Mulle meeldib vana tööstuslik metallist mööbel. Eriti erinevad kapid, sest lisaks praktilisusele on need üldiselt ka tugevamad. Palju tugevamad ja toekamad kui need, mida tänapäeval kaubandusvõrgust või järelturult leida võib. Paraku on sellist vanemat ja toekamat tööstuslikku mööblit raske leida ning enamasti kui midagi müüki tuleb, siis see maksab korralikku hinda. Paljud oskavad kvaliteeti hinnata. Olen just suuremate metallist kappide otsingul olnud päris pikka aega ning olen ka tänaseni. Risti ette ei löö, kui miski remonti või kohendamist vajab.
Hobigaraaži metallitööruumis on kõik justkui juba paigas, kuid ei ole kohta, kuhu panna näiteks freespingi tarvikud, mõned raskemad tööriistad või varuosad. Mul on üks tänapäevane klassikaline plekist töökojakapp, kuid kui sinna keset riiulit näiteks treipingi padrun panna ning mõni asi veel, siis riiul lihtsalt deformeerub. Seega metallitööruumis ebapraktiline ja mõni aeg tagasi juba välja veetud. Järelturul olen paari-kolme võimalikku asendust toekama inventari näol kohanud, kuid need on kas koheselt ära ostetud või pole hammas lihtsalt peale hakanud. Mõnikord aga tuleb huvitav asi otse koju kätte...
Minu naaberkülas toimetas pikka aega hobikorras üks kalamees. Vähemalt minu jaoks oli ta kalamees, kes omas naabruskonnas suvilat, kuid elukutselt oli tegemist juba pensionil oleva trammipargi elektriku või elektromehaanikuna. Peale selle, et mere ääres trehvasime, temaga rohkem läbi ei käinud. Kuna mehel vanust piisavalt ja tervis enam nii hea pole, siis otsustas suvila maha müüa ja kolida aastaringselt linna korterisse elama. Kui suvila leidis uue omaniku, siis laekus läbi kolmanda isiku mulle telefonikõne, et mehel garaažis seinal vana suur elektrikilp ja et kui ma soovin, siis võin endale võtta.
Mõtlesin küll, et mis ma vana elektrikilbiga peale hakkan, kuid otsustasin siiski vaatama minna. Kohapeal selgus, et ega see väga elektrikilp ei olnudki. Tont seda teab, mis see algselt olnud on, kuid ilmselt oli endine ametimehest omanik püüdnud asja enda jaoks kodusemaks ehitada ja ehtinud selle täitsa autentse välgunoole ja rubilnikuga. Nagu näha, siis väljast petab inimese ära küll. Kui uks lahti teha, siis on kapp mis kapp. Teatavate modifikatsioonidega küll, kuid mis sellest.
Kapp on väga hea suurusega - kõrgust tasa 2 meetrit, laiust 75cm ja sügavust 45cm. Kaalu omajagu. Metall on korralik, kuskilt otseselt midagi väga katki polegi ning sisse on permanentselt keevitustega pandud viis riiulit. Alumine olemas olev riiul või siis kapi põhi on ümber ehitatud ning sinna on pandud punnlaudadest tasapind. Nagu vanale asjale ikka kohane on, on kappi korralikult modifitseeritud, mõned korrad värvitud, vana aja elektrikeevitusega kallal käidud ning erinevate kemikaalidega seestpoolt balsameeritud. Ühesõnaga nägi välja nagu ehe nõukaaegne tööstuslik kapp, kaalus nagu üks ning omas ka ajastukohaseid aroome. Mis sa hing veel ihkad!
Lisaks lisavarustusena paigaldatud puidust põhjale, välgunoolele ja rubilnikule hakkasid kohe silma veel ka järgmised modifikatsioonid. Kapi uks on ilmselt mingil ajahetkel ehitatud vasaku käe uksest parema käe ukseks parema käe uksest vasaku käe ukseks (edit: tänud Peeter2). Paigaldatud on uued tavauksele omased hinged ning vanad hinged on uksele alles jäetud. Tegelikkuses on lahtikäival poolel olemas ka vanade vastuste jäljed - lihtsalt ei paista fotol välja. Vaeva on nähtud ka sellega, et terve lukustusmehhanism on ümber tõstetud. Vasemal on näha poldi peast tehtud pime seal, kus varem lukustuse läbiviik oli. Lisaks on kapi alaossa keevitatud kaks nelikanttorust nö jalast. Ei kujuta ette, et kas ja mis seal all kunagi tegelikult on olnud või on kapp istunud otse põranda peal. Aga väga palju tähtsust see ei omagi.
Tegelikkuses on see kapp mul garaažis seisnud juba paar kuud, kuid aja puuduse tõttu ei saanud kohe kätt külge panna. Nüüd on see aeg! Kõigepealt eemaldasin toitelüliti käepideme. Näritud jälgedele viidates saab järeldada, et omanikul on olnud ikka väga vaja seda sinna paigaldada. Vaeva on nähtud kõvasti ja ilmselt nii mõnigi kord on pidanud sellise töövõtte puhul puuri teritama. Ja võib arvata, et selle kapi algne värv on olnud helehall, mitte hallikas-roheline nagu praegusel ajahetkel. Konstruktsiooni enda materjal on siinkohal üsna tummine.
Selle augu tarbeks lõikasin igatahes paraja lapi ning panin ära kinni. Nii uhket lisavarustust minule vaja pole.
Järgmisena võtsin ette alumise poole. Ehk jalased. Nii see asi tegelikkus välja näeb (ülemised fotod). Need vähesed toed ja tugevdused on tehtud õhemast plekist ja niivõrd-kuivõrd kokku keevitatud. Ilmselt mitte kõige tugevam lahendus, aga üllatuslikult on kestnud ning väga ära pole midagi väändunud. Igatahes lihvisin ja lõikasin keevised läbi ning eemaldasin jalased. Kõik muu jäi esialgu paika, sest tulevasi plaane need ei sega.
See, mis aga riiulitasapindadelt vastu vaatas, polnudki visuaalselt kõige hullem. Hull oli hoopis see lehk ja probleem maha saamisega. Nagu oleks kergelt söövitavad ja mitte kõige paremini kuivavad ained olnud. Kohe nurklihvijat ja terasharja näidates tulemust ei saanud. Hakkas sulama ja määrima. Kokkuvõttes meelitasin nii piduripuhastusvedelikuga, atsetooniga kui ksüleeniga. Iga keemia tundus võtvat mingi osa sellest plägast maha. Kuigi puhtaks ei saanud, aitas töötlemine nii palju, et kuivatas lõpuks pinnad ära. Nüüd kannatas juba nurklihvijaga kallale minna.
Sai enam-vähem hea, kuid visuaalselt mitte väga apetiitne. Pole viga, värviga parandab. Pärast sisemisi lihvimisi ja töötlemisi pesin sisu veelkord ksüleeniga üle ning puhusin nurgatagused ja pleki vahed suruõhuga puhtaks.
Edasi eemaldasin luugilt ja ukseavalt kõik üleliigsed hinged ja nende jäägid, lihvisin ebatasasusi siledamaks ning painutasin mõne koha väheke sirgemaks. Punktisin mõningad augud kinni ja silusin suuremad roostekohad terasharjastega kettaga.
Pärast terasharjaga hullemate kohtade töötlemist jätkasin paar tundi liivapaberiga järelpuhastamise ja karestamise eesmärgil.
Kokku ühe päeva rahulik nokitsemine. Sain kapi enam vähem vormi nii seest kui väljast. Arvan, et siinkohal on tehtud täiesti piisavalt, et anda asjale uut hingamist, kuid samal ajal säilitada teatavad vanusest tingitud armid ja omapärad.
Hobigaraaži metallitööruumis on kõik justkui juba paigas, kuid ei ole kohta, kuhu panna näiteks freespingi tarvikud, mõned raskemad tööriistad või varuosad. Mul on üks tänapäevane klassikaline plekist töökojakapp, kuid kui sinna keset riiulit näiteks treipingi padrun panna ning mõni asi veel, siis riiul lihtsalt deformeerub. Seega metallitööruumis ebapraktiline ja mõni aeg tagasi juba välja veetud. Järelturul olen paari-kolme võimalikku asendust toekama inventari näol kohanud, kuid need on kas koheselt ära ostetud või pole hammas lihtsalt peale hakanud. Mõnikord aga tuleb huvitav asi otse koju kätte...
Minu naaberkülas toimetas pikka aega hobikorras üks kalamees. Vähemalt minu jaoks oli ta kalamees, kes omas naabruskonnas suvilat, kuid elukutselt oli tegemist juba pensionil oleva trammipargi elektriku või elektromehaanikuna. Peale selle, et mere ääres trehvasime, temaga rohkem läbi ei käinud. Kuna mehel vanust piisavalt ja tervis enam nii hea pole, siis otsustas suvila maha müüa ja kolida aastaringselt linna korterisse elama. Kui suvila leidis uue omaniku, siis laekus läbi kolmanda isiku mulle telefonikõne, et mehel garaažis seinal vana suur elektrikilp ja et kui ma soovin, siis võin endale võtta.
Mõtlesin küll, et mis ma vana elektrikilbiga peale hakkan, kuid otsustasin siiski vaatama minna. Kohapeal selgus, et ega see väga elektrikilp ei olnudki. Tont seda teab, mis see algselt olnud on, kuid ilmselt oli endine ametimehest omanik püüdnud asja enda jaoks kodusemaks ehitada ja ehtinud selle täitsa autentse välgunoole ja rubilnikuga. Nagu näha, siis väljast petab inimese ära küll. Kui uks lahti teha, siis on kapp mis kapp. Teatavate modifikatsioonidega küll, kuid mis sellest.
Kapp on väga hea suurusega - kõrgust tasa 2 meetrit, laiust 75cm ja sügavust 45cm. Kaalu omajagu. Metall on korralik, kuskilt otseselt midagi väga katki polegi ning sisse on permanentselt keevitustega pandud viis riiulit. Alumine olemas olev riiul või siis kapi põhi on ümber ehitatud ning sinna on pandud punnlaudadest tasapind. Nagu vanale asjale ikka kohane on, on kappi korralikult modifitseeritud, mõned korrad värvitud, vana aja elektrikeevitusega kallal käidud ning erinevate kemikaalidega seestpoolt balsameeritud. Ühesõnaga nägi välja nagu ehe nõukaaegne tööstuslik kapp, kaalus nagu üks ning omas ka ajastukohaseid aroome. Mis sa hing veel ihkad!
Lisaks lisavarustusena paigaldatud puidust põhjale, välgunoolele ja rubilnikule hakkasid kohe silma veel ka järgmised modifikatsioonid. Kapi uks on ilmselt mingil ajahetkel ehitatud vasaku käe uksest parema käe ukseks parema käe uksest vasaku käe ukseks (edit: tänud Peeter2). Paigaldatud on uued tavauksele omased hinged ning vanad hinged on uksele alles jäetud. Tegelikkuses on lahtikäival poolel olemas ka vanade vastuste jäljed - lihtsalt ei paista fotol välja. Vaeva on nähtud ka sellega, et terve lukustusmehhanism on ümber tõstetud. Vasemal on näha poldi peast tehtud pime seal, kus varem lukustuse läbiviik oli. Lisaks on kapi alaossa keevitatud kaks nelikanttorust nö jalast. Ei kujuta ette, et kas ja mis seal all kunagi tegelikult on olnud või on kapp istunud otse põranda peal. Aga väga palju tähtsust see ei omagi.
Tegelikkuses on see kapp mul garaažis seisnud juba paar kuud, kuid aja puuduse tõttu ei saanud kohe kätt külge panna. Nüüd on see aeg! Kõigepealt eemaldasin toitelüliti käepideme. Näritud jälgedele viidates saab järeldada, et omanikul on olnud ikka väga vaja seda sinna paigaldada. Vaeva on nähtud kõvasti ja ilmselt nii mõnigi kord on pidanud sellise töövõtte puhul puuri teritama. Ja võib arvata, et selle kapi algne värv on olnud helehall, mitte hallikas-roheline nagu praegusel ajahetkel. Konstruktsiooni enda materjal on siinkohal üsna tummine.
Selle augu tarbeks lõikasin igatahes paraja lapi ning panin ära kinni. Nii uhket lisavarustust minule vaja pole.
Järgmisena võtsin ette alumise poole. Ehk jalased. Nii see asi tegelikkus välja näeb (ülemised fotod). Need vähesed toed ja tugevdused on tehtud õhemast plekist ja niivõrd-kuivõrd kokku keevitatud. Ilmselt mitte kõige tugevam lahendus, aga üllatuslikult on kestnud ning väga ära pole midagi väändunud. Igatahes lihvisin ja lõikasin keevised läbi ning eemaldasin jalased. Kõik muu jäi esialgu paika, sest tulevasi plaane need ei sega.
See, mis aga riiulitasapindadelt vastu vaatas, polnudki visuaalselt kõige hullem. Hull oli hoopis see lehk ja probleem maha saamisega. Nagu oleks kergelt söövitavad ja mitte kõige paremini kuivavad ained olnud. Kohe nurklihvijat ja terasharja näidates tulemust ei saanud. Hakkas sulama ja määrima. Kokkuvõttes meelitasin nii piduripuhastusvedelikuga, atsetooniga kui ksüleeniga. Iga keemia tundus võtvat mingi osa sellest plägast maha. Kuigi puhtaks ei saanud, aitas töötlemine nii palju, et kuivatas lõpuks pinnad ära. Nüüd kannatas juba nurklihvijaga kallale minna.
Sai enam-vähem hea, kuid visuaalselt mitte väga apetiitne. Pole viga, värviga parandab. Pärast sisemisi lihvimisi ja töötlemisi pesin sisu veelkord ksüleeniga üle ning puhusin nurgatagused ja pleki vahed suruõhuga puhtaks.
Edasi eemaldasin luugilt ja ukseavalt kõik üleliigsed hinged ja nende jäägid, lihvisin ebatasasusi siledamaks ning painutasin mõne koha väheke sirgemaks. Punktisin mõningad augud kinni ja silusin suuremad roostekohad terasharjastega kettaga.
Pärast terasharjaga hullemate kohtade töötlemist jätkasin paar tundi liivapaberiga järelpuhastamise ja karestamise eesmärgil.
Kokku ühe päeva rahulik nokitsemine. Sain kapi enam vähem vormi nii seest kui väljast. Arvan, et siinkohal on tehtud täiesti piisavalt, et anda asjale uut hingamist, kuid samal ajal säilitada teatavad vanusest tingitud armid ja omapärad.
