10-04-2024, 20:59 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 10-04-2024, 22:21 PM ja muutjaks oli Jesper.)
Kuna foorumis on viimasel ajal tehnilise jutuga nagu on, siis võtsin nõuks veidike kirjutada enda kevadprojektist, mis siis, et vanatehnikaga sel raketil erilist pistmist pole.
Põhimõtteliselt eellugu on selline, et motovõistlustel käimiseks on vaja tsikkel kuidagi kohale transportida ja kuna käruga majandamine on paras tüütus, siis sai kuskil 2015.a. paiku uitmõtte ael igapäevakühvli sabale selline raam kokku keevitatud:
Mõni aasta hiljem kolis see raam järgmise Volvo peale:
Ega ausalt öeldes pole paha sõna öelda, on siiamaani kenasti tallel, kaugeim punkt kus sai käidud on Tšehhi ning eelmisel sügisel käisin veel Lõuna-Eestis ja mujal, aga pikemate reiside jaoks on see natuke ebamugav lahendus, seega tuli midagi paremat välja nuputada. Vaatasin igasugu kärusid, üks uhkem kui teine, aga kui Kreekas käimiseks ühe laenasin, siis ausalt öeldes tüütas see rongiga manööverdamine kahe nädala jooksul surmani ära - kui meil on need igasugu kitsad ja imeliku kujuga poeparklad ning bensujaamad veel suhteliselt eksklusiivselt Tallinna eripära, siis Lõuna-Euroopas on praktiliselt iga koht selline, kuhu käru ja auto parkimine meenutab ballistilise raketi parkimist.
Lihtsalt ilupilt, seal konkreetse tee ääres polnud kitsas
Lõpuks jõudsin edasi-tagasi-üles-alla mõeldes ikka järeldusele, et kärul võiks ka mootor peal olla ning nii see pall veeremist alustas. Hakkasin otsima sobivat kaubikut, aga noh loomulikult suudab ekslev mõistus ka selle suhteliselt lihtsa probleemi väga keerukaks mõelda, seega sai jälle tükk aega plaane tehtud ja tühistatud, et kas valida midagi väiksemat, stiilis VW Transporter, millesse koos tsikliga magama väga ei mahu või siis teisest otsast Daily, millesse mahub kogu maakera ära, aga mis ise ei mahu kuhugi ära, ja siis kõik variandid vahepealt.
Magamine on oluline peamiselt kiire edasijõudmise huvides - kui võistlusele jõudmine tähendab stiilis 3 päeva kiirteel kuuma andmist, siis on selle protsessi käigus hotellide broneerimine ja neisse jõudmine meeletu ajaraisk - kord on teepeal liiklus aeglane ja siis jõuad liiga hilja, jätad rohkem varu, siis liiga vara, lisaks ei taha oma kallist varandust kunagi kuhugi käidavasse kohta tänavale jätta, seega peab hotellil olema parkla, sinna peab omakorda kogu kupatus sisse mahtuma (see jällegi ei ole lõuna pool üldse triviaalne probleem) ja nii edasi. Kui voodi kaasa sõidab, siis keerad õhtul esimesse parklasse ja moos, muuseas sama loogika kohaselt olen suht palju öid Volvo pagasiruumis maganud.
Noh, lõpuks tuli midagi ette võtta, viimaste kandidaatidena olid sõelal üks Sprinter Viljandis ja Transit Tartus, Mersu jõuti enne maha müüa kui toru haarasin, seega selline külmkapp mulle lõpuks majapidamisse sigines:
Vanade Transitite põhiprobleem on totaalne varustuseikaldus, õigemini see on selline mäng, et kui tahad mingit kindlat pikkust-kõrgust, püsikat, kliimat ja mootorit, siis saad valida neist 2 või väga heal juhul 3 omadust, kõike ei saa. Automaatkastist ma ei julenud ausalt öeldes isegi unistada selle põlvkonna puhul. Arusaamatu, miks inimesed end niipalju vihkavad, et tellida igapäevaseks töötegemiseks stiilis 55kW lühike kõrge manuaaliga kondita buss, anoh ei tea, ma ei saa paljudest maailma veidrustest aru.
Vaatasin küll ka uuemaid, mille varustuse osas on pilt veidi ilusam, aga hindadel on ka üks number rohkem, niiet kaotajaks jäi mootor - loodetavasti see 85kW agregaat mind päris poole tõusu peale sitsima ei jäta. Eks nüüd ole aega atra seada ka, vast ei ole chipijumalad ka seda mudelit kahe silma vahele jätnud ning olukorda saab natuke soodsamas suunas nügida.
Diisel on muidugi võhikule üsna harjumatu leiutis, päris mitu korda olin juba kojusõidul pabinas et soh, saigi siis kottis mootoriga isendi otsa komistatud, kuni vaikselt kohale hakkas jõudma, et kepsukolin ongi tegelt selle mootoritüübi omadus, mitte viga Ja ma nüüd muidugi päris kindel pole, kas ma äkki ise seda välja ei mõtle, aga pärast Neste MY tankimist justkui rahunes maha, enamvähem inimliku tasemeni. Võimalik muidugi, et lihtsalt enda kõrv harjus ära
Põhimõtteliselt eellugu on selline, et motovõistlustel käimiseks on vaja tsikkel kuidagi kohale transportida ja kuna käruga majandamine on paras tüütus, siis sai kuskil 2015.a. paiku uitmõtte ael igapäevakühvli sabale selline raam kokku keevitatud:
Mõni aasta hiljem kolis see raam järgmise Volvo peale:
Ega ausalt öeldes pole paha sõna öelda, on siiamaani kenasti tallel, kaugeim punkt kus sai käidud on Tšehhi ning eelmisel sügisel käisin veel Lõuna-Eestis ja mujal, aga pikemate reiside jaoks on see natuke ebamugav lahendus, seega tuli midagi paremat välja nuputada. Vaatasin igasugu kärusid, üks uhkem kui teine, aga kui Kreekas käimiseks ühe laenasin, siis ausalt öeldes tüütas see rongiga manööverdamine kahe nädala jooksul surmani ära - kui meil on need igasugu kitsad ja imeliku kujuga poeparklad ning bensujaamad veel suhteliselt eksklusiivselt Tallinna eripära, siis Lõuna-Euroopas on praktiliselt iga koht selline, kuhu käru ja auto parkimine meenutab ballistilise raketi parkimist.
Lihtsalt ilupilt, seal konkreetse tee ääres polnud kitsas
Lõpuks jõudsin edasi-tagasi-üles-alla mõeldes ikka järeldusele, et kärul võiks ka mootor peal olla ning nii see pall veeremist alustas. Hakkasin otsima sobivat kaubikut, aga noh loomulikult suudab ekslev mõistus ka selle suhteliselt lihtsa probleemi väga keerukaks mõelda, seega sai jälle tükk aega plaane tehtud ja tühistatud, et kas valida midagi väiksemat, stiilis VW Transporter, millesse koos tsikliga magama väga ei mahu või siis teisest otsast Daily, millesse mahub kogu maakera ära, aga mis ise ei mahu kuhugi ära, ja siis kõik variandid vahepealt.
Magamine on oluline peamiselt kiire edasijõudmise huvides - kui võistlusele jõudmine tähendab stiilis 3 päeva kiirteel kuuma andmist, siis on selle protsessi käigus hotellide broneerimine ja neisse jõudmine meeletu ajaraisk - kord on teepeal liiklus aeglane ja siis jõuad liiga hilja, jätad rohkem varu, siis liiga vara, lisaks ei taha oma kallist varandust kunagi kuhugi käidavasse kohta tänavale jätta, seega peab hotellil olema parkla, sinna peab omakorda kogu kupatus sisse mahtuma (see jällegi ei ole lõuna pool üldse triviaalne probleem) ja nii edasi. Kui voodi kaasa sõidab, siis keerad õhtul esimesse parklasse ja moos, muuseas sama loogika kohaselt olen suht palju öid Volvo pagasiruumis maganud.
Noh, lõpuks tuli midagi ette võtta, viimaste kandidaatidena olid sõelal üks Sprinter Viljandis ja Transit Tartus, Mersu jõuti enne maha müüa kui toru haarasin, seega selline külmkapp mulle lõpuks majapidamisse sigines:
Vanade Transitite põhiprobleem on totaalne varustuseikaldus, õigemini see on selline mäng, et kui tahad mingit kindlat pikkust-kõrgust, püsikat, kliimat ja mootorit, siis saad valida neist 2 või väga heal juhul 3 omadust, kõike ei saa. Automaatkastist ma ei julenud ausalt öeldes isegi unistada selle põlvkonna puhul. Arusaamatu, miks inimesed end niipalju vihkavad, et tellida igapäevaseks töötegemiseks stiilis 55kW lühike kõrge manuaaliga kondita buss, anoh ei tea, ma ei saa paljudest maailma veidrustest aru.
Vaatasin küll ka uuemaid, mille varustuse osas on pilt veidi ilusam, aga hindadel on ka üks number rohkem, niiet kaotajaks jäi mootor - loodetavasti see 85kW agregaat mind päris poole tõusu peale sitsima ei jäta. Eks nüüd ole aega atra seada ka, vast ei ole chipijumalad ka seda mudelit kahe silma vahele jätnud ning olukorda saab natuke soodsamas suunas nügida.
Diisel on muidugi võhikule üsna harjumatu leiutis, päris mitu korda olin juba kojusõidul pabinas et soh, saigi siis kottis mootoriga isendi otsa komistatud, kuni vaikselt kohale hakkas jõudma, et kepsukolin ongi tegelt selle mootoritüübi omadus, mitte viga
Ja ma nüüd muidugi päris kindel pole, kas ma äkki ise seda välja ei mõtle, aga pärast Neste MY tankimist justkui rahunes maha, enamvähem inimliku tasemeni. Võimalik muidugi, et lihtsalt enda kõrv harjus ära
Algne plaan oli ikka Kreekasse sõita, mis teisel katsel käruga õnnestus, vt mu allkirja, seal on pikem jutt. Teistel on siiamaani ükskõik olnud. Vedrustuses pole midagi otseselt katki läinud, anoh jah, ütleme nii et kui see ideaalne lahendus oleks, siis poleks ma ju bussi ostnud. See on rohkem selline "sõit vajab sõitmist"-lahendus, üks variant on kodus hädaldada, kuidas teeks ja sõidaks ja nii edasi, aga pole seda-teist-kolmandat, teine variant on midagi valmis keevitada, seda vastavalt kogunevale kogemusele natuke modifitseerida ja sõita.
püsikas ja kont on kriitilised asjad lõunasse sõitmisel. Samas ei võtnud me ühtegi osa kaasa, juhtub mis juhtub.
