[Jesper]

Kuna viimastel aastatel on 3D-printerid arenenud entusiastide hobiobjektidest enam-vähem tavajussile kasutatavaks tööriistaks, siis mõtlesin teha teema, kus saaks omavahel jagada vastavaid kogemusi ja katsetusi. Seda siis konkreetselt sõidukite taastamise/remondi kontekstis, mitte üleüldiselt, seda viimast on Internetis vast juba piisavalt. Igasugu tööriistad, rakised, vormid, otse sõiduki külge minevad jupid, tugevad ja/või temperatuurikindlad materjalid jms.

Ise olen veel üsna roheline, tassisin selle riistapuu majapidamisse talvehakul ning nende mõne kuuga on toodanguks olnud peamiselt garaaži ja koduse nokitsemisnurga sisseseade, aga kuna algusest peale oli plaanis lisaks nipsasjakestele ka "päris" juppe toota, siis eile võtsin lõpuks härjal sarvist. Lähteülesanne on Ford Escorti tagaistme alune vahesein, kuna uss on alumise serva ära närinud, siis tuleks üks külg kuidagi taastada:

   

Tehniliselt muidugi ilmselt pole erilist vahet, kas need lohud seal on või ei ole, saaks sirgest plekist ka teha, saaks ka mingite robustsete vahenditega teha, nagu tehases ilmselt ongi tehtud, aga kuna selliseid kohti, kus sarnaseid vorme päriselt vaja, on veel ridamisi, siis tundus mõistliku proovitööna, millest alustada.

Kõigepealt joonistasin templi ja matriitsi CAD-is sisse. Kuna printer ja garaaž on hetkel linna eri otstes, siis ei viitsinud seda plekikolakat täpseks modelleerimiseks koju tassima hakata, muidu väga peenet tööd tehes oleks kõigepealt printinud proovitüki, kontrollinud sobivust originaaliga, korrigeerinud, jne. Aga tegu tahtis tegemist, sügelus kratsimist ning esialgu tegin üsna umbkaudsete mõõtudega. See aste ühes servas oli mõeldud selleks, et pooled omavahel vastakuti oleks (teisele poole plekki ju ei näe), aga takkajärgi mõeldes on selline sisseehitatud konstruktsioon tarbetu peenutsemine, järgmine kord teen lihtsalt augud nurkadesse, kuhu saab tihvtid või poldid sisse pista ning moos.

   

Edasi vehkis robot pool ööd plastikut pritsida ning hommikul vaatas vastu selline pilt:

   

Materjaliks on tavaline turu odavaim PLA, 12x seinad ja katus, 3x põrand, 20% cubic täidis, 0,2mm kihid. Prindiaeg oli 6h ja materjali kulus natuke alla 500g (ehk jämedalt 5€ eest). Parameetrite valikul ei olnud mingit teadust taga, lihtsalt klikkisin neid nuppe, samal ajal prindiaega vaadates ning üks hetk tundus hea

Edasi padavai pressi manu, prooviplekk (0,8mm külmvalts) poolte vahele ja paar ootusärevat liigutust kangiga:

   

Ja tulemus:

   

Ei saanud väga originaali sarnane  Aga samas ma pole päris kindel, kas oskaksingi nii lopergust asja modelleerida nagu see originaal 

   

Hetkel jäi "päris" jupi tootmine homsevarna, kuna ma polnud päris kindel, kas tahan teha selle olemasoleva "kaugelt vaadates käib kah"-vormiga või asja ikka natuke rohkem originaaliga kokku ajada. St noh mul tegelikult on endiselt üsna ükskõik, mismoodi see konkreetne tükk välja näeb, aga õppimise mõttes võiks äkki üritada täpsemat tööd teha. Lisaks peaks end harima üleüldise stantsimise teooria osas, et kuidas valida igasugu nurki, raadiuseid, sügavust jne, kuna siiamaani pole isegi metsikuimates unistustes ette näinud, et ühel päeval mul nende vormide tootmise võimekus garaažis olemas on, siis on kogu presstöötlemise teema natuke kõrvust mööda ja ajust risti läbi läinud.

Anoh ega põhimõte sellest ei muutu, et vormid veidi teise kujuga on, sest nagu Põhja-Tallinna vanasõna ütleb, "CAD kannatab kõike"

[nymmik]

No ma ka alates jõuludest sulaplasti kapi omanik ja sama eesmärk, et saaks oma Smart-muhu liikuma kuna tekkis probleem vajalikke detailide leidmisel.
       

Printer on käinud lakkamatult ja nii mõnigi printimine on läinud P---sse olenemata et loed aga iga printimine õpetab.

Siin on kest kuhu on peidetud vajalik Smardi spidomeetri plokk mis juhib käigukasti ja ka tümmi aparaat.
   

[Jesper]

Mul kusjuures on otseselt printimise mõttes ülivähe asju aia taha läinud, ma ikka väga radikaalselt võtsin juba ammu seisukoha, et ma ei taha eriti midagi teada 3D printimisest endast, vaid ikkagi peamiselt sellest, kuidas seda tehnoloogiat reaalsete probleemide lahendamisel aplikeerida, maksku see siis mis maksab. Õnneks on maailma areng jõudnud kohta, kus maksis vähem, kui mõned käsitööriistad, millega akudrellide teemas lehvitati. Ainuke vaenlane on see piltidel nähtav Professional Lab-i valge PLA, mida olen proovinud hea ja kurjaga inimese käsule alluma sundida, aga ikka teeb mis tahab. Sama firma must PLA samas töötab kenasti. Pmst selle pärast tegingi stantsivormi valgena, et see rämps millekski ära kulutada, ja tõele au andes panin asja käima 50% kiirusega ning aega võttis 12h, anoh kuna robot rahmeldab samal ajal kui mina magan, ega seal suurt vahet polnud.

Kardan et selle plastniidiga on nagu iga asjaga, alguses vaatad odavat hinda, pärast selgub, et kallid asjad on põhjusega kallid. Ma veel päriselt pole alla andnud, aga umbes 70% veendumus on tekkinud, et kui oma ajal vähegi väärtust on, siis tasuks tellida Bambu printerile ka Bambu rullid ja üldse ära unustada kõik need kalibreerimised ja muu jazz.

Viletsa projekteerimise tõttu nässu läinud juppidest... jah... võiks pikalt rääkida Eks see on natuke keskealise koera ja uute trikkide teema, et kui oled eluaeg lõiketöötluse peale asju joonistanud, siis uude protsessi sisse elamine võtab aega.

[Marko]

Stantsimisega lapsepõlves  suht palju kokkupuutununa vaatan hämmastusega termoplastist templit ja matriitsi. Mis imematerjal see on, mis lubab kõlmvaltsplekile silmaga vaadates viisaka süvendi luua? Armeeritud mingi karmi kiuga ehkk?

[Raivo]

Ta ei teadnud, et see pole võimalik.  
3D-frees puupaku kallal oleks ehk ka variant.

[Jesper]

Ei ole armeeritud, tavaline kõige alumise riiuli PLA. Kes pole 3D printimisega kokku puutunud, siis see on umbes kõige esimene materjal, millega kõik alustavad, umbes nagu 80g/m2 A4 paber. Kusjuures vorm on veel osaliselt "õhku täis", ehk siis keskel on materjali ja printimisaja kokku hoidmiseks kärg.

   

Eks ma isegi imestan, selle pärast avasingi teema, et tõenäoliselt on veel tuhat sellist "võimatut" asja, mida ma veel ei tea 

Ilmselgelt päris tootmises see vorm õhtut ei näeks, aga hobiprojektide puhul on ju ülitavaline, et ühte konkreetset lasku on vaja teha 1-5 korda, aga see-eest palju erinevaid.

[Marko]

3D-frees puupaku kallal oleks ehk ka variant.

Puidust treitud tempel ja matriits alumiiniumist veljekapsli tegemiseks (kerge kumerus) on läbi elatud, 4tk tegime läbi häda valmis ka.
Eks ta jah tsüklite arvule taandub muidugi. Loodetavasti ei peeta mu põiget teemasolkimiseks.

[Jesper]

Eks palju sõltub sellest ka, mismoodi kujund on projekteeritud. Nagu ma ütlesin, ma tean presstöötlusest täpselt nii palju, et aru saada, kui vähe ma tean, aga kõhutunde järgi tundub kera segmendi korrektne pressimine ka oluliselt keerukama ülesandena, sest seal peab kogu materjal ühtlaselt venima - selle ümara nelinurga puhul on venitatav pindala ju palju väiksem, pmst ainult need kaldus osad.

Anoh ega ma tegelt ei tea. Kui keegi soovitaks head raamatut sel teemal, loeks huviga.

[Marko]

Kuldne reegel - sisenurga (templi) raadius on välisnurga (matriits) raadius miinus materjali paksus. Selle mõtleb tegelt välja ka raamatuta. Minu raamat istus kõrvallaua taga ja vehkis vorme teha ja remontis neid, ma panin kõik kõrva taha mis vähegi säilitamistväärt tundus.
Siledale plekile kera osade löömist pole mõtet väga üle mõelda, sest surnud lööki, kus ümbritsev materjal lüüakse pinguga õhemaks et sirge jääks, seda kodus käsipressiga nagunii ei tee, vajab hooratta pöördemomenti.

PS iga sirgele plekile tekitatud volt või kumerus vähendab auto kumisemist.

[Jesper]

Nojah, see on see loogika, et kui jõud on taga, siis läheb ka suvel suusatav kana ülesmäge mesipuusse. Eks lähebki, aga äkki saab sama tulemuse lihtsamini, kui kanal suusad alt ära võtta ja mesipuusse teri puistada?

Ma ikka pigem mõtlen selles kategoorias, et tänapäeval lüüakse tööstuslikult homogeensest lehtmaterjalist enamvähem poole auto suurune 3D tükk välja. Minu pisike lohuke on selles kontekstis naljanumber, aga olen üsna kindel, et sama oskusteavet tagasi skaleerides on võimalik plastist prinditud vormiga teha asju, mida stiilis 60a tagasi peeti tööstuslikult edumeelseks lahenduseks, vähemalt väikses skaalas. Anoh selleks, et sinna jõuda, peab kuskilt otsast midagi nokitsema hakkama, ega keegi professionaalidest mingile koduskeppijast tavajussile edu valemit ette ütlema ei tule.

[Jesper]

Üks põhilisi võimekusi, millest olen seoses selle teemaga unistanud, on kõikvõimalike painduvate "kummidetailide" (sest enamasti on tegelikuks materjaliks samuti erinevad termoplastid) tootmine. Kui jäika materjali saab lõigata, lihvida, värvida jne, siis painduva materjali puhul on ainuke teoreetiliselt koduste vahenditega teostatav "klassikaline" protsess silikooni vormi valamine, aga see on keeruline, räpane ja kallis, lisaks on tavavalu abil raske teha õhukesi seinu. 3D-printimine pakub teatud leevendust, sest üks levinud materjalidest on TPU, ehk termovormitav polüuretaan - ka see ei paku täiuslikku õnne, lisaks pakub väljakutseid nii pehme niidi korrektselt masinast läbi vedamine, aga tänapäevaste niitide ja printerite puhul on jõutud enam-vähem sellisesse seisu, et tasa ja targu toimetades on võimalik kasutatavaid tükke saada.

Konkreetseks projektiks oli pehmete "keelte" taastamine Volvo V70 topsihoidjas, tehasest on need mõeldud voodrina topsi ja kõva plastiku vahele, et esimene sõites vastu seinu ei koliseks, aga veerand sajandit on oma töö teinud ning originaalist polnud enam suurt midagi järel. Lolli peaga olin muidugi need viimasedki tükid välja nokitsenud ja minema visanud, sest tol hetkel ei osanud arvata, et neid veel vaja võiks minna 

Ma ei leidnud ühtegi ilusat pilti päris originaalist, samuti pole see päris sama mudeli oma, aga noh annab vast ettekujutuse, millega tegu:

   

Eraldi varuosana näeb välja selline:

   


Esimese asjana, nagu ikka, tuleb koostada mudel, mille saaks masinale ette sööta. Siinkohal on väga abiks, kui originaalsest tükist on kasvõi mingid riismed alles, sest tühja auku on palju raskem täis projekteerida, aga noh jah, seekord nii hästi ei olnud. Ingliskeelne termin sellisele projekteerimisele on reverse engineering, head eestikeelset vastet ei teagi, olen kuulnud, et seda kutsutakse veidi pingutatult pöördprojekteerimiseks, anoh ise tahaks siis juba öelda paraprojekteerimine. Igatahes on tegemist kannatlikkust nõudva nokitsemisega, mõõteriistadest on peamiselt vajalik nihik, kolmnurkjoonlaud ning elu teeb palju kergemaks šabloonide komplekt, millega mõõta nurkasid ja raadiuseid.

   

Suure õhinaga koostatud esimene CAD-mudel sai päris ärev  Hiljem optimeerisin selle enam-vähem mõistlikuks.

   

Kui mudel valmis, siis algas sobitamise etapp, printisin 0,6mm paksuseid PLA-st proovitükke, üritasin neid paigaldada ning vastavalt tegin mudelis muudatusi. Proovitükkide puhul on ülioluline neile KOHE peale kirjutada, mitmes versioon see on, sest paar tundi hiljem võib laud plastikola täis olla ning kogemata kätte sattuda mitte viimane versioon, vaid mingi eelmine, mis keerab kõik tuksi. TPU puhul pole see probleemiks, aga teine tähtis asi on, et kui plaanid teha lõpliku jupi mingist peenest ja kallist materjalist, aga proovitükke teed PLA-st, siis võiks see PLA olla selgelt teist värvi. Inimesi on surma saanud selle tõttu, et paigaldatakse kogemata PLA-st proovitükk lõplikku rakendusse, kus see loomulikult kaua vastu ei pea.


                 

Nagu kolmandalt pildilt näha, siis mul seekord piisas neljast tiirust, et asi klappima saada.
Edasi on ainult lõpusirge, õige materjal masinasse ja ootama. TPU ja tegelikult kõigi veidi keerulisemini prinditavate materjalide puhul on ülioluline rullid ära kuivatada, isegi kui otse pakist võtad, selleks on mugav selline grill. Kas see konkreetne mudel nüüd kõige parem on, seda ei tea, aga printerit ostes soovitan tungivalt kuivati ka kohe eelarvesse panna, ilma on väga raske hakkama saada. Ma panin kuivati tegelikult juba eile tööle, 8 tundi 55 kraadi juures tundub siiani adekvaatne olevat:

   

Printerist vastu vaatav pilt oli alguses päris kuri, TPU puhul on vahel probleemiks see järeleveetav peenike niit, mis tekib, kui trükipea tühjalt ühest kohast teise liigub, ma polegi täpselt veel pihta saanud, mis mu seadetes valesti või õigesti on, et probleem ainult osade mudelite puhul kummitab. Aga samas neid niite ei ole raske eemaldada, eks tulevikus vaatab, kas saab neist ka päriselt lahti. Tõenäoliselt jällegi oleks nutikas mitte kõige odavamat materjali osta, nagu mul kombeks.

   

Ühe külje tekstuuri saab valida läbi selle, mis tekstuuriga alusplaati printimisel kasutada. Mul on see kõige tavalisem krobeline, mis masinaga kaasa tuli, pole jõudnud veel teisi variante uurida. Esteetilises plaanis on 3D printimisel protsessina veel kõvasti arenguruumi  Aga samas realistlikult on neid kohti jälle suht vähe, kus mingi tihend või puks sul silma all on, reeglina teevad nad oma tööd kuskil vähemmärgatavas kohas.

   

Aga selline ta sai, termos enam sõites ei kolise ja suures plaanis paratamatult kaotusega lõppevas sõjas entroopia vastu on üks pisike lahing jälle võidetud.

   

[pvr]

Ma veel päriselt pole alla andnud, aga umbes 70% veendumus on tekkinud, et kui oma ajal vähegi väärtust on, siis tasuks tellida Bambu printerile ka Bambu rullid ja üldse ära unustada kõik need kalibreerimised ja muu jazz.

Ära anna alla. Bambu ei tee oma filamenti ise, kusagil on tasakaal kus sa ei maksa  brändingu eest aga samas saad kvaliteetse toote. Üks white label tootja bambule on Sunlu.

[znif9]

Bambu euroopa laost filamenti tellides tekib koguse pealt vägagi märgatav allahindlus. 1 rull 22.99, 6 rulli 75.87, 10 rulli 114.95. Bambu enda TPU 95A HF prindib küll minimaalse niidistikuga. Super hea plaat printimiseks on Cool Plate SuperTack Pro aga see sobib ainult PLA ja PETG jaoks. TPU jääb sinna nii kõvasti kinni et saab ainult kihtidena kätte. Siiani olen printinud vaikeseadetega ja pakun et kusagil max 10% on ebaõnnestunud - seda siis veidi rohkem kui aasta jooksul. Printer on mul A1.

[svenson]

Mul oli mustandina jupp aega tagasi valmis tehtud väike informatiivne postitus, täna saab selle info ka AI käest kätte, aga olgu see siin ka kokkuvõtlikul olemas:

On olemas mitmeid portaale, kuhu igaüks saab laadida üles oma mudeleid, mis on kohe valms printimiseks. Mõne enamlevinud sõiduki probleemse detaili on tõonäoliselt keegi juba lahendanud.

Suuremad 3d printerite tootjatel on oma teegid ja sealt võib leida juba palju valmis mudeleid, mis on kohe valmis printimiseks:

https://www.printables.com - Prusa printerite ja filamendi tootja (Tsehhi)
https://www.thingiverse.com/ - UltiMaker printerite tootja (Holland)
https://makerworld.com/ - Bambu Lab printerite ja filamendi tootja (hiina)


3D printerite filamentide ülevaade

Eestikeelne nimetus 3D filamendile võiks olla 3D-printimismaterjal või lihtsalt printimislõng. Filament on laialdaselt kasutusel ka otsetõlkena.
Allpool on ülevaade viiest enamlevinud 3D-printimise materjalist: PLA, ABS, ASA, PETG ja TPU.


1. PLA (polülaktiid, polüpiimhape)
Keemiline koostis: Polülaktiid (C3H4O2)n
Omadused:
✔ Biolagunev ja keskkonnasõbralikum kui enamik teisi plastmaterjale
✔ Lihtne printida: madal temperatuur, vähem kahanemist
✔ Ei eralda ebameeldivaid aure
✔ Hea detailitäpsus ja siledad pinnad
Miinused:
✖ Rabedam kui ABS ja PETG - ei sobi mehaanilisteks detailideks
✖ Halb kuumataluvus (~55-60 °C) - võib pehmeneda suvel autos
Printimisnõuded:

• Düüsitemperatuur: 180-220 °C
  
• Kuum säng: 0-60 °C (pole alati vajalik)
  
• Liimiga plaat või PEI-kate aitab paremini nakkuda
  
• Ventilatsioon pole kohustuslik
  

---

2. ABS (akrüülnitriilbutadieenstüreen)
Keemiline koostis: (C8H8·C4H6·C3H3N)n
Omadused:
✔ Vastupidav mehaanilisele koormusele ja löökidele
✔ Suurem kuumataluvus (~85-100 °C) kui PLA
✔ Saab lihvida, puurida ja liimida (kasutatakse ka atsetooniga silumiseks)
Miinused:
✖ Suur kahanemine printimisel - vajab suletud kambrit
✖ Eraldab kahjulikke aure (stilüreen), vajab head ventilatsiooni
✖ Kergemalt praguneb printimisel kui PLA
Printimisnõuded:

• Düüsitemperatuur: 220-250 °C
  
• Kuum säng: 90-110 °C
  
• Vajalik suletud ja kuumutatud kamber deformatsiooni vältimiseks
  
• Soovitatav ventilatsioon või HEPA-filter
  

---

3. ASA (akrüülnitriil-stüreen-akrülaat)
Keemiline koostis: Sarnane ABS-ile, kuid sisaldab akrülaati UV-kindluse tagamiseks
Omadused:
✔ UV- ja ilmastikukindel - ei kolletu ega pragune välitingimustes
✔ Hea mehaaniline tugevus ja löögikindlus
✔ Vähem kahanemist kui ABS
Miinused:
✖ Eraldab sarnaselt ABS-ile kahjulikke aure
✖ Vajab kõrgeid printimistemperatuure
✖ Kallim kui ABS
Printimisnõuded:

• Düüsitemperatuur: 240-260 °C
  
• Kuum säng: 90-110 °C
  
• Vajalik suletud kamber deformatsiooni vältimiseks
  
• Soovitatav ventilatsioon või HEPA-filter
  

---

4. PETG (polüetüleentereftalaat-glükool)
Keemiline koostis: Modifitseeritud PET (C10H8O4)n
Omadused:
✔ Tugevam ja painduvam kui PLA
✔ Hea keemiline vastupidavus (bensiin, lahustid jne)
✔ Väike kahanemine - lihtsam printida kui ABS
✔ Niiskuskindel ja sobib toiduga kokkupuutumiseks (vajab eraldi düüsi)
Miinused:
✖ Võib olla niiskustundlik: vajab kuivatamist enne printimist
✖ Nakkub tugevalt printimisplaadiga (võib kahjustada klaasi)
✖ Väiksem detailitäpsus kui PLA
Printimisnõuded:

• Düüsitemperatuur: 220-250 °C
  
• Kuum säng: 70-90 °C
  
• Ei vaja suletud kambrit
  
• Soovitatav kerge jahutusventilaator
  

---

5. TPU (termoplastiline polüuretaan)
Keemiline koostis: Polüuretaani variant (C27H36N2O10)n
Omadused:
✔ Väga elastne ehk sobib painduvate detailide jaoks, tihendid jne.
✔ Suurepärane kulumiskindlus ja keemiline vastupidavus
✔ Hea nakkuvus voodiga ja vähene kahanemine
Miinused:
✖ Raske printida - nõuab aeglast kiirust ja õigesti häälestatud ekstruuderit
✖ Ei sobi Bowden-ekstruuderiga printeritele, parem Direct Drive seadistus. (enamus printereid on võimalik vähese vaevaga seadistada mõlemat pidi tööle. Uued nn. kastist välja ja kohe valmis printima masinad on enamasti Direct Drive)
✖ Võib olla niiskustundlik
Printimisnõuded:

• Düüsitemperatuur: 200-250 °C
  
• Kuum säng: 20-60 °C
  
• Vajab Direct Drive ekstruuderit painduvuse tõttu
  
• Soovitatav väga madal printimiskiirus (20-40 mm/s)
  

[jtt]

Ise ei prindi, aga äkki huvitav teada või kellegil tekib kunagi vajadus ka metalli printida, siis ka seda teenust pakutakse.

Sai originaali järgi tellitud tänvavalgusti posti dublikaat, selle alumise tüki foto isegi Taltechi kodulehele jäänud:
https://protolab.taltech.ee/et/services/3d-printing#slm

[nymmik]

Kui Jesper joonistas Flat asja nullist sisse, siis ma olen tihenditega läinud seda teed, et sisse skänninud ja siis mõõdistades peale joonistanud, tundub endale lihtsam kui täitsa nullist. Raadiuseid nurgikuga silm krõllis mõõtnud aga tuleb ka sabloonid printida omale ( https://www.myminifactory.com/object/3d-...ges-166510 )

Printer: Elegoo centauri carbon
Kes kuskohast Filamenti ostab?
Ise olen Ruumik.ee soetanud eSun-i PLA+ ja ABS+ ja 3DPower PETG (viimane on odav ja ma pole kindel et hea aga ma täis Rookie ka veel)

[svenson]

Ise olen Ruumik.ee soetanud eSun-i  PLA+ ja ABS+ ja 3DPower PETG (viimane on odav ja ma pole kindel et hea aga ma täis Rookie ka veel)

Ma olen nii öelda omasid toetanud ja neilt tellinud: https://filacraft.lt/en 2-3 päevaga olid pakiautomaadis.

[Jesper]

Ma olen https://3d.hazy.ee/ tellinud, otseselt pood on 5+, odavam kui teised ja kiiresti on kohal.

[raul]

Pleki muljumiseks freesiks CNC-ga vajaliku vidina välja tunduvalt kiiremini kui 3D printimisega.
Ise kasutaks kas MDF või vineeri näiteks (vajadusel kõvemat plastikut). Saaks tööprotsessi kiiremaks ja lisaks lühema ajaga rohkem variante läbikatsetada.
Ja lisaks võimalus töötlusjoonis teha otse pingis (oleneb muidugi masinast).

[Telc]

Pleki muljumiseks freesiks CNC-ga vajaliku vidina välja tunduvalt kiiremini kui 3D printimisega.
Ise kasutaks kas MDF või vineeri näiteks (vajadusel kõvemat plastikut). Saaks tööprotsessi kiiremaks ja lisaks lühema ajaga rohkem variante läbikatsetada.
Ja lisaks võimalus töötlusjoonis teha otse pingis (oleneb muidugi masinast).

Eeldab, et on töökoda.
Elutoanurgas PLA-d printida saab. CNC freesi kohta on kaasal kindlasti oma arvamus.