27-08-2023, 19:24 PM
Seisab mul selline tsikkel garaažis. Võibolla pakub teistelegi huvi, et mis imeloom see on. Natuke lähemalt selle tsiklimudeli ajaloost.
Aastal 1928 tarnis Moto Guzzi Itaalia esimesed armeele kohandatud tsiklid GT 16, mis oli esimene tagavedrustusega Moto Guzzi mudel. GT16 järeltulija GT17 pandi tootmisse 1932. aastal ja see ehitati spetsiaalselt Itaalia armee jaoks. GT17 värviti roheliseks või liiv-kollaseks, välja arvatud mõned, mis olid mõeldud Milizia della Stradale (kiirteepolitsei). Kuigi armeele ei antud palju (4810), kasutati seda palju 2. Itaalia-Etioopia sõja ajal aastatel 1935–1936. Sõja ajal avastati mitmeid vigu, näiteks piiratud kliirens. Nii tutvustas Moto Guzzi 1938. aastal uut mudelit GT20, millel oli uus raam ja suurem kliirens. Mootor pärines Moto Guzzi S-ilt, oli uude raami kõrgemale asetatud, pakkudes nii rattale vajalikku kliirensit. Peale selle pandi hooratta ümber mootorratturi jalgade kaitseks kaitse ning esi- ja tagarattad muutusid vahetatavateks, kuna need olid sama suurusega. Trummelpidureid ei olnud vaja eemaldada, mistõttu oli rehvi purunemise korral rataste vahetus lihtsam. Kuigi ratas oli GT17-ga võrreldes suur edasiminek, ei olnud see edukas. Ehitati ainult 248 tsiklit.
Mudel Alce oli GT20 järeltulija, kuid tehniliselt olid nad peaaegu identsed. Moto Guzzi hakkas loomanimesid kasutama 1939. aastal, Alce on eesti keeles põder. GT20 ja Alce vahel olid minimaalsed tehnilised erinevused, õlipump ja väljalasketorustik oli veidi erinev ning Moto Guzzi logo paagil asendati ‘’Alce’’ga. Kokku toodeti 6390 Alcet, millest 669 olid külgkorviga. Külgkorve kasutati kiirete luure- ja/või ründeüksustena. Alcet tehti ühe- või kahekohalistena, oli ka spetsiaalseid versioone laskemoona transpordiks või kohandatud kuulipildujatele.
Teise maailmasõja ajal jätkus uute sõja-mootorrataste väljatöötamine. Selle tulemuseks oli 2 masinat, mis jäid prototüüpideks ja mis ei läinud kunagi tootmisse. Need 2 olid: de Cicogna ja Alce V. Kahjuks pole Cicognast palju teada, välja arvatud see, et sellele paigaldati külgklapiga mootor ja suured maastikurehvid. Alce V sai oma nime Valvole I-peaga mootori tõttu, mida kasutati juba enne sõda V-seerias. Alce V oli identne Alce'iga, ainus erinevus oligi Valvole'i mootor.
Pärast sõda läks Moto Guzzi täielikult üle I-peaga mootorite kasutamisele, mida kasutati prototüübis Alce V. Kuna militaarmootorrataste arendamine pidi jätkuma, kasutas Moto Guzzi Alce V-d uue mootorratta alusena - uueks mudeliks sai Super Alce. Raam jäi peaaegu samaks ainult tagasi pandi reguleeritav vedrustuse eelkoormus, mida viimati kasutati GT17 puhul. 1952. aastal sai Superalce manuaalse süüte korrektori asemel automaatse ja topelt-väljalaskesüsteem muudeti ühekordseks. Superalce jäi tootmisesse kuni 1957. aastani. Armee jaoks tehti oliivrohelisi versioone, karabinjeerid said heledamat värvi tsiklid, tehti ka punaseid. Punaseid SuperAlce, ühe- ja kahekohalisi versioone on üsna palju, kuid neid ei müüdud kunagi ametlikult tsiviilisikutele. SuperAlcel on horisontaalse silindriga, ülaklappidega ja avatud klapivedrudega pooleliitriline mootor. SuperAlce mudelit toodeti 1946 - 1957.a. , peaaegu identse eelkäija Alce tootmine algas aastal 1940.
Minu tsikkel on aastast 1954, oli Itaalia armee kasutuses ja täpsemalt meditsiiniteenistuses kuni 1987.aastani. Tsikkel oli komplekteeritud taga pakiraamil ja küljekohvrites asuva meditsiinivarustusega. Tsikli ostmise hetkel oli see varustus kõik küljes, kuid ma ei võtnud seda, kuna oleks tulnud juurde maksta üsna suur summa. Varustus oli present kottides, mis ei ole ilmastikukindlad. Tsikkel on Soome musta numbriga, vanatehnika tunnustamisakt 1988.aastast. Hetkel Soome registris.
Aastal 1928 tarnis Moto Guzzi Itaalia esimesed armeele kohandatud tsiklid GT 16, mis oli esimene tagavedrustusega Moto Guzzi mudel. GT16 järeltulija GT17 pandi tootmisse 1932. aastal ja see ehitati spetsiaalselt Itaalia armee jaoks. GT17 värviti roheliseks või liiv-kollaseks, välja arvatud mõned, mis olid mõeldud Milizia della Stradale (kiirteepolitsei). Kuigi armeele ei antud palju (4810), kasutati seda palju 2. Itaalia-Etioopia sõja ajal aastatel 1935–1936. Sõja ajal avastati mitmeid vigu, näiteks piiratud kliirens. Nii tutvustas Moto Guzzi 1938. aastal uut mudelit GT20, millel oli uus raam ja suurem kliirens. Mootor pärines Moto Guzzi S-ilt, oli uude raami kõrgemale asetatud, pakkudes nii rattale vajalikku kliirensit. Peale selle pandi hooratta ümber mootorratturi jalgade kaitseks kaitse ning esi- ja tagarattad muutusid vahetatavateks, kuna need olid sama suurusega. Trummelpidureid ei olnud vaja eemaldada, mistõttu oli rehvi purunemise korral rataste vahetus lihtsam. Kuigi ratas oli GT17-ga võrreldes suur edasiminek, ei olnud see edukas. Ehitati ainult 248 tsiklit.
Mudel Alce oli GT20 järeltulija, kuid tehniliselt olid nad peaaegu identsed. Moto Guzzi hakkas loomanimesid kasutama 1939. aastal, Alce on eesti keeles põder. GT20 ja Alce vahel olid minimaalsed tehnilised erinevused, õlipump ja väljalasketorustik oli veidi erinev ning Moto Guzzi logo paagil asendati ‘’Alce’’ga. Kokku toodeti 6390 Alcet, millest 669 olid külgkorviga. Külgkorve kasutati kiirete luure- ja/või ründeüksustena. Alcet tehti ühe- või kahekohalistena, oli ka spetsiaalseid versioone laskemoona transpordiks või kohandatud kuulipildujatele.
Teise maailmasõja ajal jätkus uute sõja-mootorrataste väljatöötamine. Selle tulemuseks oli 2 masinat, mis jäid prototüüpideks ja mis ei läinud kunagi tootmisse. Need 2 olid: de Cicogna ja Alce V. Kahjuks pole Cicognast palju teada, välja arvatud see, et sellele paigaldati külgklapiga mootor ja suured maastikurehvid. Alce V sai oma nime Valvole I-peaga mootori tõttu, mida kasutati juba enne sõda V-seerias. Alce V oli identne Alce'iga, ainus erinevus oligi Valvole'i mootor.
Pärast sõda läks Moto Guzzi täielikult üle I-peaga mootorite kasutamisele, mida kasutati prototüübis Alce V. Kuna militaarmootorrataste arendamine pidi jätkuma, kasutas Moto Guzzi Alce V-d uue mootorratta alusena - uueks mudeliks sai Super Alce. Raam jäi peaaegu samaks ainult tagasi pandi reguleeritav vedrustuse eelkoormus, mida viimati kasutati GT17 puhul. 1952. aastal sai Superalce manuaalse süüte korrektori asemel automaatse ja topelt-väljalaskesüsteem muudeti ühekordseks. Superalce jäi tootmisesse kuni 1957. aastani. Armee jaoks tehti oliivrohelisi versioone, karabinjeerid said heledamat värvi tsiklid, tehti ka punaseid. Punaseid SuperAlce, ühe- ja kahekohalisi versioone on üsna palju, kuid neid ei müüdud kunagi ametlikult tsiviilisikutele. SuperAlcel on horisontaalse silindriga, ülaklappidega ja avatud klapivedrudega pooleliitriline mootor. SuperAlce mudelit toodeti 1946 - 1957.a. , peaaegu identse eelkäija Alce tootmine algas aastal 1940.
- 498,4 cc 1-silindriline mootor
- 18.5 hp / 4300 RPM
- Max. kiirus 110 km/h
- 4-käiguline käigukast
- Tühimass 179 kg
- 12,5 L bensiinipaak
- ketivedu
- Kliirens reguleeritava kõrgusega
andmed pärit enamuses sellelt lehelt:https://motorwytz.wordpress.com/2016/02/28/moto-guzzi-superalce/
Minu tsikkel on aastast 1954, oli Itaalia armee kasutuses ja täpsemalt meditsiiniteenistuses kuni 1987.aastani. Tsikkel oli komplekteeritud taga pakiraamil ja küljekohvrites asuva meditsiinivarustusega. Tsikli ostmise hetkel oli see varustus kõik küljes, kuid ma ei võtnud seda, kuna oleks tulnud juurde maksta üsna suur summa. Varustus oli present kottides, mis ei ole ilmastikukindlad. Tsikkel on Soome musta numbriga, vanatehnika tunnustamisakt 1988.aastast. Hetkel Soome registris.