[v6sa]

Eks sul jah seda kepsutamist, vangerdamist ja loodimist nüüd seal ruumis tuleb taluda. ...

1500 euro väärtuses kannatab tükk aega kepsutada hobikasutajal Arvutus on armutu.

Rulltee asemel ajab asja päris hästi ära puidust toetuspinnaga reguleeritava kõrgusega ehituspukk või kiirlahendusena sobilik pakk euroaluseid. Ehituspoe odav reguleeritava kõrgusega toetusrullik pikem ei kõlba ilma laia lisaaluseta või maa külge kinnitamata - kipub ümber kukkuma, kui vähegi miski takistama juhtub sujuvat veeremist.

[Lauri_L]

Kommuuni poolt on pinge peal. Alustasin saepingile väljahüütud abivahendi tegemist ehk teemaks nn "rulltee". Siiski tuleks arvestada, et see on kõigest väike teisaldatav pink, mitte metallitöökoja põhitöövahend. Rullteed kui sellist sellele otseselt vaja ei ole. Töötasapinna kõrgus jääb kõigest 65cm juurde. Ning kodukasutuses läheb harva vaja lõigata 6m materjali kaheks 3m jupiks. Aga siiski peab kõigeks valmis olema. Tükk aega mõtlesin, et missugune lahendus oleks sellise mõõduga pingile ja minule endale kõige mõistlikum. Mõte ikkagi materjali saagimise ajal raskemale profiilile tuge anda ning seda kergema vaevaga saele ette sööta. Tulenevalt madalast töötasapinna kõrgusest ning mõõtudest jääb klassikaline täiskpikkuses rulltee ära. Selleks ei ole lihtsalt ruumi, vajadust ja aega. Jäävad iseseisvad lahendused nö statiivide näol. Neid oleks kaks disaini ehk siis ühel kohal seisev ning rulliga pealt või ratastel ning ülevalt ilma rullita. Otsustasin valida teise variandi. Seda sellepärast, et neid oleks vaja potentsiaalselt vähem kui rulliga variante - mööda põrandat liikuv liigub koos materjaliga ning toetuspind ei kao materjali pikkuse vähenemisega, vaid jääb kindlalt paigale. Ehk sisuliselt saaks kodukasutuses kolme statiivi asemel kahega hakkama - üks statiiv toetab ühelt poolt ja teine vajadusel teiselt poolt pinki.

   
Sissejuhatuseks enne tööd proovilõikusest foto. Kõigepealt lõige 90-kraadi, seejärel lõige 45-kraadi. Ei saa öelda, et ei lõika. Materjal 40x40x4 ning läheb läbi nagu võist. Kuna mul tootmist pole ning kiire peale ei sunni, siis raami allaliikumiskiiruse olen hoidnud võimalikult minimaalse. Säästab tera. 

   
Sisuliselt on plaan teha 40x40cm alusraam, sinna peale püstised postid ja vahele reguleeritava kõrgusega tugi. Alustasin saagimise õppeperioodi püstiste postide väljasaagimisega. Materjal nagu öeldud 40x40x4 nelikanttoru. 

   
Kõik lõikamised teen koos emulsiooniga. Emuslioonipump on fikseeritud tootlikusega ning mahu drosseldamine toimub surveliinile paigaldatud väikese kuulklapiga. Emulsiooni annan peale täpsel nii palju, kui sae tera seda edasi suudab kanda ning täpselt nii vähe, et üleliigne mööda töökoda laiali ei pritsiks. 

   
Emulsiooni pingiga kaasas ei olnud. Siiski leidus seda minu oma varudes. Ca 15 aastat tagasi muretsesin kaks 5l kanistrit koos spetsiaalse desoainega treipingi tarvis, aga sinna pole see kunagi jõudnud. On kogu selle aja mitteavatuna riiulis seisnud. Pärast veega lahjendamist sai sellest kollakaspruun vedelik ning lõhn ka täitsa talutav. Seega usun, et on täiesti kasutuskõlblik ning bakter pole sisse elama kolinud. Kontsentratsiooni mõõtsin ca 8% peale.

   
Kui lihtsamad 90-kraadised lõiked edukalt tehtud, julgesin juba rohkem materjali kruustangide vahele panna. Ehk siis alustasin alusraami jaoks tükkide saagimisega.

   
Kuivõrd statiive tuleb kaks, siis 40x40 alusraami jaoks lõikasin kokku kaheksa tükki 45-kraadiste nurkadega mõlemas otsas. Lähevad kokku sarnaselt pildiraamile.

   
Minu praeguse keevituspinna kõige suurem puudus on lisaks madalale tööasendile ka see, et mul pole võtta ühtegi ideaalilähedaselt sirget pinda. Seega on väga raske kokku keevitada raami, mis ei jääks kõver. Enam-vähem korralikult sirgete raamide kokkukeevitamiseks olen seni kasutanud fotol olevat võtet. Ehk siis kaks kokkukeevitatavat detaili pitskruvidega ühe ja sama jäiga metallitüki külge kinni. Hea on seda teha näiteks tükil madalamal IPE talal või veelgi parem, HEA talal. Neil on kenasti laiad, siledad ja tasapinnas pinnad ning hea võimalus pitskruvisid paigaldada. Ehk sisuliselt on võimalik kaks profiili omavahel sirgelt kokku keevitada ilma siledat põrandapinda või keevituslauda omamata. Kuna antud juhul on tegemist statiiviga, siis selle alus "propelleris" kindlasti ei tohiks olla. Kuna minu majapidamises on hetkel taladega nagu on, siis kasutasin olemasolevat materjali. Kui nüüd fotol olev tükk kokku punktida ja seejärel teine samasugusel meetodil külge pookida, siis tulemus peaks jääma igati rahuldav.

   
   
Ja jäi ka. Koduste vahenditega mõõtes on nurgad ilusti täisnurgad ning kogu raam kenasti tasapinnas. Siledale alusele asetades ei kõigu ühelegi nurgale vajutades. 

   
Ühe soojaga märkisin ära ning tegin valmis kohad ratastele.

   
Rattad on taas nö pügihunnikust või siis teise mehe äraviskamisele minevast kolast. Ratta läbimõõt 40mm ning miskise pisut pehmema kummilaadse kattega. Seal veel ka tootekleepsud peal. Raske aru saada, aga juttu tundus olevast 50kg kandevõimest. Kui see tõele vastab, siis minu jaoks on see enam kui piisav. Selliseid rattaid oli mul varuks täpselt 8tk. Tuleb tõdeda, et sellise pingiga töö tegemine on ikka igati nauditav. Kiire, tomu- ja sädemevaba ning võrdlemisi müravaba. 

   
Iga ratta puhul kõigepealt markeriga augu märk ja seejärel torniga punkt keskele.

   
Seejärel puurimine ja keermestamine - kokku 32 korda

[M.R.]

Tummine sirge pind.

         

[Janka]

... ja suure raami "propellerluse vastane võitlus" ning väljaloodimine peale diagonaalide võrdseks ajamist ja enne detailide kokkupunktimist. Reaalselt pole tarvis mingisugustki klaassiledat ja noolsirget töölauda 
https://youtu.be/lbIXQkveJz8?si=RpblcJe7jx8mwlaG

[muska71]

Kuna siin mõnel seltsimehel sõrmed sügelevad hirmsalt ja postitused kustuvad vastuseid saamata siis küsin uuesti.Eelmisel lehel räägiti mingitest tabelitest saelindi kiiruse puhul,pole varem kuulnud ega näinud ja minuteada lõikekiiruse määrab lõikeinstrumendi valmistaja,vähemalt treiteradel on nii.
Minu isiklik kogemus stokkeri koneita mkt lindid kõigil neil madal kiirus mingi 20/ms hambad murduvad...Tõstad kiiruse 60m/ms peale ja hambad enam ei murdu vaid kuluvad...Loomulikult hakkasin kõrist kinni koneital ja sealne soovitus lühialt oli,et eemalda saelt mootor ja hakka saagi vändast ringi ajama...ehk nende arvates on 20 kiirus liiga suur ja vaja madalamat kiirust...Tegelikult kõik vastupidi...

[Lauri_L]

Eelmisel lehel räägiti mingitest tabelitest saelindi kiiruse puhul,pole varem kuulnud ega näinud ja minuteada lõikekiiruse määrab lõikeinstrumendi valmistaja,vähemalt treiteradel on nii. Minu isiklik kogemus stokkeri koneita mkt lindid kõigil neil madal kiirus mingi 20/ms hambad murduvad...Tõstad kiiruse 60m/ms peale ja hambad enam ei murdu vaid kuluvad...Loomulikult hakkasin kõrist kinni koneital ja sealne soovitus lühialt oli,et eemalda saelt mootor ja hakka saagi vändast ringi ajama...ehk nende arvates on 20 kiirus liiga suur ja vaja madalamat kiirust...Tegelikult kõik vastupidi...

20m/s 20m/min on ilmselgelt liiga aeglane kiirus mistahes metallisae lindile. Sinna kanti võiks selle ehk hädapärast kruvida mõningate väga kõvade tööriista- ja roostevabade teraste puhul. Tavalise pehme süsinikterase puhul on normaalne kiirus 60-80m/min juures ning isegi seda loetakse lintsae puhul võrdlemisi aeglaseks kuni keskmiseks kiiruseks kui ka pehmemaid sünteetilisi materjale arvesse võtta. Kahju, et Koneita oma tagasisidega nii mööda pani. Ehk jäi mingi info vahepeal ridade vahele kinni  ning läks kaduma.

Kuid hea tabel kiiruste valimiseks asub näiteks siin: https://onlinesupply.ca/image/data/blog-...-speed.jpg

Kindlasti tuleks valida materjali paksusele ja profiilile (ümar ja täismetall vs profiil) vastav lint. Nende kohta on hea tabel siin: https://www.dakin-flathers.com/blog/band...-tpi-chart


Loodan, et oli abiks.

[Lauri_L]

Jätkan...

   
Järgmisena lõikasin välja tükid statiivide tugipinna ja selle kõrguse reguleerimiseks. Kuna need kaks on omavahel poltidega seotud, siis tuli ka augud sisse puurida. Seda oli mõistlik mingisugusegi täpsuse tagamiseks teha samaaegselt. 

   
Selline tuligi välja. Esialgu natuke kohmakas tundub, kuid pea muud ei suutnud välja mõelda. Ehk siis alumine pool sellest tuleb statiivi postide vahele keevitada ning ülemist saab alumise suhtes üles-alla ning nurga alla reguleerida. Kuivõrd põrand võib olla tööpingi suhtes kaldu nii pikisuunas kui ristisuunas, siis jätsin võimaluse mõlemat pidi reguleerimiseks. Poldid läbivad alumist osa, kuid ülemist osa vaid ühelt poolt. Kõrgust ning kallet reguleerib kolmest mutrist kahe alumise üles-alla keeramisega. Ülemine hoiab tasapinda fikseerituna. Reguleerimisulatus on taas selline valitud, et peaks minu põranda kaldega sobima ning jääb veel ülegi. 

   
Siin mõlemad toed, sest statiive tuleb kaks. Kasutasin olemasolevaid metalli ülejääke, sestap on ka kuju pisut erinev. Funktsionaalsust see muidugi ei mõjuta. 

   
Siin ajasin toed püsti ja aluse suhtes täisnurga alla. Valminud tükid panin ajutiselt vahele, et poste teineteisest õigel kaugusel hoida. Seejärel läksid punktid fikseerimiseks peale.

   
Et mitte suures tuhinas ämbrisse astuda, siis toetuspinna paika seadmiseks ajasin nii sae kui statiivi enda enam-vähem tasasele pinnale, reguleerisin tugipinna keskmisse asendisse ning seadsin kogu krempli kõrguse viimaseks seadistamiseks pingi kruustangidesse kinnitatud nelikanttoru alla. See on reaalne tulevane tugipinna kõrgus. Enne seda paigutasin statiivi alla puuklotsid, mis olid valitud vastavalt rataste kõrgusele. 

   
Mõlemad toed reguleeritud õigele kõrgusele ja punktitud.

   
Siin tekkis kohe ka üks väiksemat sorti tagasilöök disaini osas. Nimelt, et üles-alla reguleeritavat tuge kahe posti vahele paika saada, siis oli reguleerimispoldile vaja seestpoolt ülemist profiili mutter peale saada. Aga kuidas sa selle mutri sinna meelitad ja poldi otsa keerad, kui see asub kahe posti vahel ja seda pole nii võimalik kinni hoida. Poldi pead ei tahtnud hakata alt ära lõikama - idee sellest, et mutter lahti keeramisel maha ei kuku ja ära ei veere, meeldis liiga palju.  

   
Seega võtsin suvalise poldi (eelmisel fotol), panin mõlemale poole hoidmiseks mutrid peale ning punktisin sisemise mutri sisepinnale kinni. Seejärel ajutine polt ära ning läks tagasi kõrguse reguleerimiseks pikk polt. 

   
Nii saab kahe posti vahel oleva ja ligipääsu mitte omavasse nelikanttorusse poldi sisse keerata ilma mutrit kinni hoidmata ning selle väljastpoolt teise mutriga stoperdada.

[Janka]

Jääb üle ainult värvida ja umbes säärane asi külge kruvida või kleepida ja siis on üsnagi perfecto 

   

[Telc]

Leidlikkuse eest topeltpunktid.

Kuna  kogu teema on hästi läbikaalutud informatsiooni ladu siis küsin infot juurde.

Kas otse 4mm toruseina lõigatud keermestatud ava oleks lahjaks jäänud?

Või neetmutter, mille saanuks ka veel keevitustäpiga ära julgestada?

[isandpauk]

Kuna reguleeritava kõrgusega kokkuklapitavad rulltoed on suht mõistliku hinnaga saadaval, siis tekkis küsimus - mida paksust rauast toed siis tegema hakkavad, kui neid parasjagu lõikamisel toeks vaja ei ole?
Teostus 5. 
Ma ise oleks kasutanud keevismutreid ja need oleks keevitanud välisküljele.  
Palun jätkata.

[Lauri_L]

Leidlikkuse eest topeltpunktid.
Kuna  kogu teema on hästi läbikaalutud informatsiooni ladu siis küsin infot juurde.
Kas otse 4mm toruseina lõigatud keermestatud ava oleks lahjaks jäänud?
Või neetmutter, mille saanuks ka veel keevitustäpiga ära julgestada?

M10 poldid läksid sisse. Kardan, et 4mm toru seina paksust oleks väheks jäänud. Teise mutriga pingutamisel oleks keerme verm või hiljem tuksi keeranud. Minu puhul kipub jõud tihtilugu peast ette jõudma. Rattad lähevad alla M4 väikeste kruvidega. Nende puhul küll muretsema ei pea. 
Neetmutter oleks ehk täitsa teemaks olnud. Aga neid polnud kahjuks riiulist võtta. 

Kuna reguleeritava kõrgusega kokkuklapitavad rulltoed on suht mõistliku hinnaga saadaval, siis tekkis küsimus - mida paksust rauast toed siis tegema hakkavad, kui neid parasjagu lõikamisel toeks vaja ei ole? Teostus 5. 
Ma ise oleks kasutanud keevismutreid ja need oleks keevitanud välisküljele. Palun jätkata.

Mulle poe toed ei meeldi. Kuigi teevad töö ära, on nad siiski kas "vedelad" (valmistatud minimaalse koguse materjaliga) või jääb tõesti kuskilt mõni detail vajaka. Teiseks ei viitsi sugugi mööda poode tiirutada ja sobivat otsida. Veel enam, et tihtipeale pole kohapeal seda, mis veeb lubab. Kolmandaks on eesmärk ikkagi metallitööd õppida ja võimaluste piires oma mõtlemisvõimet arendada. Mitte pelgalt õppimise pärast, vaid ka sellepärast, et tõesti meeldib. Ja mida rohkem välja hakkab tulema, seda enam meeldima hakkab. Ning kui tulemuseks on enda soovi järgi toimiv asi, siis see ongi ju eesmärk. Materjali valik on tõepoolest natuke üle võlli, kuid taas kasutasin seda, mida oli parasjagu võtta ning mis mõõtudelt sobis.
Kui päris aus olla, siis sekundaarset otstarvet ma neile planeerinud ei olegi. Aga miks mitte millegi pikema ajutiseks hoiustamiseks põrandast kõrgemal või kahe toe vahele 30cm laiuse prussi panemisel töötasapinnana kasutada. 
Googeldasin mis on keevismutter. Häbi tunnistada, aga ei teadnudki, et sellised asjad olemas on . Teoreetiliselt oleks võinud tõepoolest kasutada. Kuid siis poleks nähtav välispind enam nii puhas jäänud. Sinna nelikanttoru sisse mutrite sudimise ja kinni punktimisega pisut tegemist oli, aga tulemus seda väärt ning kogemuse võrra rikkam.

Esimese kihi kollast värvi sain ka peale. Värvimise ajaks keerasin rataste kinnituskohtadesse pikemad poldid sisse, mille peale see kuivamise ajal toetub. Üks-kaks kihti tuleb kindlasti veel peale kanda. Siis peaks juba hea jääma.
   

[isandpauk]

Googeldasin mis on keevismutter. Häbi tunnistada, aga ei teadnudki, et sellised asjad olemas on . Teoreetiliselt oleks võinud tõepoolest kasutada. Kuid siis poleks nähtav välispind enam nii puhas jäänud. Sinna nelikanttoru sisse mutrite sudimise ja kinni punktimisega pisut tegemist oli, aga tulemus seda väärt ning kogemuse võrra rikkam.

Järgmine kord siis tead, et nendelt mutritelt ei ole vaja tsinki maha nühkida ja neid on ka tavapärasest mutrist parem tsentreerida, kui sobiva diameetriga käbipuur käepärast on. Riistamarketist saab ja tõenäoliselt mujaltki.

[M.R.]

Praktiline kogemus, kolme punkti peale toetuv materjalitugi on stabiilsem.
See konkreetne vajas natuke järgiaitamist, hiina käkk ikkagi...

               

[Lauri_L]

Praktiline kogemus, kolme punkti peale toetuv materjalitugi on stabiilsem.
See konkreetne vajas natuke järgiaitamist, hiina käkk ikkagi...

Välimuselt tundub see tugi suhteliselt viisakas. Need mis mulle poes näppu on sattunud, on ikka väga kesised olnud. Ise eelistaksin, et rulliku kinnituskõrvad oleksid pisut kõrgemad. Kui käsitsi üksinda raskemat kraami peale tõsta, siis väiksem võimalus, et maha libiseb. Teleskoobi pinguti ikka suuremat massi kinni hoiab või on seda ka modifitseeritud? 


Endal sain nüüd aga kõik tükid värvi alla.
   
   
Peale läks kaks kihti ning kolmas kiht kergelt sinna, kuhu vaja oli.

   
Postide ülaossa panin igaks petteks korgid ette. On viisakam ning ei teki lastel kiusatust sinna midagi ära peita

   
   
Rattad said samuti alla ning tulemus oli üllatavalt hea. Silmale samuti viisakas vaadata.

   
Selline tore lõpptulemus. Nagu näha, siis rattad ei pööra, vaid on fikseeritud ühes suunas. Minu meelest on see sihtotstarvet arvestades esmatähtis. Kui tugi on ette nähtud koos materjaliga liikuma, siis peab see alati liikuma ka just selles suunas, kuhu materjal. Pööratavate rataste puhul hakkaks statiiv materjaliga lihtsalt eest ära sõitma ning kõrvale kalduma - veel enam, kui peal on pikk ja raske tala või profiil. Sellise tugialuse puhul võtad aga otsast kinni ning sikutad või lükkad ja see läheb ikka vaid otse.

     
Töös pole veel proovida jõudnud. Valitud ja eelseadistatud kõrguste vahemik tundub paigas olevat. Ise peale ronides ning garaažis paar kiiremat tehes jättis igati positiivse mulje.

[M.R.]

200+ kilo on seal olnud koormaks. Teleskoobi klemmliide pidas.

[Lauri_L]

Keevitusoskus ja mõningal juhul ka olemasolev keevitusaparaat on mulle pikalt tuska valmistanud. Kes on teemat jälginud, siis on kindlasti tähele pannud, kuidas ma aeg-ajalt oma odava otsa Telwini elektroodkeevitust olen mananud. Kui päris aus olla, siis alati mitte õigustatult. Siinkohal tänud ksf.Markole, kes mu sõna otseses mõttes "vaibale" kutsus ning puust ja punaselt selgeks tegi, et aparaat ilma mehe ja korraliku elektroodita ei keevita. Tänu väärtuslikule saadud õppetunnile olen siiani päris ladusalt hakkama saanud. Samas kasvav huvi metallitöö vastu ning vajadus keevitada enam ja enam õhukest plekki, on suurendanud vajadust traatkeevituse järgi. Erinevaid aparaate olen vaadanud pikalt ja püüdnud aru saada, miks üks on teisest parem ja mida mul üleüldse vaja oleks. Ei ole ju tööstusega tegemist, vaid hobikorras nokitsemisega. Ühel heal päeval, kui taas plekitöödega tegelesin, sai kannatus minust võitu ning otsustasin endale sünnipäevakingituse ära teha. 

   
Selle "õige" välja valimiseks läks aga tubli kaks-kolm nädalat. Hindadest üldiselt ei räägita, kuid tean, et see tuleb varem või hiljem teemaks. Ning alati on keegi, keda huvitab. Seega ütlen kohe välja, et hinnapiiriks seadsin omale esialgu 1000 eurot. Üsna intensiivselt jälgisin kõikvõimalikke soodusmüüke ning küsisin mõningad pakkumised kodumaalt. Kohe sai selgeks, et ega Eestist midagi mulle huvipakkuvat selles hinnaklassis pakkuda ei ole. Päris hiinakat, millel lisaks veel ka Hiina kaubamärk peal, ei tahtnud. Masinad, mis mulle pärast eeltööd sõelale jäid olid Kemppi MinarcMig 220 Auto, Esab Rouge EMP 210 Pro ja Lincoln Electric Quickmig 300. Kemppi ja Esabi masinad oleksid Soomest kätte tulnud hinnaga ca 1100 eurot koos käibemaksuga. Natuke üle eelarve, kuid alternatiive väga polnud. Lincoln Electric Quickmig 300 otsa sattusin puht juhuslikult ühte poolakate veebilehte külastades. 

   
Miks siis ikkagi Lincoln Electric ja miks Quickmig 250 Quickmig 300 asemel? Kemppi ilmselt tutvustamist ei vaja, kuid kes kasutavad need teavad, et varuosad on kallid. Remont on väga kallis ning sellele konkreetsele masinale ei saa ka euro käppa külge panna. Tegelikult saab, aga sellisel juhul tuleb osta üsna kulukas vaheadapter. Kemppi väikesed masinad on valmistatud Hiinas ning lõplik komplekteerimine toimub alles Soomes. Natuke kehva meki annab kvaliteetasjale juurde. Kokkuvõttes jäi Kemppi ikkagi ostmata tekkida võivate suurte täiendavate kulude tõttu. Esab Rouge EMP 210 oli algselt vägagi ahvatlev. Tig, Mig ja MMA ühes kompaktses kestas. Veebist lisa lugedes aga selgus, et üsna paljudel on selle konkreetse mudeli puhul olnud sarnaseid probleeme. Kas siis tarkvara probleemid või töö ajal masina jõudluse ebastabiilsus. Uurisin pisut ka remondivõimaluste kohta ning selgus, et ega keegi selle masina remondist (järelteenindusest) väga huvitatud ei olegi. See tegi koheselt ettevaatlikuks ning lõpuks naela selle ostu kirsut lõi ka. Lincoln Electric Quickmig on aga spetsiaalselt euroopa turule toodetud masin - nii sain müüja jutust aru. 250 ja 300 erinevus seisneb vaid maksimaalses võimalikus voolutugevuses (250A vs 300A). Muus osas (visuaalne pool, mõõtmed, funktsioonid, varustus) on masinad identsed. Quickmig on ka ainuke kolmest, mis on valmistatud Euroopas. Täpsemalt Poolas Bielawa linnas asuvas tehases, mis toodab Lincoln Electric'u litsensi all keevitusseadmeid Euroopa turule. Plussideks veel ka tugev konstruktsioon, kuhu saab balooni peale installeerida, erinevalt kahest eelmisest täis metallist nelja rulliga traadi etteandeseade, suure traadi pooli paigaldusvõimalus, euro liides käpale ning nipet-näpet veel. Miinuseks aga see, et stadardpakett ei sisalda keevituskäppa, see tuleb juurde osta. Oma otsingud lõpetasin Lincoln Electricu ametliku Poola edasimüüja juures, kes tegutseb mitte kaugel tehasest. Poolaka kohta oli tegemist üllatavalt pika ja selgitava jutuga müüjaga (kliendihalduriga). Kõigepealt kinnitati, et masinal on 24 kuu pikkune garantii ning et kui midagi katki läheb, siis kõik komponendid hoitakse tootmises ning neid saab veel pikalt pärast masina tootmise lõppu. Ja kui ei ole mugav masinat remonti saata, siis aidatakse nii defekteerimisel kui ka juhendatakse uue komponendi paigaldamisel. Paljulubav jutt ning loodame, et ka tõsi. 300A versiooni (Quickmig 300) müüjal hetkel laos ei olnud ning selle saamiseks oleks pidanud ootama 30 päeva. Muidugi minu kannatus seda ei soosinud ja olin nõus võtma max.250A versiooni. Lahjem versioon seadmest oli vaid 50 eurot odavam. Samas suutsin välja nuiata selle, et sain kingituseks kaasa 3m originaalse Lincoln Electric keevituskäpa, suure rulli LE traati, ja peoga originaalseid tarvikuid käpale (düüsid, suunajad erinevatele traadi paksustele ning materjalidele). Koos maksudega jäi hinnaks 998 eurot, mis minu meelest oli täielik lotovõit. Lisandus muidugi kullerteenus sisuliselt Tšehhi piiri äärest. Harjumaale kodu ukse ette maksis see 195€. Tarne kestis 10 kalendripäeva. 

   
Tegemist on sünergilise poolautomaat keevitusseadmega, millel on lisaks ka MMA funktsioon. Seega saab oma vana Telwini vähemalt garaažis olles puhkusele saata. Juhtpaneel on pigem konservatiivne, kuid selle võrra minusugusele algajale lihtsamalt arusaadav. Kaasas olev kasutusjuhend on igati super ning kõik on puust ja punaselt ette tehtud ning lahti seletatud.   

   
Ning siin pärast komplekteerimist. Eks siin tuleb jupiti hakata abivahendeid tegema, sest pole kõige viisakam kaableid niimoodi balooni ja reduktori peal hoiustada. Kuid küll sinnani ka jõuab. Vähemalt esialgu tundub konstruktsiooniliselt tugev masin olevat ning 20L balooni kannab hästi. Masina kaal on 50kg ehk siis kergemapoolne. Üsna mõnusalt mööda põrandat transporditav. 

   
Peale läks AGA (Linde) taara koos Mison18 gaasiga. Ehk Argoon, milles 18% CO2 ja 0,03% NO. Minu toimetamiste juures oleks Mison8 ilmselt isegi õigem valik olnud, kuid seda polnud kohalikus iseteeninduskonteineris saada. Ja muidugi oli vaja pudel kohe esimesel võimalusel ära tuua, et suristama hakata. Terasem silm paneb kohe tähele, et reduktor on pudeli küljes adapteriga. Nimelt tellisin reduktori samuti Poolast samal põhjusel, miks aparaadigi. Selle väljamineku pidin nii ehk naa tegema. Ning lihtsama gaasi koguse seadistamise huvides tahtsin kindlasti rotameetriga reduktorit. Adapter oli vajalik, et reduktori nn kesk-euroopa standardi järgne keere panna sobituma meil kasutusel olevate AGA Ar/CO2 pudelitega. Vajalikuks osutus üleminek W21,8x1/14" > W24,32x1/14". Selle sain Anapolist hinnaga 9,80€. 

Loomulikult võtsin kohe ette ka proovitükid ning suristasin tubli tunnikese ning õppisin masinat enam-vähem kasutama. Võtaks seekord asja lühidalt kokku - parim aparaat, millega ma oma elus siiani keevitanud olen. Punkt.

   
Loodame, et Lincoln kestab. Aparaadi kõrval järgmine väiksem projekt juba ootamas

[isandpauk]

Silmakomm 
Mulle meeldib see lihtne polaarsuse vahetamise /elektroodi käpa võimalus. loodetavasti on need standardsed liimikud, mitte mingid mikistani imeasjad?
Kui majas on kõikidel keevitustel samade liitmikega juhtmed, siis on sul vaja esiteks vähem juhtmeid ja teiseks saad kasutada teistes otstes erinevaid asju. Näiteks erinevat elektroodikäppa või massiklemmi (näpits, pitskruvi, magnet).

Rumal küsimus ilmselt aga kas see on inverter või trafokeevitus? Kas on ära märgitud, kui kaua masinat maksimumvõimsusega koormata tohib?

[Lauri_L]

Silmakomm 
Mulle meeldib see lihtne polaarsuse vahetamise /elektroodi käpa võimalus. loodetavasti on need standardsed liimikud, mitte mingid mikistani imeasjad?
Kui majas on kõikidel keevitustel samade liitmikega juhtmed, siis on sul vaja esiteks vähem juhtmeid ja teiseks saad kasutada teistes otstes erinevaid asju. Näiteks erinevat elektroodikäppa või massiklemmi (näpits, pitskruvi, magnet).

Rumal küsimus ilmselt aga kas see on inverter või trafokeevitus? Kas on ära märgitud, kui kaua masinat maksimumvõimsusega koormata tohib?

Kõik liitmikud on jah standardsed nn euro liitmikud. Ehk siis saan oma vana Telwini elektroodkeevituse kaablid kenasti selle aparaadi taha ühendada. Ei pidanud aparaadiga koos uusi ostma. Ning lisaks sobivad suurema osa tootjate standardsed EUR kaablid-käpad selle masinaga. Väga mugav on tõesti ning kaableid ja segadust vähem.

See on sünergiline inverterkeevitus, mitte trafo. See tähendab, et massilt kergem ning tööprotsess stabiilsem. Sisuliselt paned ekraanilt oma peamised parameetrid paika (keevitatav materjal, gaas ja traadi tüüp koos traadi paksusega) ning seejärel reguleerid vaid ühte kahest - kas traadi etteande kiirust või voolutugevust (mitte mõlemat). Ülejäänud arvutused teeb masin sinu eest ära ning õmblus jääb oi-oi kui kena. Saab ka täiesti manuaalrežiimis parameetrid paika kruvida kui selleks soovi on. Mingi kogus on peenhäälestusvõimalusi, kuid nende selgeks õppimiseks ning nende kasulikkusest aru saamiseks peab ise midagi oskama. Ehk siis mul neid ilmselt väga vaja minema ei hakka.

MIG (GMAW+FCAW) režiimis (nii gaasiga kui täidistraadiga) keevitamisel on pidev tsükkel võimalik kuni 175 amprini. 230A peal on lubatud 10min jooksul 6min tööd ning 150A peal 10min jooksul 3,5min tööd. 
MMA (elektroodkeevitus) režiimis on pidev tsükkel võimalik kuni 150 amprini. 190A puhul 10min tsüklist 6min tööd ning 250A puhul 10min tsüklist 3,5 min tööd. 

Kokkuvõttes ei midagi erilist, kuid kodukasutajale enam kui piisav. Vahe on meeletu, kui oled sisuliselt ainult elektroodkeevitusega hobikorras tööd teinud ja siis saad sellise masina näppu. Samas peab ennast ikkagi treenima, et elektroodkeevitust päris ära ei unusta.

[IIIFFFAR]

Täiesti naturaalse kadedusega soovin siis üksiti ikkagi õnnitlusi sünnipäävaks!

Ja juhtpaneeli kommentaariks ka amatöörina kiidaks takka, et mida vähem nuppusid, seda parem on.

[Marko]

 Siinkohal tänud ksf.Markole, kes mu sõna otseses mõttes "vaibale" kutsus ning puust ja punaselt selgeks tegi, et aparaat ilma mehe ja korraliku elektroodita ei keevita. Tänu väärtuslikule saadud õppetunnile olen siiani päris ladusalt hakkama saanud.

Kisub juba piinlikuks, palun lõpeta! Ma ütlesin juba siis, et olen amatöör, kes essugi ei oska ja vee peal hoiab mind juba aastakümneid hea sõber, kes tõepoolest oskab kõike ja vastab kiirelt ka lollidele küsimustele. Erinen ülejäänud kambast ainult selle poolest, et ma ei pea hinge seeshoidmiseks hommikust õhtuni palehigis rassima ja võin seega abi pakkuda. Täpselt nii lihtne ongi.
Siin on kümneid inimesi, kes asja kordades paremini valdavad.
Lisaväärtust andis ,,vaibale" muidugi ka see, et me sobisime esimesest minutist inimestena. Küllap aitasid selle kaasa ka eelnevad arutelud trükitud teksti vormis privaatsõnumites.

Sa küll juba mainisid, et elektroodi ei tohi ära unustada, aga kordamine on tarkuse ema - õppide elektroodiga alguses, sealt tuleb oskus!