[serx]

Head sõbrad, autofanaatikud, tehnikahullud, restauraatorid ja muud entusiastid!
(kui teema käib vastuolus foorumi reeglitega, võib vabalt eemaldada)


Kui te mäletate 90ndaid, siis võtke oma lapsed või isegi lapselapsed kaasa ja minge koos kinno. Kes on noorem, nagu mina - siis võtke isad kaasa.

Kui ma seda filmi tegema hakkasin, arvasin, et see kõnetab eelkõige autofänne - neid, kes mäletavad konkreetseid mudeleid, mootoreid ja neid autosid, mida tol ajal tänaval nähes pikalt järele vaadati.


Aga pärast kahte täissaaliga seanssi ja paljusid sisukaid, emotsionaalseid ja väga isiklikke kirju inimestelt, kes on oma mõtteid ja mälestusi jaganud, sain kinnituse oma tärkanud mõttele:

See film ei ole tegelikult ainult autodest.

See on ajast, mil Eesti muutus iga päev.
Ajast, kus ühel pool olid tühjad poeriiulid ja teisel pool ilmusid tänavatele esimesed uskumatud autod, millest varem võis ainult ajakirjadest lugeda.
Mõni mäletab neid autosid kui unistust.
Mõni mäletab neid kui ohtu.
Mõni mäletab lihtsalt seda tunnet, et maailm oli järsku täiesti uus ja et kõik oli võimalik.

See film on killukestest kokku pandud mälestus sellest ajast: lugudest, mida paljud meist on kuulnud sõprade ringis, aga mida pole kunagi päriselt talletatud.
Kui te elasite selle aja läbi, siis tunnete seal ära midagi väga tuttavat.
Ja kui lähete kinno koos oma lastega, siis on see ka võimalus näidata neile, milline see aeg tegelikult oli.

Kui sellised lood ja mälestused teile korda lähevad, siis tulge kinno.

Iga kinokülastus aitab sellel lool edasi elada ja näitab, et ka meie enda ajastu lood väärivad talletamist.
Sest kui me ise neid lugusid ei räägi ega talleta, siis ühel hetkel pole neid lihtsalt enam kellelgi rääkida.

Ma ei tea täpselt, kui pikalt on need filmid kinolevis - kõik sõltub publiku huvist.
Et oleks lihtsam, siis panen kohe 3 linki:
Cinamon seanside ajad
Apollo seanside ajad
Artise seanside ajad
 

FILMI TREILER

Kuna mõned selle foorumi aktiivsed kasutajad on juba vaatamas käinud, siis võib vabalt ka muljetada.

[Jarmo]

Tõesti väga hea film, soovitan väga vaatama minna kuniks see veel kinodes on.

Oli endalgi päev kirjas kui a la 1997 nägid linna peal seda rohelist Corvette C3 või punast Rambler American'i või toda beeži Pontiac LeMans'i või tegelikult ükskõik millist lahedat autot. Ma ühel suvel käisin peaaegu lausa iga päev Tammsaare pargi või Vabaduse väljaku ääres pingil istumas ja lihtsalt vahtisin tundide viisi möödasõitvaid autosid, lootes midagi ägedat näha. Mõnikord tuli uni peale ja veidi tukkusin ning siis jälle vahtisin edasi.

See film viiski hetkeks sinna aega tagasi.

[zazik]

Nõustun Jarmoga. Tõesti väärt vaatamine ja kindlasti sobib ka koos perega vaadata. Mõnus tagasivaade metsikutele 90-datele läbi autonduse prisma, kuid heites valgust ajastule tervikuna.
Mitmeid kohti oleks soovinud pausile panna, tagasi kerida ja kaaderhaaval vaadata.

Igatahes väärt film ja hea elamus.

[indreksirk]

Teades Sergei Zjuganovi pedantsust ja oskust kaameraga töötada ei olnud minul hetkekski kahtlust, et peagi valmib mõnus tagasivaade meie lähiajaloole. See on autorifilm, st Sergei isiklik vaade, mis tähendab, et see ei ole päris dokumentaal. Selles on üldistusi, kuid eelkõige ikkagi mõnusaid killukesi ajast, millest enamusel meist on oma mälestus. Äratundmisrõõm ning emotsioonid on garanteeritud kõigile, kes on sündinud kuni 1990. aastani. Hiljem sündinutele aga tagasivaade ajalukku, mida ükski kunstiline film ei anna. Võtke lapsed kaasa. 

Seda filmi peab iga Eesti lähiajaloo huviline ning üldse Eesti autohuviline vaatama! See on sama nagu Maanteemuuseumi, MOMU, Kurtna mootorrattamuuseumi, Väätsa jalgrattamuuseumi, Laitse RallyPargi automaja, Halinga automuuseumi, Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaiga või Valeri Kirsi vanasõidukite muuseumi külastamine. Nimetasin meelega vaid need, mis on/olid ametlike külastusaegadega. Eestis on veel mitukümmend vanasõidukite või laiemalt hobisõidukite kollektsiooni, mis on huvilistele vaatamiseks eraldi kokkuleppel omanikuga. Neist vaid üks jääb loodetavasti püsima aastakümneteks - Maanteemuuseum. Teised on üles ehitatud ühe või mõne entusiasti isiklikule elutööle ning nende lahkudes kaovad vaid mälestustesse. Eksponaadid ehk jäävad, kuid kaob see vahetu emotsioon ja lugu selle omaniku suust. Seda ei asenda ükski raamat, infoleht ega video. Igaüks võib teist meenutada, kuidas Arno Sillat, Tuve Kärner, Valdo Praost, Urmas Teearu, Rain Rikas, Valeri Kirss või mistahes teine kollektsiooni omanik on oma parematel aegadel (paljudel neist ei ole see veel möödunud) säravate silmadega puistab fakte ja legende igast eksponaadist. Ja kellel seda emotsiooni ei ole, siis tuleb minna selle järele. Kohe nüüd, sellel aastal. 

Filmiga on lihtsam - pärast kinolevist kadumist saab seda ilmselt veel mingites oludes ikka vaadata. Kuid kinno minnes annab igaüks isikliku panuse ja tunnustuse filmi tegijatele, aga ka sõnumi kogu meie kogukonnale, et selline tegevus on vajalik ja seda väärtustatakse. Et seda on vaja ja siis ehk leidub keegi ka tulevikus, kes teeb sama. Et meil oleks jälg minevikust samamoodi nagu vaatame nostalgiaga näiteks filmi "Vana arm ei roosteta" või "Torukübaraga mees" või amatöörklippe vanatehnikasõitudest. Sel aastal on paslik näiteks vaadata amatöörfilmija Arved Tamm´e liikuvat pilti klubi Unic esimesest suurüritusest - 11.09.1976 toimunud sõidust Tallinn-Rakvere. https://www.youtube.com/watch?v=HNjEl8jT5gw&t=1s

MOMU ja Valeri Kirsi muuseum on suletud - neid ei saa enam kunagi külastada ning kellel see jäi tegema, on sellest emotsioonist ilma. Ärge lükake edasi toimetusi, mida saab täna teha. Tegijate tunnustamise kõige leebem vorm on minna lihtsalt vaatama ja seda mitte siis, kui on juba lõpp, vaid ikka enne seda. 

16.03.2026 kell 13.10 on Sergei Zjuganovi intervjuu Raadio 2-s

[Heigok]

Aaa kuidas "vällamaalane" seda näeb ?

[nymmik]

Plaan vaatama minna.