[Lauri_L]

Mulle meeldib vana tööstuslik metallist mööbel. Eriti erinevad kapid, sest lisaks praktilisusele on need üldiselt ka tugevamad. Palju tugevamad ja toekamad kui need, mida tänapäeval kaubandusvõrgust või järelturult leida võib. Paraku on sellist vanemat ja toekamat tööstuslikku mööblit raske leida ning enamasti kui midagi müüki tuleb, siis see maksab korralikku hinda. Paljud oskavad kvaliteeti hinnata. Olen just suuremate metallist kappide otsingul olnud päris pikka aega ning olen ka tänaseni. Risti ette ei löö, kui miski remonti või kohendamist vajab. 

   
Hobigaraaži metallitööruumis on kõik justkui juba paigas, kuid ei ole kohta, kuhu panna näiteks freespingi tarvikud, mõned raskemad tööriistad või varuosad. Mul on üks tänapäevane klassikaline plekist töökojakapp, kuid kui sinna keset riiulit näiteks treipingi padrun panna ning mõni asi veel, siis riiul lihtsalt deformeerub. Seega metallitööruumis ebapraktiline ja mõni aeg tagasi juba välja veetud. Järelturul olen paari-kolme võimalikku asendust toekama inventari näol kohanud, kuid need on kas koheselt ära ostetud või pole hammas lihtsalt peale hakanud. Mõnikord aga tuleb huvitav asi otse koju kätte...

   
Minu naaberkülas toimetas pikka aega hobikorras üks kalamees. Vähemalt minu jaoks oli ta kalamees, kes omas naabruskonnas suvilat, kuid elukutselt oli tegemist juba pensionil oleva trammipargi elektriku või elektromehaanikuna. Peale selle, et mere ääres trehvasime, temaga rohkem läbi ei käinud. Kuna mehel vanust piisavalt ja tervis enam nii hea pole, siis otsustas suvila maha müüa ja kolida aastaringselt linna korterisse elama. Kui suvila leidis uue omaniku, siis laekus läbi kolmanda isiku mulle telefonikõne, et mehel garaažis seinal vana suur elektrikilp ja et kui ma soovin, siis võin endale võtta. 

   
Mõtlesin küll, et mis ma vana elektrikilbiga peale hakkan, kuid otsustasin siiski vaatama minna. Kohapeal selgus, et ega see väga elektrikilp ei olnudki. Tont seda teab, mis see algselt olnud on, kuid ilmselt oli endine ametimehest omanik püüdnud asja enda jaoks kodusemaks ehitada ja ehtinud selle täitsa autentse välgunoole ja rubilnikuga. Nagu näha, siis väljast petab inimese ära küll. Kui uks lahti teha, siis on kapp mis kapp. Teatavate modifikatsioonidega küll, kuid mis sellest.

   
Kapp on väga hea suurusega - kõrgust tasa 2 meetrit, laiust 75cm ja sügavust 45cm. Kaalu omajagu. Metall on korralik, kuskilt otseselt midagi väga katki polegi ning sisse on permanentselt keevitustega pandud viis riiulit. Alumine olemas olev riiul või siis kapi põhi on ümber ehitatud ning sinna on pandud punnlaudadest tasapind. Nagu vanale asjale ikka kohane on, on kappi korralikult modifitseeritud, mõned korrad värvitud, vana aja elektrikeevitusega kallal käidud ning erinevate kemikaalidega seestpoolt balsameeritud. Ühesõnaga nägi välja nagu ehe nõukaaegne tööstuslik kapp, kaalus nagu üks ning omas ka ajastukohaseid aroome. Mis sa hing veel ihkad!

   
Lisaks lisavarustusena paigaldatud puidust põhjale, välgunoolele ja rubilnikule hakkasid kohe silma veel ka järgmised modifikatsioonid. Kapi uks on ilmselt mingil ajahetkel ehitatud vasaku käe uksest parema käe ukseks parema käe uksest vasaku käe ukseks (edit: tänud Peeter2). Paigaldatud on uued tavauksele omased hinged ning vanad hinged on uksele alles jäetud. Tegelikkuses on lahtikäival poolel olemas ka vanade vastuste jäljed - lihtsalt ei paista fotol välja. Vaeva on nähtud ka sellega, et terve lukustusmehhanism on ümber tõstetud. Vasemal on näha poldi peast tehtud pime seal, kus varem lukustuse läbiviik oli. Lisaks on kapi alaossa keevitatud kaks nelikanttorust nö jalast. Ei kujuta ette, et kas ja mis seal all kunagi tegelikult on olnud või on kapp istunud otse põranda peal. Aga väga palju tähtsust see ei omagi.

   
Tegelikkuses on see kapp mul garaažis seisnud juba paar kuud, kuid aja puuduse tõttu ei saanud kohe kätt külge panna. Nüüd on see aeg! Kõigepealt eemaldasin toitelüliti käepideme. Näritud jälgedele viidates saab järeldada, et omanikul on olnud ikka väga vaja seda sinna paigaldada. Vaeva on nähtud kõvasti ja ilmselt nii mõnigi kord on pidanud sellise töövõtte puhul puuri teritama. Ja võib arvata, et selle kapi algne värv on olnud helehall, mitte hallikas-roheline nagu praegusel ajahetkel. Konstruktsiooni enda materjal on siinkohal üsna tummine.

   
Selle augu tarbeks lõikasin igatahes paraja lapi ning panin ära kinni. Nii uhket lisavarustust minule vaja pole. 

   
   
   
Järgmisena võtsin ette alumise poole. Ehk jalased. Nii see asi tegelikkus välja näeb (ülemised fotod). Need vähesed toed ja tugevdused on tehtud õhemast plekist ja niivõrd-kuivõrd kokku keevitatud. Ilmselt mitte kõige tugevam lahendus, aga üllatuslikult on kestnud ning väga ära pole midagi väändunud. Igatahes lihvisin ja lõikasin keevised läbi ning eemaldasin jalased. Kõik muu jäi esialgu paika, sest tulevasi plaane need ei sega.

   
See, mis aga riiulitasapindadelt vastu vaatas, polnudki visuaalselt kõige hullem. Hull oli hoopis see lehk ja probleem maha saamisega. Nagu oleks kergelt söövitavad ja mitte kõige paremini kuivavad ained olnud. Kohe nurklihvijat ja terasharja näidates tulemust ei saanud. Hakkas sulama ja määrima. Kokkuvõttes meelitasin nii piduripuhastusvedelikuga, atsetooniga kui ksüleeniga. Iga keemia tundus võtvat mingi osa sellest plägast maha. Kuigi puhtaks ei saanud, aitas töötlemine nii palju, et kuivatas lõpuks pinnad ära. Nüüd kannatas juba nurklihvijaga kallale minna.

   
Sai enam-vähem hea, kuid visuaalselt mitte väga apetiitne. Pole viga, värviga parandab. Pärast sisemisi lihvimisi ja töötlemisi pesin sisu veelkord ksüleeniga üle ning puhusin nurgatagused ja pleki vahed suruõhuga puhtaks.

   
   
Edasi eemaldasin luugilt ja ukseavalt kõik üleliigsed hinged ja nende jäägid, lihvisin ebatasasusi siledamaks ning painutasin mõne koha väheke sirgemaks. Punktisin mõningad augud kinni ja silusin suuremad roostekohad terasharjastega kettaga. 

   
Pärast terasharjaga hullemate kohtade töötlemist jätkasin paar tundi liivapaberiga järelpuhastamise ja karestamise eesmärgil. 

   
Kokku ühe päeva rahulik nokitsemine. Sain kapi enam vähem vormi nii seest kui väljast. Arvan, et siinkohal on tehtud täiesti piisavalt, et anda asjale uut hingamist, kuid samal ajal säilitada teatavad vanusest tingitud armid ja omapärad.

[Peeter2]

Pildil on igatahes vasaku käe uksega kapp ja kunagi on ta olnud parema käe uksega. Mitte vastupidi

[A.V.S.K]

Siinkohal tahan südamest tänada ka üht meie ksf-i, kes täitsa omaalgatuslikult võttis minuga ühendust ja pakkus selle projekti jaoks oma üleliigseid perfostendi

Kuskohast selliseid perforstende saaks tööriistadele tänapäeval?
Mõistliku mitte kullahinnaga?

On kellegil ostukogemust või teab, kes müüb (ka eraisikutele).

[Lauri_L]

Siinkohal tahan südamest tänada ka üht meie ksf-i, kes täitsa omaalgatuslikult võttis minuga ühendust ja pakkus selle projekti jaoks oma üleliigseid perfostendi

Kuskohast selliseid perforstende saaks tööriistadele tänapäeval?
Mõistliku mitte kullahinnaga?

On kellegil ostukogemust või teab, kes müüb (ka eraisikutele).

Mina olen omad sinised perfoseinad ostnud Balti Laomeistrist. Neil on aeg-ajalt täitsa arvestatavaid soodukaid. Ega keegi sulle ilmselt odavamat hinda pakkuda ei suuda, kui uut asja silmas pidada. Järelturu kaup on üllataval kombel vaid grammi (5-10€ olenevalt raami suurusest) odavamad kui sedagi. Ning sel juhul pead leppima, et ei pruugi saada õiget suurust, värvid erinevad, kulumisaste on erinev, sügavus võib olla erinev ning halvemal juhul satub sisse mõni plaat, millel on vale augu suurus ja või vahe. Lisaks on nende kauplus Tallinnas olemas, asjad kohapeal riiulis ning kohapeal makstes jalutad asjaga minema nagu poest paki piimaga. 

   
Nüüd teemaga edasi minnes pean aga tunnistama, et olen pikalt olnud (nagu nii mõnigi siinne ksf) Vevori klient. Kvaliteet on üldjuhul tugev keskmine ning sealt üles, klienditeenindus mega (pead oskama inglise keelt), hinnad mõistlikud ning seda pole veel juhtunud, et midagi pärast tellimist hiljaks oleks jäänud. Valik on ju mega mida pakutakse... Iga tellitud asi (ja neid on mul palju) on olnud 5-7 kalendripäevaga kodus ukse taga. Muljetavaldav võrreldes meie Eesti ja teiste suuremate Baltikumi veebipoodidega. Minu viimane ost Vevorist sisaldas lisaks mõningatele käsitööriistadele midagi, millest olen päris pikalt puudust tundnud. Kui ma midagi garaažis lõikan, keevitan ja lihvin, siis enamasti teen seda ukse ees. Et sodi garaaži ei lendaks ja ise õues märjaks või lumiseks ei saaks. Nagu ikka. Metalli töötlemisel garaaži lendavat metallipuru ja keevitussädemeid olen seni püüdnud käepärasega - plastmassist, papist ja vineerist tahvlid. Neid on ka ustele, seintele, masinatele ja värvitud pindadele kaitseks pandud. Sisuliselt samad abivahendid, mille endale külje alla viskad kui auto alla ronid. Metallitöö juures loomulikult pole kõige ohutum, mugavam ja kaitsvam lahendus. 

   
Ostetud sai ratastel keevitusekraan. Pikalt käisin tegelikult kodumaistes kauplustes luurel, et osta needitud aukudega keevituskardinat, kuhu ise raam ümber ehitada. Midagi oli ja siis midagi jälle ei olnud (st tellimisel 30tp jms). Olid ka muud tagasilöögid nagu sobiv suurus, neetide vähene arv kinnitamiseks raami vahele jne. Ühesõnaga aega kulus ja tolku netu. Seejärel avastasin puhtjuhuslikult, et Vevoris on ka keevitusekraane võtta. Hind oli tunduvalt kliendisõbralikum kui kohtades kus känud olin ning raam komplektis kaasas. Kokkuvõttes sain komplekti kätte 60 euroga, mis sisaldas veebilehe soodushinda, millele lisandus minu enda püsikliendi boonus. Transport oli küll lisaks, kuid see summa oli marginaalne arvestades, et sai ka palju muud samasse tellimusse pandud. 

   
Kogu komplekt saabus Vevorile omases lainepapist pakendis, kuhu olid kõik detailid piinliku täpsusega pakendatud. Iga detail veel eraldi mullikiles. Viisakat pakitud saadetist (mis on Vevorile pigem omane) on alati hea meel saada. Pakendis olid siis kokkupandav raam, ekraan ise, rattad, kasutusjuhend ning punt kaablisidemeid ekraani kinnitamiseks raamile.

   
Selge on see, et sellise hinna eest ei saa profitoodet, kus peal vabal ajal lõuga tõmmata. Metallkarkass on võrdlemisi õhuke ja võbelev, kui seal midagi vahel ei ole. Natuke ka kiiva kiskuv. Pinnatöötlus ja värvkate on aga väga heal tasemel. Suurem võbelemine kaob, kui karkassile kangas vahele panna ning kiiva kiskuvad detailid saab sirgeks kergema toore jõuga käte vahel. Rattad on kenad - küll plastik, kuid kergema pehmema pinnakattega. Pöördmehhanism on kuulidel ning neljast rattast kahel on pidurid. Ainuke möödalaskmine oli see, et ratastega ei tulnud kinnitamiseks kaasa seibe. Kui laia seibi vahele ei pane, võib kergesti õhukesest metallist jala mutriga kokku pressida. Fotol olevad seibid on oma varudest ning kulusid siinkohal marjaks ära. 

   
   
Kõik kinnituskohad on kenasti materjali sisse needitud, need on tugevad ja neid on piisavalt palju, et kogu asja ühtlaselt pinges hoida. Detailid, mida meie kohalikes kaubandusketis müüdavatel lahendustel väheks kippus jääma. Õmblused tunduvad olema kenad ja tugevad, kuigi siin-seal leidus lõikamata niidi(või millega iganes õmmeldud on)otsasid.

   
Kokkuvõttes annaks konstruktsioonilisele ülesehitusele hindeks 2,5...3/5 ja ekraani materjalile endale tubli 5/5. Tegemist mingit tõugu klaaskiudkangaga, mis on immutatud silikoon ilaadse materjaliga mõlemalt poolt. Näha on, et pole kõige õhem materjal. Nagu mainisin, siis kokku on õmmeldud tummiselt ning mingil põhjusel on lisatud ka aken. Mina viimasest lugu ei oska pidada, kuid kui on, siis las olla. Kokkupanduna on ekraani kõrguseks tublid 198cm ning laiuseks 243cm. Kokku sai ostetud neli ekraani, millest saab vajadusel ehitada lahtise garaažiukse ette tööala või siis vajadusel nelja seinaga ajutise metallitöö- ja keevituspinna garaaži sisse. Peamine on see, et nüüd on garaažis sisalduv paremini kaitstud. Safety first!

   
Sellise pika sissejuhatusega aga tahtsin tulla tagasi eelmise postituse töökoja kapi juurde. Sellel kapil puudus põhi ning põhja alla kunagi paigaldatud jalased sai maha lõigatud, sest need ei toetanud kapi raskust piisavalt hästi. 

   
Otsustasin, et teen kapi põhjale ümber nurkrauast raami nii, et see kannaks kogu kapi põhja. Ehk siis kapi metallist konstruktsioone, mis muidu vastu põrandat puutuksid. Ei midagi keerulist - lihtsalt ja kiirelt valmiv lahendus. Töökoja kapi põhja välismõõdud olid siinkohal 75cm*45cm.

   
   
Taaskord tegelesin osalise taaskasutusega. Pikema külje jaoks lõikasin tükid uuest toorikust, lühemate külgede jaoks läksid kasutusse ülejäägid, mis mõni aeg tagasi töökotta korrastatud töölauast üle jäid. Sellepärast ongi materjal pisut erineva gabariidiga. Lõppkiirusele see aga ei mõju. Diagonaalid paika ning keevitama.

   
Siin on minu uued elektroodid - väga head elektroodid on. Oma varasemates postitustes olen üsna tugevalt kritiseerinud oma odavat Telwini elektroodkeevitust. Kuigi üldiselt ma ei ole loobunud seisukohast, et see masin ongi s*tt, tuleb taaskord kiita siinse foorumi kasutajaid, kes on minu projektidesse panustanud tänuväärselt palju. Mõni aeg tagasi võttis minuga ühendust üks väga lugupeetud kaasfoorumlane, kes minu teemasid hoolega loeb ning paneb hästi tähele, kui ma millegagi rahul pole  Selle inimese ja persooni teeb suureks asjaolu - kus näed viga laita, seal tule ja aita. Ühesõnaga võttis härra minuga ühendust, jagas oma teadmisi ja kogemusi keevitamise vallas ning kutsus külla, kus teooria leidis ka praktikas kasutamist. Kogu selle protsessi lõpptulemus on see, et minu senised Elga, UTP ja Esab elektroodid läksid tagasi ahju peale paremaid aegu (ja keevitusaparaate) ootama ning asemele kolisid Lincoln Electric'u Omnia 46 elektroodid. Täiesti uskumatu, kuidas saab üks elektrood (ning näpunäited kogemustega inimeselt) muuta ühe töövõimetu vaimusünnituse täitsa toimivaks keevitusaparaadiks. Ühesõnaga ei esine enam elektroodide kinnijäämist, süttimine ning korduv süütamine on väga hea ning voolutugevuse aken, kus elektrood hästi töötab on mugavalt lai. Miks ma siinkohal jätan ütlemata, et minu odav keevitusaparaat töötab nüüd hästi on see, et õppeaparaadina kasutusel olnud masin (mis oli täiesti tavaline väike ning päevi näinud masin) tegi minu omale mäekõrguselt silmad ette. Kokkuvõttes on tehnikaga kuidas on, aga sellist meeldivat suhtumist ja kogemuste jagamist täiesti võõra inimese poolt tänapäeval kohata on kahetsusväärselt harv. 

   
   
Kokkuvõttes käis uute elektroodidega kapile toetava põhja raami kokkusäristamine seekord lõbusas meeleolus ning ilma vandesõnadeta. 

   
Selline tore raam sai. Õnnestus teha üsna täpne suurus. Kapi põhja ümber istub kergemate haamrilöökidega.

   
Kuivõrd töökojaruumi põrand on põranda keskel asuva äravoolutrapi poole kaldega, siis pidin raamile ehitama ka reguleeritava kõrgusega jalad. Miks nii pikad? Aga sellepärast, et nagu iga teine seade ruumis, peab ka kapp kogu sisuga olema vajadusel roklaga teisaldatav. Ehk jala kõrgus peab olema vähemalt 80mm. Materjali valik on taas kodune ehk käepärastest vahenditest kokku pandud.

   
Kõigepealt lõikasin sobivad pikkused M16 keermelatti, neile keevitasin otsa mutrid ning tulemi keevitasin omakorda raami külge nurkadesse. Tugipinnaks M16 suur seib, mis on punktitud M16 mutri külge. Selline lahendus annab turvalise 12mm reguleerimisvahemiku, mis minu põranda puhul on täitsa piisav. Kui tulevikus peaks kapp kuhugi mujale siirduma, siis saab vajadusepõhiselt kas täiendava mutri otsa keevitada või asendada olemasoleva pika mutriga. Praegusel hetkel on aga lahendus täitsa piisav. 

   

[M.R.]

Elektrikapi tundub olema nõukaaegne ЩО-70 sektsioon. 
Lüliti oleks mina kohandanud ukse lukustamiseks ja kirjad oleks värvinud "С газом" ja "Без газа"

Pildid kapi aluse raami keevitamisest.... mul lõi mõlemasse põlve valu sisse....

[jrgen20]

5+ kapi alusraamile. Ise kasutan keermelati ja mutri lahendust oma helitehnika riiulis. Muidugi tubastes tingimustes kasutan mitte mutri otsa keevitatud seibi vaid ostsin laia kraega mutri ja kuna toas vaja vahest lohistada, panin sinna veel kleebitavad mööblivildid. Igatahes jõudu ja jaksu!