin mootorit paar korda ning see töötas endiselt sitasti. Ehk vana kütus paagis? Pärast paari käivitust ei suutnud aku enam mootorit korralikult üle keerata - see asi ka veel nüüd. Puhta puuks. Jätsin mootori tööle lootuses, et see laeb pisut akut. Kütuse tuli aga põleb ja auto ei liigu... Bensiinijaama ei paistnud kuskil. Vaatasin tahavaatepeeglist, et treileril on vints küljes. Las aga mootor töötab, vähemalt saab auto pärast peale vintsida. Uurisin käsipidurikangi ehitust. See on koos saba ja karvadega paigutatud plastikust lävepaku (või siis küljekarbi) sisse. Ilma tööriistadete ei pääse ligi ei alt ega pealt. Ühel hetkel, kui aga taas logistasin käsipidurikangi, surusin vabastunupu täiest jõust nii põhja kui see läks - pidur vabanes järsult. Imestasin, et mida värki. Proovisin uuesti. Vedasin piduri peale - käsipidurikang jäi taas vabalt üles-alla käima, kuid kui nupu kraeni sisse surusin, läksid pidurid maha. Tulemus oli see, et auto oli kergelt käe kõrval lükatav... ning loomulikult ka mingil määral selle mootoriga sõidetav.

Pärast sellist avastust läks pea uuesti märjaks. Ilmselt häbist, et kohe sellise asja peale ei tulnud. Aga kus sa tuled, kui pooled sõlmed selle auto juures on võrreldes tänapäevasema euro masinaga ulmevaldkonda kuuluvad. Tim'ile ei julgenud öelda, et käsipidur ikkagi kangist maha läks. Mees vaatas niigi nördinult seda showd koos pojaga eemalt põõsast pealt. Lükkasin käigu sisse, ning tegin juba suurema tiiru. Auto sõitis, hoidis teed hästi, rool raske (roolivõimu ei olnud), pidurid pehmed (kettad olid seismisest roostes), mootor puterdamise tõttu üsna jõuetu. Samas kui pöörded üles sai, liikus mehiselt. Sellise sõiduasendiga oli alguses väga raske harjuda ning ega harjutamiseks suurt aega polnud. Pärast alla kilomeetrist tiiru vaatasin taas paisupaaki - olukord oli endine. Vähe vett põhjas, väga kerge vahutamine. Õli oli puhas ning normis. Summutist lõi endiselt räme HC näkku. Otsustasin, et saadan Tim'i koju ära - ilma Lotuseta. Selle jätan endale. See oli vaid sekundi murdosa, kui seltsimees läinud olid ning jäljed jahtunud. Kusjuures ette võib ära öelda, et Lotus Esprit'i käsipidur peabki nii töötama - selleks on oma põhjus ning sellest räägin siis, kui jõuan kunagi selle auto "kiiksude" juurde.

Kui õhk puhas ja olin jäänud Lotusega kahekesi, otsustasin ikkagi minna ja pisut suurema tiiru teha. Ehk leiab kuskilt tankla, kust saaks värsket kütet paaki ning vett jahutusveesüsteemi. Kui võtit keerasin, siis jõudis starter mootori just-ja-just üle ning käima keerata. See oli enam kui üle noatera käivitus. Tegi tõsiselt murelikuks. Lootsin, et ehk leidub tanklas müügil ka uus võtmekomplekt ja akugi. Kaugele ei julgenud sõita, sest kindlustust-ülevaatust ei olnud ning suurem osa sadamas olnud rekkadest olid juba territooriumile sisse sõitnud. Mida aga ei olnud, oli vajalik tankla. Minul oli check-in veel tegemata. Selleks pidin minema sadama territooriumile sisse kus ühes soojakus asju aeti. Mis aga autoga teha? Seisma ma seda enam jätta ei julgenud, sest ei teadnud, kas selle enam käima saab. Territooriumile sõita ei saanud. Töötavat autot metsa alla ka ei julgenud jätta. Mitte niivõrd sellepärast, et see ära varastatakse, vaid sellepärast, mis mootor, jahutusvee temperatuur ning pöörded teevad. Check-in soojakust mõned sajad meetrid eemal ühe künka otsas näis olevat väike sõiduautode parkimisala. Sõitsin sinna ning jätsin auto nõlva peale seisma. Kui aku ei tõmba hiljem autot käima, siis on veel võimalus, et saan hoo pealt masinale hääled sisse. Check-in protseduurid võtsid pisut aega ning 30min pärast olin auto juures tagasi. Selle aja peale oli parklasse sõitnud sakslastest pensionäripaar oma maasturi ja selle taga oleva kilomeetri pikkuse matkahaagisega. Loomulikult oli Lotus jäetud kõige parema koha peale ning vana oli oma auto koos haagisega juba Lotuse taha kääridesse ajanud. Ei saanud enam ei edasi ega tagasi. Õnneks läks Lotus pärast seismist juba kergemini käima ning sain manööverdajal eest ära sõita. Siin tekkis esimest korda tunne, et auto läheb pärast pikemat seismist nagu kergemini käima. Kas aku taastub nii palju või on viga kuskil mujal...?

Kui sain ennast sadama territooriumile sõidutatud, siis künka leidmisega enam nii lihtne ei olnud. Leidsin oma ootereast vaid ühe kergema lohu, mille ette auto seisma jätsin. Ootasin töötava mootoriga ehk 20min, kuni selle seisma jätsin. Eemal laeva juures ei toimunud veel midagi ning autos läks meeletult kuumaks (väljas oli tublisti üle 20 kraadi ning õhk niiske). Lisaks oli kütuseseier peaaegu ära minestanud ning hoiatustuli põles väljakutsuvalt. Kuna ma olin ainus sõiduauto ooteplatsil, siis hakkasin uurima, et mis veokid mind ümbritsevad. Suurem hulk oli Läti, Leedu ja Eesti numbrimärkidega autosid. Ühel hetkel kogunes ühe rekka ninasse kamp mehi suitsu tegema ja muljetama. Võtsin südame rindu ja imbusin ligi küsimaks, et millal siin tavaliselt laeva uksed lahti tehakse. Eesti mehed olid - seda kuuldes hakkas kergem. Saime kenasti jutule ning härrad tulid kohe ka autot kaema. Kõigil oli lõbu laialt. Mainisin, et käivitumisega on probleeme. Enne, kui küsida jõudsin öeldi, et käima lükkamise taha küll asi ei jää. Täitsa mehed olid... ootasid Lotuse kõrval kuni fooris tuled roheliseks tehti ning süüdet andsin. Auto oli selleks ajaks taas seisnud umbes kolmveerand tundi. Käivitus võrdlemisi kergelt. Nüüd tõmbas ka endal juba näo naerule, sest auto laevas tähendaks juba seda, et auto on Eestis. Ja kui vaja, siis leiab laevast ka vajaminevad tööriistad. Laeva sain muretult ja mind võeti suisa esimese autona peale. Mis mulle aga sugugi ei meeldinud oli see, et mind juhatati autoteki sõiduautode tupikteele esimeseks autoks. Teisi autosid sinna ei juhatatud. Vähemalt mitte esialgu. Mõtlesin, et ega nad mind Eestis laevale ikka ei jäta. Kui auto käima ei lähe, siis vähemalt aitavad välja sikutada.





Laevareis sujus viperusteta, kuigi und ma öösel väga ei saanud. Liiga ärev päev oli olnud ning kogu trall käis peas edasi. Hommikul võtsin laevast liikude tegemiseks kaasa paar pudelit kangemat ning natuke vett, mille hommikul enne käivitamist paisupaaki valasin. Rahustav oli tõdeda, et kogu eelmisel päeval sisse valatud vesi oli seal kenasti olemas. Ka õli oli endiselt puhas. Kui autoteki uksed reisijatele avati, siis tekkis auto ümber kohe tuttav seltskond. No ikka selleks, et kui masin käima ei lähe, siis aitavad lükata. Tuleb tõdeda, et eestlane on väga abivalmis, kui abi tõsiselt vaja on. Aga võta näpust. Starter vedas uljalt ning auto käivitus koheselt. Vahutamist paisupaagis enam ei tähendanud. Aeg-ajalt kerkisid üles üksikud õhumullid. Kui laevale pääsesin esimesena, siis maha viimasena. Tekimeeskond tegi väljasõdul autost veel mõningad fotod ning ära saadeti mind igati viisakalt. Paldiski Sadama värava taga ootasid juba omad inimesed auto ja treileriga. Panime masina treilerile ning umbes poole tunni pärast oli Lotus juba oma uues kodus.


Kodus...

[Aare R.]

Korralik majandamine ikka, mis sul seal Rootsis selle autoga oli
See info pole küll enam oluline, aga Kapellskärist veidi Norrtälje poole liikudes oli mälu järgi üks väike tankla ja veidi veel edasi Norrtäljes on juba neid rohkem
Ja ma ei hakka sündmustest ette ruttama, kuigi tahaks teada, mis seda mootorit siis vaevas, et ta nii käis- eks sa räägid neist asjadest siis, kui see kronoloogiliselt sinu jutuga klapib

[IIIFFFAR]

Kipa autoke, olgugi oma "kiiiksudega" ja põnev seikluslugu lugedagi... 

Õnnitlused!!! 

[Aspelund]

Autokirjandus parimal tasemel.

Tänan!

A.

[maaks]

Väga lahe lugemine @Lauri_L 
Palju see lennukiga kohale + treiler autoga sadamasse kokku soodsam tuli kui oleks ise Eestist treileriga järgi läinud - 300€ või rohkem? See on 22 k€-e auto ostes muidugi oluline väljaminek  

[Lauri_L]

Väga lahe lugemine @Lauri_L 
Palju see lennukiga kohale + treiler autoga sadamasse kokku soodsam tuli kui oleks ise Eestist treileriga järgi läinud - 300€ või rohkem? See on 22 k€-e auto ostes muidugi oluline väljaminek  

Hinnavahe tuli pea 600 eurot pluss väiksemad riskid ning poolteist päeva võitu omas ajas. Arvestades, et see 22k€ oli ninast veri välja ost siis pea 600 eurine võit oli vägagi oluline.

Kui täna järgi mõelda, siis ise järgi minnes ja üle 500km Rootsis maha sõitnuna ning seejärel sellise lonkava mootoriga autot nähes oleksin müüjale ilmselt üsna pahasti öelnud - paljalt emotsiooni pealt. See aga oleks suure tõenäosusega tähendanud, et kas mina poleks seda autot ostnud või siis müüja mulle müünud .

[olli]

Ma saan aru, et selleks ajaks kui ise Rootsi jõudsid, olid rahad juba ammu makstud. Kas reaalselt oleks üldse olnud mingi variant seda autot mitte osta? Või müüjale tagasi saata? Tundub väheusutav et müüjaga selline kokkulepe enne rahade kandmist oleks läbi läinud.

[Lauri_L]

Ma saan aru, et selleks ajaks kui ise Rootsi jõudsid, olid rahad juba ammu makstud. Kas reaalselt oleks üldse olnud mingi variant seda autot mitte osta? Või müüjale tagasi saata? Tundub väheusutav et müüjaga selline kokkulepe enne rahade kandmist oleks läbi läinud.

Just, rahad olid üle kantud pea kaks nädalat varem. Aga usun, et reaalselt oleks auto saanud tagasi anda küll. E-kirjas oli müüja kinnitanud, et mootor on korras. Müüjaks (sport)autode müügiga tegelev ettevõte. Olen kindel, et võrdlemisi prestiižne ettevõte ei hakkaks kliendiga pikalt vaidlema, kui autol silmnähtav viga küljes. Veel enam, et masin oleks selle hinnaga koheselt järgmisele huvilisele läinud.

Müüjapoolset negatiivset suhtumist ma ei oleks isegi uskunud. Müüja ajalugu oli viisakas. Teenindus oli igati super, omanikud olid abivalmis ning tulid minu soovidele vastu. Ma pigem oleksin kahelnud kõige rohkem ise enda närvikavas, kui sellised asjad korraga kaela sajavad. Sain ise ka aru, et emotsioonid keesid kohati üle. Teinekord võib lolli peaga välja öeldud sõna endale kurjasti kätte maksta.

Kuid lõpp hea ning kõik hea. Ostuga igati rahul.

[Lauri_L]

Kui Lotusega koju sai jõutud, siis esimese asjana magasin ennast korralikult välja ning seejärel hakkasin mõistatama, mis sündroom seda puterdavat mootorit küll vaevab. Nagu varasemalt ära märkisin, siis bensiinimootoritega autodega, veel enam karburaatortoitega mootoritega on mul varasem kokkupuude sisuliselt null. See tähendab, et tuleb hakata otsast peale õppima ning see tundub igati huvitav... . Kõige esimene liigutus oli automotofoorumi avamine ning abi küsimine, et kes oleks meite riigis pädev abistama karburaatoritega. Kuna esimene soovitus oli "maestro" Hannes, siis Hannesele sai ka kohe helistatud. Härra kuulas mure ära ning saime aja kokku lepitud.

Kuna aga Hannese külastuseni oli aega, siis tudeerisin pisut ise, mis karul kõhus on. Alustasin sellest, et läksin tanklasse ja tõin tühja paaki 20-liitrise kanistri täie värsket 98-t. Huvitav märkus taas, et kasutusjuhendis on rasvases kirjas hoiatus, et mootorikütusena tuleb kasutada metanoolivaba kütust ning see peab olema minimaalselt oktaanarvuga 97. Tegemist täna täpselt 43 aastat vana mootoriga (Lotus 912). 

Seejärel täitsin paisupaagi kenasti märgini ning ajasin auto kallaku peale nina-alla-tagaots-üles. Süsteemis enam palju õhu ei olnudki. Pärast umbes 10min meelitamist oli elu paisupaagis maha rahunenud ning mullitamist ega vahutamist seal enam ei tähendanud. Ja välja ka kuskilt august midagi ei ajanud. Üks asi oli esialgu kaelast ära. Märkuseks, et selle füüsiliselt väikese auto ja veel väiksema mootori jahutussüseemi kogumaht on 10,8 liitrit. Päris palju.

Pärast uue kütuse lisamist tundus, et kõrva järgi muutus mootori hääl ehk rahulikumaks ja pehmemaks, kuid korralik puterdamine (või kuidas sa sellist ebaühtlast tööd nüüd nimetad) ei kadunud kuhugi. Ikka päris hull oli see asi. Seejärel hakkasin katsetama karburaatorite vahelise reguleerimishoova ja üldise gaasihoova asendi reguleerimisega. Puhtalt kõrva järgi. Oli soov tõmmata vastavate silindrite küünaldel piibud pealt, et aru saada, kumb karburaator teeb vähem tööd ja kumb rohkem. Sellel hetkel sai selgeks, et kuskilt lööb õige pisut üle, sest paar korda sain süütega kena laksu vastu sõrmi. Olin edaspidi natuke ettevaatlikum ning vigade nimekirja läks taas üks rida juurde. Samas tuleb tunnistada, et mõlemate komponentide näppimine aitas pisut. Kõige parema tulemusena sain siis, kui pärast balansseerimiskruvi kõrva järgi paika keeramist reguleerisin mootori tühikäigu umbes 1500 pöörde peale. Seal oli mootori töö juba palju ühtlasem ning vibratsioon tunduvalt väiksem. Samas korralikku Lotuse mootori häält summutist tulev lörin ei meenutanud. Märkasin veel, et läbi küttesüsteemi voolikus liikus mootorisse üsnagi palju ja pidevalt õhumulle. Kuskilt igatahes satub kütusesse õhku. Kütuse pealevool paagist pumbale on paagi all ning pumbast edasi ma mingeid lekkeid ei tuvastanud. Peab tulevikus täpsemalt uurima, mis teema sellega on. Õhufilter tundus silma järgi okei ning midagi ei muutunud mootori töös ka siis, kui õhufilter üldse eemaldada. No ja muidugi oli ka hammasrihm pisut räbala välimusega.

Seejärel hakkasin mõtlema, et ehk annavad ka tont-teab-kui-vanad süüteküünlad oma panuse mootori ebaühtlasele tööle. Lotuse mootor kasutab originaalis NGK BPR6ES süüteküünlaid, mis täna on paljudes kohtades letikaup. Need sain ruttu kohalikust autokauplusest. Paraku aga vahetus mootori tööle midagi positiivset juurde ei andnud. Vanad eemaldatud küünlad ei olnud väga pahad, kuid vaid üks neiljast näitas, et see oleks justkui korralikult tööd teinud. Ja eks summutist töö ajal tulev räigelt rikka segu hais andis tunnistust, et ega põlemisega kõik väga korras ei saagi olla.




Ühe asja oskasin veel ise ära kontrollida tänu infole, mida 912 mootorite puhul veebis ette-taha ära märgitakse. Sellel mootori on peal kaks Itaalia Dellorto DHLA 45E karburaatorit. Karburaatorite ja sisselaskekollektori vahele on pandud distantsflantsid, mis on mõlemalt poolt tihendatud üsna mehiste o-rõngastega. Lisaks on karburaatori kinnituskruvid sisselaskekollektori külge varustatud kummiamortisaatoritega. See tähendab siis seda (ilmselt on nii paljude karburaatormootoritega), et karburaator peab olema mootori suhtes ujuvas asendis. Lotuse mootori puhul on see veel eriti oluline, sest suur ühine õhufiltri korpus kinnitub omakorda karburaatorite külge. Kummiamortisaatorid on seal selleks, et vähendada mootori vibreerimise ülekandumist karburaatoritele, mis omakorda vähendab karburaatorites kütuse vahutamist ning tagab efektiivsema õhuga segunemise. Auto kasutusjuhend ütleb: "Ärge kunagi paigaldage karburaatorit ilma vibratsioonisummutiteta. Olenemata summuti tüübist ärge kunagi pingutage kinnitusmutreid lõpuni. Sisselaskekollektori ja vaheplaadi ning vaheplaadi ja karburaatori vaheline distants peab jääma täpselt 1,00mm". No ja minu mootoril olid poldid muidugi pingule veetud. Mitte suure jõuga, kuid piisavalt, et ühendus oleks jäik ning pilukaliibriga mõõtes sain distantsiks 0,55mm. Veebiavarustes leiduva info kohaselt võib see kaasa tuua väsimuspraod sisselaskekollektoris ning päris kindlasti toob kaasa mootori ebaühtlase töö ning puterdamise. Ühesõnaga hakkas asi juba selgemaks muutuma. Natuke püüdsin mutreid lõdvemaks lasta, kuid sellest palju kasu ei olnud. O-rõngad distantsplaadi vahel tundusid olema juba jäigad ning selge oli see, et kui seda 1,00mm taga hakkan ajama, siis tekivad süsteemi juba korralikud õhulekked. Las jääb parem nii nagu on. Siiski mootori tööd kuulates tundus, et päris kindlasti pelgalt karburaatori asendi kaela puterdamist ajada ei saa. Liiga palju lonkas see mootor ning põlemata kütuse hais oli märkimisväärne.



Järgnevad päevad möödusid paljuski muude toimetustega tegeledes ning külalisite vastuvõtmisega, kes soovisid kõik autot tulla vaatama. Tehnilise poolega asjatada ei jõudnud. Küll aga kasisin Lotuse salongi enam-vähem puhtaks ning pesin ka väljast ära. Päris kena auto tuli alt välja.



Kui oli Hannese juurde mineku päev käes, siis panin auto taas treileri peale ning sõit läks töökotta, mis asus Tallinna Maanteeameti büroo taga. Oi kuidas oleks tahtnud sinisesse angaari sisse sõita ning autole numbrid peale küsida  

Hannes oli täitsa mees ning nõustus auto üle vaatama nii, et seda treilerilt maha ei ajanudki. Treiler sai tagurpidi töökotta sisse sõidetud ning omanik lubas ise kõigil järgnevatel tööprotseduuridel juures olla. Esimese asjana pisteti autole priboor summutisse ning vaadati esialgsed näitajad ära. Midagi head seal ei olnud. Nii CO kui HC näitajad olid päris kuratlikud. HC number oli ehk midagi 4000 kanti? Kuna Esprit on keskmootoriga auto, siis ligipääs mootorile (sh.karburaatoritele) ei ole kõige mugavam. Õnneks on mootori ja tagatulede vahel olemas väike pagasiruumi moodi asi, mis tegelikkuses on aga käigukasti kattev eemaldatav põhi. Tehtud selleks, et saaks mootori koos käigukastiga tükkis raamilt maha tõsta. Ja ega siin Hannesel muud üle ei jäänudki, kui ennast pagasnikusse pakkida ning omasid tegemisi sealt läbi viia. Siit edasi toimus midagi, millest ma midagi väga aru ei saanud ja kirjeldada ei oska. Üksjagu oli voolikuid, manomeetreid jms. Pärast pingsat tööd anti hinnang, et olin karburaatorid kõrva järgi üsna hästi paika saanud. Samas ei saa öelda, et Hannes sel midagi teinud ei oleks. Tegi küll ja päris palju. Lõpptulemus oli see, et CO sai põhimõtteliselt legaalseks, kuid HC mitte. Kui mootorit natuke kräunutada ning õige tühikäigu pööretevahemik otsida, siis võis juhtuda, et HC näit läks hetkeks alla legaalse piiri, kuid see oli ka kõik. Mootor aga puterdas ning värises endiselt.

Järgmiseks otsustasime, et tuleks süütenurk ära mõõta. Välja toodi stroboskoop. Muidugi oli nii, et keegi ei teadnud, mis selle auto süütenurk üldse olema peaks... Vahemärkuseks saab öelda, et sellel konkreetsel 912 mootoril oli olemas kaheksa erinevat seadistust, millel kõigil olid ka erinevad eelsüütenurgad. Eprit'il on hooratta asendi kontrollimiseks (asend esimese silindri ÜSS suhtes) tehtud käigukasti koja sisse vastav luuk, mis avaneb otse mootoriruumi ning on seega ülevalt alla kergesti jälgitav. Kui tuled ära sai kustutatud ning meister ennast taas pagasnikusse oli voltinud, hakkas mootoriruumist tulema kergemat viisi pobinat - selgelt oli aru saada, et mitte rahulolevat. Pärast korduvaid mõõtmisi oli selge, et süütega on midagi korralikult paigast ära. Meie mõlema rahustuseks rääkis Hannes seejärel paar roppu elulist anekdooti.



Kui tuju parem oli, siis leppisime kokku, et see auto siit enne välja ei lähe, kui oleme jaotussüsteemi märgid üle kontrollinud. Hammasrihm liigub mootoril väntvõlli ratta, sisse- ja väljalaske nukkvõlli ratta, jagaja ratta ning ühe parasiitrulli peal. Rihmapinguti on manuaalse eelpingutusega ning selle rull töötab rihma seljale. Ajastuse märgid on kantud hoorattale (1.sil 0-30 kraadi enne ÜSS), nukaratastele (kui mootor märgis, siis vasakpoolse nuka märk peab olema kella 3 suunas ning parempoolse nuka märk kella 9 suunas). Jagaja võll fikseeritakse hammasrihma paigalduse ajaks aga tapiga. Ebamugavaks tegi kogu töö see, et hammasrihm on autol mootori ees mootori ja salongi vahelise tulemüüri vahel. Kui mootorit märki keerata soovid, siis saab seda teha vaid auto alt. Siinkohal oli õige liigutus, et Lotus treileriga koos sisse sai aetud. Treiler oli keskelt lahtine ja töötas kanalina. Ilma selleta ei oleks ükski hing sinna alla roninud. Kui hooratta keerasime 0 asendisse, siis vaatasid nuka märgid meil kõõrdi. Kui panime nuka märgid paika, siis oli hooratta 0 asend korralikult paigast ära. Süüte märki halva ligipääsu tõttu kontrollida ei õnnestunud. Pärast pikemat nuputamist sai jõutud tagasihoidlikule järeldusele, et kas üks nukaratas on visanud hamba võrra üle või on mõlemad nukarattad visanud üle - üks ühe hamba võrra, teine kahe hamba võrra. Suure tõenäosusega oli sellega mootori lonkava töö põhjus kotti pandud. Edasi enam midagi teha ei olnud, sest uut hammasrihma ei olnud. See tuleb tellida, korralikult ära vahetada ning siis uuesti vaadata, kuidas mootor käitub.

Nüüd hiljem asja pisut lähemalt uurides ning veebis ringi kolades on välja tulnud, et selle mootor puhul pidi olema tavaline, et viskab nukkvõlli hamba võrra valeks. Paar hammast ei pidavat veel klappe vigastama ning põhjuseks, miks see kõik nii juhtuda võib on kas liigselt veninud hammasrihm või vale eelpingestatusega hammasrihma pinguti. Selle auto rihma on vahetatud viimati 2019 aastal...

Ja üks tähtis asi veel teema lõppu. Väga tahaks tänada Speedster'i Hannest tehtud töö ning suhtumise eest. Täielik professionaalsus. Omanik võib töö tegemise juures olla. Kõike räägitakse, seletatakse ning põhjendatakse. Jagatakse õpetussõnu kohapeal ning edasiseks kaasa. Lihtne (rahva) mees, nina ei ole püsti, sõbralik. Täielik dinosaurus - väga harv liik, millised täna on kahjuks väljasuremisohus.

[TeeTL]

Kui 4a tagasi vahetatud rihm nägi välja räbalavõitu, siis tekib küll küsimus, et mida värki ... see pole ju kaugliinibuss, et miljonid miilid seljataga oleks paari aastaga. Äkki 2019a pandi mõni vana rihm sinna, sest uut polnud saada.

Kas sellest puterdamisest mõnda video või helilõiku ei ole jäänud? Oleks huvitav, kuidas vale klapiajastus kõlab, võrreldes vale süüte või vale seguga.

[Lauri_L]

Kui 4a tagasi vahetatud rihm nägi välja räbalavõitu, siis tekib küll küsimus, et mida värki ... see pole ju kaugliinibuss, et miljonid miilid seljataga oleks paari aastaga. Äkki 2019a pandi mõni vana rihm sinna, sest uut polnud saada.

Kas sellest puterdamisest mõnda video või helilõiku ei ole jäänud? Oleks huvitav, kuidas vale klapiajastus kõlab, võrreldes vale süüte või vale seguga.

Selle auto viimase nelja aasta läbisõit on mõõdetav mõnesaja kilomeetriga. Imestasin ise ka rihma välimuse üle . See mootor on kunagi ehitatud kiiresti sõitmiseks ning tulenevalt asukohast pole see ka kõige lihtsamalt hooldatav. Paljud selliste autode hädad algavad just ebapiisavast hooldusest ja hooldajate ebapädevusest. Ning suure tõenäosusega ei ole ka minu auto sellest pääsenud. Päris paljud asjad viitavad juba sellele. Eks kirjutan neist siis, kui õige hetk tuleb.

Kui vaatad allolevat fotot, siis sisselaske nuka hammasratta peal on mingit sorti rihma (ülehüppamise?) kaitse. See on originaalis nendel mootoritel seal - hammasrihmal eraldi katet ei käi. Minu autol on seda kas mingil põhjusel keevitatud või olidki need algselt niivõrd robustse keevisõmblusega. Igatahes tundub, et hammasrihm on seljaga vastu seda kaitset käinud ning see on rihma selja mingil määral ära kraapinud. Jäljed on küll minimaalsed, kuid olemas. Rihm ise näeb välja selline "kuiva" võitu - värvuses on sees hallikaid toone. See kinnitaks ka teooriat, et nuka rihmaratas või rattad on hamba võrra valed. Eks tuleb kogu kompott üle kontrollida, sh rihmapinguti ja selle rulliku laager ning kõigi hammasrataste hamba profiilid. Rihm iseenesest tundub küll piisavalt pingul olevat.



Kui siinsetel huvilistel on huvi videoklippide vastu, siis püüan selle asja endale selgeks teha. Nutitelefoni mul pole, kuid seebikarp võimaldab filmida küll. Kuidas sellised klipid hiljem siia üles saab on iseasi. Arvan, et läheb natuke aega. Kui joonele saan, siis postitan klipi lonkavast tööst.