Jätkan teemat ühe vana lauaga, mis käesoleva aasta sügisel üsna kogemata minu kätte sattus. Mitte et mul seda vaja oleks olnud. Suure tõenäosusega oleks see aga vastasel juhul metallihundi hammaste vahele läinud. Nüüd on muust tööst pisut rahulikum aeg ning saab toimetama hakata.
Laual väike lugu ka - ei midagi erilist, aga siiski. Kõik algas sellest, et Kuldses Börsis oli üleval kuulutus metallkapi müügi kohta, mis mulle väga meeldis ja mis oleks vajalikuks osutunud. Kahjuks aga helistasin natuke liiga hilja ning see oli juba teisele huvilisele ära lubatud. Samas tekkis müüjaga meeldiv vestlus ning selgus, et tegemist naaberküla vanema härrasmehega, kes oma maja maha müünud ja nüüd seda tühjendab enne, kui abikaasaga linna korterisse kolib. Mees pakkus, et astuksin läbi, kuna tal veel ühte-teist kodukootud töökojast alles ning tal on vaja kõigest olemasolevast lahti saada. Muidugi läksin kohale uudistama. Paraku oli kogu pakutav nõuka ajast ning asist tööriista seal polnud. Mees oli varasemalt olnud miskise auto remonditöökoja juhataja ning seetõttu oli tal kogunenud üht-teist. Olid sisuliselt uus väike nõukaaegne kompressor, hulgaliselt autode värimisseadmeid, natuke metalli, gaasikeevitustarvikuid jne - kõik nõukaaegsed. Aga mitte midagi erilist, millega oleks täna midagi peale hakata. Küll aga vedasin lisaks käesolevale lauale sealt ära ühe vana uueväärse väikese kolmefaasilise mootoriga käia koos tagavara kividega ning pisut nelikanttoru.
Lauda ma tegelikult kohe üldse kaasa ei tahtnud võtta. Esiteks sellepärast, et selle eest küsiti raha ning teiseks sellepärast, missugune see välja nägi. Kogu mehe kraam asus pooleli olevas kuuris, millest pidi ühel päeval saun saama. Laud oli kummuli, otsapidi liivahunnikus, sahtlid puudu ning all kolm ebamäärast jalga. Pärast väikest moosimist vaatasin lauda lähemalt ja mõtlesin, et selline metallsõrestik (sest küljed puudu ja sahtlid puudu) oleks mingil määral materjalina kasutatav. Laua mõõdud mind samuti ei ahvatlenud - plaat 150x50cm. Siis hakkas mees aga rääkima, et tal peaks pööningul ka komplekt sahtleid olemas olema. Need olid tõepoolest olemas ning see lisas asjale jumet. Vana pajatas, et tegemist täiesti kasutamata asjaga (mida võib uskuda). Oli lasknud oma töökoja keevitajal nullist ehitada oma tarbeks Õismäe korteri juurde kuulunud keldrisse 90ndate alguses. Keevitaja olevat käinud kohapeal tegemas. Kolm jalga all sellepärast, et kaks külge (tagumine ning vasak) olid otsapidi toetunud keldris olevale maja vundamendi äärele. Laud oli seisnud kasutuna, kuni mees 2000 alguses linnast välja kolis ja sinna maja ehitas. Maja sai valmis, kuid kõrvalhoone täielikult mitte. Seetõttu seisis ka laud kuni tänaseni söötis ning ootas oma aega. Õnneks kuivas ja katusega ruumis. Mulle see väike jutuke meeldis ja otsustasin ikkagi ära võtta. Kui laud ise sobivaks ei osutu, siis seda kogust sahtleid (mis olid korralikud ja tugevad) saaks juba kus iganes kasutada.
Nüüd minevikust tänapäeva. Esimese asjana lõikasin kõik selle laua kolm jalga (tugi oleks parem väljend). Mõõtsin kogu asja üle ning tulemus on selline enam-vähem. Silmale aimamatult on kõik küljed ning detailid omas mõõdus, kuid jäävad ca 10mm vea juurde. Sahtlid väga hästi ei liigu, kuid see on kergelt parandatav.
Meeldis see, et laua plaat oli kena ning vigastusteta, valdavalt sirge. Näha on, et peal tööd tehtud ei ole, värv kahjustamata, auke puuritud pole. Kolme külge on nurkrauast korralik äär tehtud. Plaadi ja nukrade materjal on 3mm ning kesmises osas on aluseks >3cm paksusega plangud. Aga jah, puuduvad jalad, puuduvad kaks sisemist ja kaks välimist külge ning puudub korralik raam, kuhu see laud võiks peale toetuda. Kui nüüd samal tehnoloogial jalad alla tagasi panna, siis peaks neid olema kokku 8tk, et laud igast oma nurgast vähegi kannaks. Vastasel juhul jääks keskmine osa koormuse all pisut läbi painduma. Värvitud on kahes kihis - esiteks nõukaaegse pruuni krundiga ning peale kantud hall värv. Tänu sellele on roostet võrdlemisi vähe. Aga on ja ikka neis kõige ebamugavamates kohtades - sisenurgad, sisepinnad, keevisõmblused.
Alustasin lauale alusraami ehitamisega, et panna kogu krempel tulevikus korralikult neljale jalale kandma. Raami materjaliks kasutasin 60x30x3 nelikanttoru. Oli võtta ka 40x40x4, kuid kõrguse tõttu oleks jäänud silma kriipima.
Sai hea küll. Võib öelda, et pärast enam kui 20(25) aastat on laud taas oma jalgadel. Küll ajutistel, aga ikka. Nii vaadates ei olegi enam kõige hullem. Laua teen igal juhul lõpuni ja siis vaatab, mis tast edasi saab.
Alusraamile keevitasin sisse veel kaks tuge, kuhu saab siseseinad kandma panna.
Siin on parem külg. Ma ei tea, miks algne laua ehitaja on teinud nii, et nii sisemised kui välimised küljed lahtiseks on jätnud. Ei ole ilus vaadata ning satub igasugust prahti, tolmu ning töö jääke konstruktsiooni vahele ning sahtlitesse. Kõik neli külge omavad äärtes nurkraudasid, pealt on piiratud töötasapinnaga ning all pole midagi. Väga hea disain seina paigaldamiseks - selle eest valmistajale plusspunktid.
Külje lõikasin 2mm plekist. Et seda aga sinna vahele panna, pidi otsa üles tõstma. Muideks, et ole kerge laud - metalli on selles üksjagu.
Aga paika ta läks. Metall-lehe ülanurkasid pidin lõikama, et need sobituksid sisepindadel olevate kõrgemate keevisõmblustega. Muus osas oleks justkui pooleli jäänud projekti lõpetamine.
Teraslehte sinna muidugi lahtiselt jätta ei saanud. Pigistasin pitskruviga vastu nurkraua sisepinda ning punktisin seestpoolt kinni. Nii jäi pind tugev, ei logise ega liigu. Ja vahed muude konstruktsioonidega on enam-vähem ühesugused ning ei muutu.
Ja kolm külge veel katta...
Ei saanud päris nagu konveieril lõigata. Kõik plekid tuli teha erinevate mõõtudega, et laua kergelt vildaka olemusega sobiksid.
Natuke tõstmist, laua keerutamist ning keevitamist...
Päeva lõpuks kõik küljed paigas. Laua kuju hakkab looma ning tusk kergekäeliselt soetatud romu pärast hakkab asenduma teatava hasardiga.
