[Mossemees]

Järgmine dokumenteeritud fakt viib meid aastasse 1970, tõenäoliselt on pildid tehtud 9. mail.

Oot-oot, millal nende kollaste numbrite kasutamine lõppes? Kas mitte 1970. a. 1. jaanuarist alates ei pidanud kõigil autodel juba musta põhjaga numbrid olema? Esialgu veel ЭС_ seeria omad (sellist kannab ka varajane GAZ 24 filmis "Noor pensionär", mille võtted toimusid arvatavasti 1971. a. suvel), ja küllap 1971 või 1972. aastast juba ЕА_ seeria. Ilmselt vast 1971, sest nt. ühtki VAZ 2101 (tuli Eestis müügile 1971. a. veebruaris) ma ЭС_ numbritega näinud ei ole, isegi fotol mitte.

[indreksirk]

Auto on kindlasti üle elanud nii kokkupõrkeid teiste objektidega kui ka muul viisil kaotanud oma originaalseid pisidetaile. Ühel 50ndate pildil on ka pildil näha esimese vasakpoolse nurga juures deformatsioon, mis on seal teatud ulatuses tänaseni. Ka vanadel piltidel nähtavad tuled ei ole ilmselt enam originaalid, vähemalt klaasid kindlasti mitte. Alloleval pildil on originaalne varase põlvkonna esituli originaalvärvis. 

   

Lisan siia juurde ka mõõdud ja sisevaate. Võib-olla mõnel riiulil vedeleb täpselt selline. Näiteks DKW NZ 350 restaureerides avastasin oma isa kolakastist originaalse esitule korpuse, mida ta oli seal üle 30 aasta hoidnud - peremees sai aru, et NL valmistatud see ei ole, kuid päritolu ei teadnud. 

   

   

   

Ja järgmisel pildil on auto komplekteeritud originaaliga täpselt samasuguste sõjajärgsel perioodil valmistatud Hella esituledega, millel tuli vahetada vaid tuleklaas ning ongi saavutatud originaaliga äravahetamisega sarnane tulemus. Nimelt toodeti selliseid tulesid pärast suurt sõda nö B-kategooria varuosana - põhiliselt põllumajandusmasinate jaoks. Meie loo peategelase jaoks õnnestus need tuled saada kasutamata kujul ning originaalpakendis. Loomulikult sai nii seest kui väljast hoolikalt võrreldud ka säilinud originaaliga.

   

Sellisel kujul jõudsid need tuled meieni.

   

Ja lõpetuseks. Ksf! XTA on üsna põhjalikult siinsamas foorumis käsitlenud registreerimismärkide teemat ning on ka kaasautoriks 2018. aasta ajakirja Vanad Veljed registreerimismärkide teemalisele artiklile. Lühikokkuvõte on selline, et kollase taustaga registreerimismärkide asemel hakati musta taustaga registreerimismärke väljastama 1959. aastal ning 1970. aastast muutus tähtede põhiseeria (ЭC asemel tuli kasutusele EA). See aga ei tähendanud seda, et vanemad registreerimismärgid oleksid kaotanud päevapealt kehtivuse. Selle auto ajalooga oleme jõudnud 70ndatesse ning registreerimismärk peagi ka muutub, kuid sellel peatume järgmistes postitustes.

[indreksirk]

20.04.1971 on auto omanik pöördunud Riikliku Autinspektsiooni poole ning talle on väljastatud uus riiklik registreerimismärk 44-24EAA. Sõiduki "tehniline pass" jäi samaks ning registreerimismärkide väljastamise raamatust leiab ka märkuse, et ära on võetud registreerimismärk PP39-19. Tehnilisi andmeid sõiduki kohta see raamat ei sisalda, kuid omaniku nimi ja mark on järkuvalt samad.

   

[dzeiaar]

vaadates siin teemas erinevate rataste kirjeldusi, tuli meelde, et kunagi mingist FB uudisvoost olen omale salvestanud arvutisse sellise pildi "Nordic" lisavarustusest lumerullidega (või kuidas neid iganes nimetama peaks) ratastest. Ega ei oska öelda, kas see oli vaid schwimmwageni teema või olid need kasutusel ka kübelwagenil?

[suvasass]

Mulle tuleb see pilt tuttav ette. Väidetavalt testiti antud modifikatsiooni Schwimmwagenil, aga kuna tulemused olid kesised, siis seeriatootmisesse see ei jõudnud. Allikas: http://www.leadwarrior.com/Lw35201-h.htm.

Talviste tingimuste tarvis katsetati ka muude variantidega, nt:


Ühes teemaomaniku postituses oli pilt (vist) lennukis olevast Kübelwagenist, millele olid alla kruvitud hoopis spetsiaalsed kõrberehvid.

[Mossemees]

Üks huvitav infokild netiavarustest:

Мощности в 25 л. с. было явно недостаточно для преодоления советских дорог. В сравнении с американскими и советскими машинами Volkswagen Typ 82 был слабоватой техникой, но это, наверное, одна из немногих машин, которую можно было после войны свободно купить простым гражданам СССР.
https://dzen.ru/a/ZiOboYJLCE7XpVTe

Ühesõnaga, siin väidetakse, et Typ 82 oli üks vähestest autodest, mida peale sõda N. Liidus tavainimene vabalt osta sai. Huvitav, kas oligi tõesti nii (lihtsalt jätkus vaid vähestele õnnelikele) või tuleks seda väidet mõista nii, et NSVL-s olid ju kõik inimesed võrdsed ja "tavakodanikud", lihtsalt mõned olid eriti võrdsed ja neile jagus ka seda, mida tavalised võrdsed ei saanud?

[indreksirk]

Üks huvitav infokild netiavarustest:

Мощности в 25 л. с. было явно недостаточно для преодоления советских дорог. В сравнении с американскими и советскими машинами Volkswagen Typ 82 был слабоватой техникой, но это, наверное, одна из немногих машин, которую можно было после войны свободно купить простым гражданам СССР.
https://dzen.ru/a/ZiOboYJLCE7XpVTe

Ühesõnaga, siin väidetakse, et Typ 82 oli üks vähestest autodest, mida peale sõda N. Liidus tavainimene vabalt osta sai. Huvitav, kas oligi tõesti nii (lihtsalt jätkus vaid vähestele õnnelikele) või tuleks seda väidet mõista nii, et NSVL-s olid ju kõik inimesed võrdsed ja "tavakodanikud", lihtsalt mõned olid eriti võrdsed ja neile jagus ka seda, mida tavalised võrdsed ei saanud?

Ilukirjanduslik fantaasia - Wolfsburgi tehases peatus tootmine 10.04.1945 ning sõja lõppedes 09.05.1945 käivitati taas tootmine - kuni 1946. aasta alguseni toodeti tõepoolest kokku ligi 2000 autot, neist ligi 800 ka kübelwagenid (sh ka erimudeleid, nt veokastiga), kuid need jäid väljapoole NL kontrolli all olevaid alasid ning ida poole teadaolevalt ei toodud. Kasutatud sõiduautode müümisel ei olnud Nõukogude Liidus pärast sõda piiranguid, mistõttu ei olnud keelatud ka muude sõiduautode mõõmine ja ostmine. Militaarotstarbeline ning rasketehnika oli eraldi kategoorias, kuid kübelwagenil ei olnud neid omadusi. See on ju VW põrnikas, millel lihtsalt kõrgem kliirens, difrilukk ja kandilisem kere.

[Marcello]

Jutu tagamõte on ehk pigem selles, et sõjasaagina Saksamaalt toodud Kübelwageneid sattus võrreldes muude masinatega suhteliselt palju tsiviilkäibesse, kuna nõrgavõitu mootori ja olematute mugavuste tõttu tähtsamad ninad neid väga ei tahtnud. Loo peategelase elukäik nagu isegi kinnitab seda teooriat.

[indreksirk]

Jutu tagamõte on ehk pigem selles, et sõjasaagina Saksamaalt toodud Kübelwageneid sattus võrreldes muude masinatega suhteliselt palju tsiviilkäibesse, kuna nõrgavõitu mootori ja olematute mugavuste tõttu tähtsamad ninad neid väga ei tahtnud. Loo peategelase elukäik nagu isegi kinnitab seda teooriat.

Kõik sõjasaagina toodud sõiduautod sattusid lõpuks "tsiviilkäibesse". Alguses olid nad riigiasutuste, ettevõtete ja sõjaväelaste omandis. Nõukogude autotööstuse arenedes ning trofeeautode amortiseerumisel müüdi neid edasi inimestele, kes ei saanud või ei tahtnud osta uut autot. Mingit seaduspära on keeruline otsida - Pärnumaal oli veel 60ndatel üks punaseks värvitud kübelwagen pritsumeeste kasutuses. Üldiselt aga 50ndate alguses loobuti nii riigi kui kõrgema nomenklatuuri poolt trofeeautode kasutamisest. Need olid selleks ajaks juba vanad ning Nõukogude Liidu autotööstus suutis selle seltskonna varustada vajaliku koguse sõiduautodega. Erakätes jätkus nende autode kasutamine ka igapäevasõidukitena kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.

[Marcello]

Jutu tagamõte on ehk pigem selles, et sõjasaagina Saksamaalt toodud Kübelwageneid sattus võrreldes muude masinatega suhteliselt palju tsiviilkäibesse, kuna nõrgavõitu mootori ja olematute mugavuste tõttu tähtsamad ninad neid väga ei tahtnud. Loo peategelase elukäik nagu isegi kinnitab seda teooriat.

Kõik sõjasaagina toodud sõiduautod sattusid lõpuks "tsiviilkäibesse". Alguses olid nad riigiasutuste, ettevõtete ja sõjaväelaste omandis. Nõukogude autotööstuse arenedes ning trofeeautode amortiseerumisel müüdi neid edasi inimestele, kes ei saanud või ei tahtnud osta uut autot. Mingit seaduspära on keeruline otsida - Pärnumaal oli veel 60ndatel üks punaseks värvitud kübelwagen pritsumeeste kasutuses. Üldiselt aga 50ndate alguses loobuti nii riigi kui kõrgema nomenklatuuri poolt trofeeautode kasutamisest. Need olid selleks ajaks juba vanad ning Nõukogude Liidu autotööstus suutis selle seltskonna varustada vajaliku koguse sõiduautodega. Erakätes jätkus nende autode kasutamine ka igapäevasõidukitena kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni.

Võin muidugi eksida, aga mina sain sellest jutust nii aru, et Kübelite puhul võis see riigiasutuste etapp ka vahele jääda, kuna neid algusest peale eriti ei tahetud. Umbes et nõukogude inimene võis vabalt endale Kübelwageni osta, kui tal õnnestus teada saada, millise trofeemasinate platsi tagaservas neid leidub ja oskas õigele tegelasele õige nurga alt läheneda.

[indreksirk]

1976. aasta augustikuus lahkus peaaegu kolm aastakümmet selle auto omanikuks olnud mees manalateele. Auto ise seisis juba aastaid aianurgas ning sellest oli võsa läbi kasvanud.
 
14.07.1977 vormistas lesk abikaasast jäänud kaks autot oma nimele. Säilinud on omaaegne registrikaart ning Riikliku Autoinspektsiooni registreerimisraamatus leiduvad ka sellekohased kanded (rida 3694). Registreerimismärki ei vahetatud, kuid 11.06.1948 väljastatud tehnilise passi asemel anti uus tehniline pass.
 
   

   
 
Kuigi sügav nõukogude aeg, siis sellel ühel registreerimisraamatu lehel on 30. kande hulgas lisaks Volkswagenile Nõukogude Liidus valmistatud autode vahel ka kahe Opeli ning ühe Wandereri kohta registreerimistoimingute kanded.

[indreksirk]

Volkswagen oli selleks ajaks seisnud ühes Nõmme hoovinurgas juba aastaid ning aeg oli teinud oma töö. Kuna peremeest enam polnud ning majapidamises vaid naised, siis selline aianurgas mädanev auto neile enam vajalik ei olnud.  

Nüüd algab etapp, kus auto omanikuks sai Vahur sirk. Info jõudis Vahurini selliselt, et toonases töökohas Põhja Elektrivõrkudes oli korraline tehnoülevaatuste päev. RAI-st olid kohal ka osakonnajuhataja Pannov ning vanatehnikaringkonnaski tuttav Kalju Mändla. Traditsiooniliselt lõppes selline tähtis tegevus sauna ja viinalauaga, kus tuligi jutuks see, et Vahur otsib endale lahtikäiva katusega vana autot. Kellelegi RAI töötajatest ilmselt meenus samal või eelmisel päeval vormistatud Volkswagen ning selle info alusel läks Vahur Nõmmele asja uurima. Tolle aja traditsioonide kohaselt tuli uuel peremehel esmalt maha võtta lepa- või pajuvõsa, et auto üldse kätte saada. Vaatamata sellisele troostitule olukorrale otsustas Vahur auto osta. Auto hinnaks oli 700 rubla, millest 300 rubla õnnestus kohe tagasi teenida ZAZ 965 mootori arvelt, mida oli autole üritatud edutult peale ehitada. 

Tõenäoliselt vormistati omanikuvahetus 19.07.1977, kuid need registriraamatud ei ole säilinud. Kuupäev on tuletatud sellest, et kui Vahur 24.01.1980 vahetas autol registreerimismärgi ja ühes sellega ka tehnilise passi, siis on registriraamatusse tehtud märge, et toimingute aluseks oli 19.07.1977 tehtud kanne tehnilises passis. 

Nagu eespool olevast kirjeldusest võib aru saada, siis auto vajas põhjalikku taastamistööd. See ei olnud ehk päris selline auto, mida Vahur oli otsinud, kuid tol ajal oli infot vähe ning autoturg kitsas. Vanatehnikaringkonda alles tundma õppiv 25-aastane noormees ei pääsenud kohe kõige magusamatele eksemplaridele ligi. Väärtuslikum info liikus kitsas ringkonnas ning näiteks Valentin Koldre märkmikku talletatud ligi 1500-st vanast autost teadis vaid väga kitsas ring inimesi. 

Kusagilt tuleb aga alustada ning algaski kübelwageni järgmine elu.

[indreksirk]

Kahjuks ei ole säilinud pildimaterjali kübelwageni leiuhetkest ega ka aastatel 1977 kuni 1980 kestnud taastamistöödest. Taastamistööde mahust saab suures piiris aru läbi selle, mida nüüd, peaaegu 50 aastat hiljem, tuleb uuesti originaalseks tagasi teha. Kuigi Vahur ei ehitanud hot rodi, vaid püüdis ikka originaalilähedast restaureerimist teha, siis neil aegadel oli originaalsusel veid teistsugune tähendus kui täna. Polnud eeskujusid ning käepäraste vahenditega püüti ikka teha paremini ja funktsionaalsemalt. Puudus ka arusaam sellest, et autole tehti tootmise ajal mitmeid muudatusi, mistõttu segunesid erinevate põlvkondade tunnused. 
Käsitööna tuli ehitada järgmised detailid, mis olid ajaga hävinenud: 
1. esiosa, sh tagavararatta alune plekk kuni kütusepaagi kumeruseni - kaduma läksid sellega tehases numbrimärgi jaoks stantsitud ääris ja tagavararatta esine stantsitud osa, uus sai ka tagavararatta kinnitus ja selle ümber olevad ämbliku jalad. Varuratta kinnitus sai ka kõrgem, kuna autol mitu aastakümmet kasutusel olnud GAZ 24 rattad olid oluliselt laiemad originaalist. 
2. põhjaplekid tagus meister ca 2mm plekist välja, sh tugevdusribid. Enam-vähem olemasoleva järgi, kuid täiesti erinevalt võrreldes originaaliga. Järelikult oli põhja juba varem käepäraste vahenditega paigatud ning originaali polnud juba ammu. 
3. uste alumised ääred ca 8 cm ulatuses said tehtud uued, kuid hoopis erineva kujuga võrreldes originaaliga
4. uste all olev lävekarbi katteplekk on uus, kuid sel hetkel ei tundunud oluline sinna teha statntsitud jooni, mis on üsna iseloomulik visuaalne tunnus
5. mootoriruumi luugi alune kereosa puudus ning see sai vanade piltide järgi tehtud, muuhulgas ka viidud madalamaks, mistõttu oli aastaid ka kere tagumine osa originaalist oluliselt erinev. Sellega seoses ka mootoriruumi küljeplekid originaalist erineva kujuga.
6. poritiivad valmistas meister puust shablooni peal keevitades need plekiribadest kokku. Täna teame, et kuju oli täitsa originaalilähedane, kuid seoses laiemate ratastega on poritiivad kuni 2 cm laiemad originaalist. Tagumine poritiib ka originaalist lühem
7. Katus sai valmis veidi hiljem, siis kui Saksamaalt saabusid kübelwageni esimese põlvkonna joonised. Paraku sellel autol peab olema juba kolme kaarega hilisema mudeli katus. Aga katusesõrestik sai väga originaali lähedane ning teenis autot mitu aastakümmet. 

Eks vähehaaval on läbi aastate originaalsust parandatud, kuid esialgu sai auto hüdraulilised pidurid GAZ 24 trumlite ja ratastega. Sarnased esituled leiti traktorilt, suunatuled pandi GAZ51 omad ning pasungi oli midagi nõukogude tehnikalt. Tagumine iste tuli ise meisterdada. Palju käsitööd ja loomingulisust, kuid tänu Kuusalu mehe Hans Kure (Kurg) nõuannetele ja abile sai auto ka originaalse mootori - see oli enne käitanud Kure Hansu saeraami. 

Kui auto sai sõidukorda, siis tehti ka registritoiming. 

24.01.1980 Riikliku Autoinspektsiooni Harju Rajooni registreerimisraamatust leiame 362. realt info, et Vahur Sirk Vapperi poeg on registreerinud sõiduki Volkswagen ja saanud registreerimismärgi 27-79EAЯ. Kande aluseks oli 19.07.1977 varasem kanne, mida oleme eespool kajastanud. Sellest ajast on auto igal aastal vähemalt korra käivitatud ja hoitud sõidukorras. Vastavalt võimalustele ja teadmiste paranemisele on kogu aeg püütud originaalsust parandada. Aga sellest juba edaspidi.

   

[indreksirk]

Killuke mälestusi Elmo Kattuselt avasid uue uurimissuuna. Elmo mäletas seda, et 70ndatel käis ka tema Tallinnas Nõmmel uurimas üht kübelwagenit, mille omanik oli just surnud ning naistest pereliikmed soovisid seisma jäänud autot müüa. Kuna auto oli üsna halvas seisukorras, siis see talle nii suurt huvi ei pakkunud. Küll aga tehti kaup Stoeweri varuosade peale, mis ta ka ära viis. Tõenäosus, et Nõmmel oli veel mõni kübelwagen koos Stoeweriga, on kaduvväike. Seega pidi Elmo käima sama kübelit vaatamas veidi enne Vahuri poolt auto ostmist. Vana peremees maeti septembris 1976 ning juulis 1976 oli Vahur juba auto omanik. Vahuri mälestustes on ka see, et Valeri Kirss ja Heiki Biltse olid ka selle auto vastu huvi üles näidanud, kuid seisukorra tõttu läbirääkimised venisid ning Vahur tegi lihtsalt ostuotsuse kiiremini. Hiljem soetas Valeri Kirss oma kübelwageni väidetavalt kusagilt Meriväljalt. Fragmendike sellest autost on näha selle teema postituses nr 2.

Hoopis põnevam oli aga Elmolt saadud mälestustekilluke, mille kontrollimine on keeruline, kuid mitte võimatu. Nimelt oli Elmol meeles, et auto olevat olnud osalenud ka mingis filmis. Vahuri käes on auto osalenud mitmetes filmides, kuid Elmo väitis kangekaelselt, et see olevat olnud juba vana peremehe käes ehk siis ajavahemikul 1948 kuni 197?. Tol ajal palju filme ei tehtud ning on vähe usutav, et auto oleks kuhugi kaugele veetud. Pigem ikka Eesti film või Eestis tehtud film. Kui kellelgi on oskusi ja viitsimist, siis võib vanu filme või "Nõukogude Eesti" ringvaateid sellise pilguga meenutada. Konkreetse kaadri leidmisel saab juba analüüsida, kas võib olla tegemist sama autoga.

[indreksirk]

Väike vahelepõige detailidesse. Wehrmacht kasutas II maailmasõja ajal muuhulgas kartongist mootoriõli anumaid. Selline oli ka kübelwageni jaoks spetsiaalses tehase hoidikus. Selge see, et kasutatud õlinõu läks lõkkesse või kõdunes metsa all ning neid on tänaseni säilinud oluliselt vähem kui plekist nõusid. Tagadi laadal oli üks selline müügiks, kuid põhjanaabritest VW-huvilised viisid selle siitmaalt minema. Õnnestus siiski teha foto, mida jagan lootuses, et ehk on keegi kusagil veel sellist märganud. Mõõdud - läbimõõt ca 9 cm, kõrgus ca 26 cm.

Tekst - Vacuum, Motorenoel der Wehrmacht.

   

   

[indreksirk]

Naaseme taas aastatesse 1976 kuni 1977. Siinne teema tuletas ka Kose mehele Rein Nael´ale meelde, et temagi käis seda kübelwagenit Tallinnas Nõmmel vaatamas. Ikka sama mälestus, et vana peremees oli just surnud ning abikaasa püüdis ebavajalikest masinatest lahti saada. Kuid oli see auto ka Reinu jaoks liiga halvas seisukorras ning jäi sinna ootama Vahurit. See pani mõtlema, et ehk oli mõnes tolleaegses ajalehes ka mõni müügikuulutuski avaldatud. Info sellise sõiduki kohta võis liikuda klubi Unic kaudu või läbi lehekuulutuse. On mida taas uurida.

[Aspelund]

Vanade meeste jutust on meelde jäänud, et need õlikartongid tuli pärast kasutamist tagastada. Varajane taaskasutus. 

Hetkel tehakse neid ka järele. Originaali on ca 30 aasta jooksul õnnestunud näha vaid ühel korral.

https://www.facebook.com/media/set/?vani...0543393472

[indreksirk]

Varasemalt sai lubatud, et kajastame ka edaspidi registreerimismärkide anomaaliat. Allolev pildike pärineb tõenäoliselt aastast 1984. Tähelepanelik lugeja saab aru, et tegemist ei ole 1942. aastal valmistatud autoga Volkswagen KdF 82. 

   

Tegelikult on tegemist 1972. aastal valmistatud autoga Volkswagen 1302 ehk rahvakeeli põrnikaga. Samal ajal tehtud foto veidi teise nurga alt. 

   

Kübelwageni registreerimismärk sattus põrnika külge üsna triviaalsel põhjusel. 70ndatel ja 80ndatel oli meremeestel võimalus pikematelt reisidelt tuua kaasa oma tarbeks autosid. Ühekaupa, tavaliselt Hollandi või Saksamaa sadamate lähedal olevatelt müügiplatsidelt. Sellisel teel on sel ajal Eestisse jõudnud ilmselt kümneid väljaspool raudset eesriiet valmistatud autosid. Kuid sellisel meetodil oli ka üks täiendus - autoga võis kaasa tuua ka varuosi. Ja nii juhtuski sageli, et koos komplektse autoga toodi kaasa teise auto jagu varuosi, mis praktikas oli sageli ... komplektne ja sõitev auto. Lihtsalt dokumentideta ning seda ei saanud ametlikult arvele võtta. Ka see Volkswagen jõudis Eestisse sellisel viisil "varuosadena" ning noor juba üht Volkswagenit omav Vahur ostis selle ära. Sai soodsalt, sest mootoris oli kolin sees. Vahurit ei heidutanud kolin mootoris ega dokumentide puudumine, sest mõlemale oli tal lahendus olemas. Sama käigukasti otsa istus täpselt ka kübelwageni mootor ning kuna nii olemasolev kübelwagen kui soetatud põrnikas olid rohelised, siis kruviti põrnika andmesildi asemele kübelwageni oma.

[MeelisV]

OT: aga haagis. mis see oli ?
omavalmistatud või siiski mingi sissetoodud asi ?

[indreksirk]

OT: aga haagis. mis see oli ?
omavalmistatud või siiski mingi sissetoodud asi ?

Ärme sellest eraldi teemat siia tee, aga lühike vastus on järgmine. Pärast kübelwageni valmimist 1980. aastal tekkis Vahuril soov ehitada endale haagissuvila. Sõita on siitpere meestele alati meeldinud, aga puhkamist ei ole me ära õppinud. Oleme proovinud, aga teiste inimeste jaoks ei paista see puhkusena, vaid pideva autoorienteerumisena. Igatahes ehitas ta algul ühe haagissuvila. 

   

See osutus aga raskeks ja kohmakaks, mistõttu müüs ta selle maha. Ja ehitas teise. Mõlemal oli tõstetav katus ning see väiksem oli tänu allalastavale esiseinale sobiv ka neljale inimesele magamiseks. 

   

Esimene haagissuvila on säilinud tänaseni - näha saab seda Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaigas. Teine teenis meid 1995. aastani ja leidis siis uue peremehe. Edasine saatus teadmata. 

   

Aga jätkame ikka põhiteemal edasi.