[Lauri_L]

Mõned päevad on nüüd kulutatud kapi sisemuse koostamisele. 

   
Ega siin suurt plaani polegi kui tükk-tüki haaval riiulid sisse ehitada. Mõtlesin küll, et teen laua peal riiulite raamid valmis ja seejärel panen sisse. Paraku on kapi tagasein ja küljed nii ebatasased, et mingit kindlat eelnevalt fabritseeritud elementi on sinna raske ilusti sobitada. Seega tuli hakata tükiti lähenema. Jagasin kapi laias laastus kolmeks. Ühele poole tulevad riiulite tasapinnad kõige jaoks, mis sinna ära mahuvad ning teine pool kõrgem püstise materjali jaoks. Fotol olevatest pruunidest kastidest pidid kunagi kellelegi teisele töökoja laua sahtlid tulema. See asi aga jäi teostamata ning sain need õigel ajal omale. Muidu oleksid vanarauda läinud. Nüüd neid hea kasutada, sest sobivad mõõtudelt pea ideaalselt.

   
   
Riiulitasapindade jaoks kasutasin 30x30x3 nurkrauda. Püüdsin nähtavad liitekohad natuke täpsemalt lõigata, et väga silma ei riivaks ning kinni keevitada sisenurkadest või peitu jäävatest kohtadest. Siis ei pea muretsema, et tulevikus riiuli plaat nurkraudadel õmbluste peale õhku jääb või ennast kaaluma hakkab. Riiulte tasapinnad ajasin paralleelseks vesiloodiga.

   
Selle kapi põhjast maha lõigatud lattraua jääkidest painutasin U-kujulised taskud...

   
...mille keskele installeerisin veel omakorda tüki, et tekiks vahesein ning kaks "taskut". Lisaks võtsin tüki nurkrauda, mille otsad keevitasin kinni. 

   
Mõte seisnes selles, et lisaks kapi sisemusele ära kasutada raskete ja tugevate uste sisepind. Kui kõik hoiustatav raud ühte hunnikusse kuhja koguda, siis väga palju ju ei mahu ning vajalikku on raske kätte saada. Keevitasin nimetatud taskud ukse pinnale kinni, et tekiks ruum pikemate ja peenemate materjalide hoiustamiseks ning muust kolast eraldatuna hoidmiseks. Lisaks painutasin sarnased taskud ka kapi vasakpoolse siseseina külge.

   
   
Taskute kasulik sügavus lati sisepinnast kuni ukse välispinnani jäi selline 35mm. Hoolega mõõtsin, et need ei hakkaks vastu kapi sees olevaid riiuleid käima ning et uks ikka kenasti kinni läheks. "Õhuvahe" jäi kinnise ukse puhul paras 15mm. Arvan, et õnnestus üsna hästi. 

   
Kui kolm tasapinda valmis olid, siis lõikasin prooviks sisse riiulid.

   
Need tegin 2mm terasplekist. Kui esimene ja külgmised nurkrauad jäid tasapinna äärtesse kandma, siis tagumise nurkraua tõin meelega umbes kolmandiku jagu tagaküljest ettepoole, et terasplekile raske koormuse all paremat tuge pakkuda. Nii ei hakka võrdlemisi õhuke metall läbi painduma.

   
   
Edasi keevitasin raamistiku järk-järgult kuni üles välja.  

   
   
Riiulite kandvate pindade (põhjade) vahe jäi kõigi riiulite vahel samaks. Siiski tegin paar riiulit nii, et need saaksid kas kõrgendatud esikülje, kõrgendatud vasema külje või koguni mõlemad. Sinna saab panna metalli, mis on aldis kas ühes või teises suunas veerema. Lisaks lõikasin kohe ka kõigile ülejäänud tasapindadele plaadid peale.

   
Hetkel oli veel tühjaks jäänud kapi parempoolse ukse sisepind. Sinna otsustasin teha hoiukohad varrastele ja keermelattidele. Siin tuli metallihunnikust abiks 80x40x4 nelikanttoru. 

   
Nelikanttoru on sisuliselt valmis element igasuguste peenemate varraste, keermelattide jms hoiustamiseks. Lihtsalt lõika paraja pikkusega jupid ning keevita paika. Alumistele tükkidele tegin loomulikult ka põhjad alla. 

   
Väikese mõõtmise ja planeerimise tulemusena sai selliseid välja lõigatud 16tk, roostest puhtaks nühitud ning neljale põhjad alla keevitatud. 

   
Hakkasin rida-rea haaval neid paika keevitama. Pidevalt tuli proovida, et kuidas materjal seal vahel käitub. Nagu näha, siis vaid kahest ei piisa. Kui pikem materjal sisse panna, siis vajuvad otsad liiga küljele. Kui panna tükid teineteisest liiga kaugele, siis ei saa enam ka lühemaid juppe hoiustada. Minul jäi siinkohal iga rea vaheks, mõõdetuna alaservast alaservani, 32cm. 

   
Sellel uksel on ju veel riivid ja luku koht ka. Neid kinni ehitada ei saa. Seega vasakpoolne ja keskmine tulp tuleb pikema materjali jaoks ning paremale poole teen kaks komplekti taskuid - ühe allapoole ja teise ülespoole lukku lühema materjali jaoks. Riivid mahuvad veel nende kõrvale. 

   
Kui suurem paigutamine ja keevitamine valmis, siis tegin kiire proovi käe-jala kaugusel vedeleva metalliga. Panin igasse taskusse midagi, et kontrollida, kuidas püsib ja kui kerge või vaevaline seda sinna panna on. Eks väga pika keermelati sisestamine ülevalt alla on natuke ebamugav, kuid ega seda sealt iga päev välja ei peagi võtma. Samas on nii kenasti sorteeritud, nähtaval ja muust metallist eraldatud. Millegi muu üle esialgu väga kurta ei oskagi. Sarnaselt vasakpoolsele uksele hakkas ka parempoolne uks kenasti kinni käima ning sinna paigaldatud taskud vastu sisemisi riiuleid ei lähe.

[Telc]

Eks väga pika keermelati sisestamine ülevalt alla on natuke ebamugav, kuid ega seda sealt iga päev välja ei peagi võtma. .

Aga need üksikud päevad kirud. 
Meistrimehel poleks ju raske teha ülemised hoidikud esiküljelt avanevaks ja ongi keermelati tee tööle poole lühem.
Ise nipitaks vast üldse tenditrippidega vms - ust avades oleks kolinat vähem ja esteetilises pooles nühiks otsad värvi vähem.
   

[Lauri_L]

Eks väga pika keermelati sisestamine ülevalt alla on natuke ebamugav, kuid ega seda sealt iga päev välja ei peagi võtma. .

Aga need üksikud päevad kirud. 
Meistrimehel poleks ju raske teha ülemised hoidikud esiküljelt avanevaks ja ongi keermelati tee tööle poole lühem.
Ise nipitaks vast üldse tenditrippidega vms - ust avades oleks kolinat vähem ja esteetilises pooles nühiks otsad värvi vähem.

Eks siin on pigem kompromisside koht. Kui tripiga pundi kinni tõmbad, siis pole pundist enam nii mugav sobivat varrast valida. Ja trippe peaks ikka olema sama palju kui hetkel hoidikuid, et ka lühemad tükid samasse ruumi ära mahuksid. Ning kui pundi lahti võtad, siis kipuvad need sõrmede vahel laiali pudisema ja maha kukkuma. Jäiga metallist hoidikuga on need mured korraga lahendatud. Liigse värvi nühkimise vältimise eesmärk oligi see, et uksele sai pandud terve nelikanttorust tükk. Kui ühe külje oleks maha lõiganud, et ruumi rohkem oleks ning ilusam jääks, siis oleksid vardad hakanud ukse värvkattele juba värvkattele olulist kahju tegema. Lahtitehtav metallist hoidik oleks muidugi äge, kuid sellele kuluva ajaga saab palju muud mõistlikku ära teha. 

   
   
Pärast keevitusi näeb kapp välja nagu veganist hüäänkoer - roheline ning mustad täpid peal. Need vanad sovietiaegsed värvid on üsna karmid. Iga koht, mis kuuma saab, see läheb põlema ning lõhn on neil väga (vastikult) spetsiifiline. Kindlasti ka kordades mürgisem, kui kaasaegsetel värvidel. Olen nõukaaegsete (laeva)värvide põlemisega meresõidust tuttav ning just see spetsiifiline lõhn eemaldus ka selle kapi värvi põlemisel. Kohati võtab isegi silmad vett jooksma. 

   
   
Nii palju kui see mulle ka ei meeldinud tuli antud olukorras jätkata värvi eemaldamisega. Värv oli erakordselt paks, tugevalt üle millimeetri. Esiküljel ning külgedel tähendasin koos alusvärviga kokku viis kihti. Tagaküljel kolm. Seega on kappi minevikus usinasti ülevärvitud. 

   
   
Kui alguses proovisin patsiendile läheneda nurklihvija külge pandud teraskettaga, siis üsna kohe sai selgeks, et sellega mittejätkamine on nii minu kui kasutatava masina huvides. Värv on lihtsalt nii karm, et isegi jämeda traadiga ketas seda eriti hammustada ei taha. Mul on sellest ajast saadik, kui ksf Roomik mulle head asja tutvustas, sügavale kapi tagumisse nurka ära peidetud mõned nailonist puhastuskettad. Mõnel pool kutsutakse neid ka kärgketasteks. Üldiselt võtangi need välja vaid siis, kui tavapärasem traathari või lamellketas enam oma tööga hakkama ei saa. Tõeliselt mõnus ja efektiivne abimees, kuid kulub võrdlemisi intensiivselt ja maksab maasikaid. Töö kiirus ja kvaliteet said seejärel muidugi uue tähenduse. Vana värvi hulgast sellel kapil annab aimu ka kapi kõrvale kokku harjatud värvitükkide hunnik. See on vaid osa, sest mingi hulk lahkus töö ajal kappi ja on seal veel foto tegemise hetkel. Ning tegemist on kõigest kapi esikülje ühe poole puhastamisest tekkinud jääkidega. 

   
   
Vaatamata sellele, et kärgkettaga töökiirus paranes, kulus kapi puhastamisele värske õhu hingamispausidega natuke rohkem kui kaks poolikut päeva. Töö ajal oli hingamiskaitse loomulikult ees ning garaaži uksed mõlemad kerge tuulutuse peal, et tolmu võimalikult palju välja viiks. Pauside vahepeal tegin suured uksed mõlemad umbes kümneks minutiks täitsa lahti. Ruumi lõi hetkega küll külmaks, kuid uste sulgemise järel taastus temperatuur 15-20 minutiga. Kitsad kohad nagu liitekohad ja uksehingede ümbrus tuli endiselt traatkettaga teha, sest  kärgketas igale poole ei mahu ning on igasuguste eenduvate detailide ning nurkade suhtes väga tundlik. 

   
   
Kui välispindadelt värv soovitud koguses maha sai, siis läbis kapp korraliku järelpuhastuse. Väljast harja ja seejärel kergelt niiske lahustise kaltsuga, seest esialgu tolmuimejaga.