[Lauri_L]

Katlakivi tekitavad magneesiumi ja kaltsiumi soolad. Tööstuslikes aurukäitistes kasutatakse vee pehmendamist, destilleerimine on liiga energiamahukas ja destillaatori katlakivi probleem jääb ikka.
Vee pehmendamiseks kasutatakse kationiitfiltreid, milles eelmainitud soolade ioonid asendatakse naatriumi omadega. Filtri töövõime taastamine käibki tavalise keedusoolaga.

Vabandan teemaomaniku ees, et pisut teemast kõrvale kaldun. Üldiselt ei ole ma vaidleja, kuid tehniliselt tundub ülaltoodu ebakorrektne ning praktikas pole ma seda kohanud. Pehmendatud vesi sobib hästi kasutamiseks triikrauas, mitte tööstuslikus katlas. Okei, teatud järeleandmistega on pehmendatud vesi tõepoolest kasutatav ka madalrõhukateldes, kuid jääme siinkohal ikkagi professionaalideks ja teeme asju õigesti. Tööstuslikud aurukatlad töötavad täna ning töötasid ka enam kui poolsada aastat tagasi destillaadil, mida omakorda töödeldakse keemiliselt paremate korrosioonivastaste ja katlakivi pärssivate omaduste saavutamiseks. Katla toitevesi (destillaat) saadakse vee töötlemisel ja seda tehakse üldjuhul evaporaatoris või pöördosmoosseadmes. Mõningal juhul töödeldakse vett enne evaporeerimist pehmendamise teel. Evaporaatori tööks vajalik enerigakulu on väga madal, seade ise odav, primitiivne ja sisuliselt ilma liikuvate osadeta, katlakivi probleem õige ekspluatatsiooni tingimustes sisuliselt olematu. Osmoossseadme ekspluatatsioon kui selline on pisut kallim, omab kuluosi, saadav vesi puhtam, kuid paneb täiendavad nõudmised süsteemis kasutatavatele materjalidele. Mida aeg edasi, seda täiuslikumad on veetöötlusseadmed ja karmimad nõuded seadmete valmistaja poolt, kuid alati on teemaks olnud destilleeritud vesi, mitte pehmendatud vesi. Tööstuslikes aurusüsteemides ei saa me rääkida toitevee töötlemise enerigamahukusest, sest aurusüsteem on kinnine (va normaalne läbipuhe ehk "blowdown" ja kaitsklappide kaudu testimisel või avariiolukorras süsteemist väljuv keskkond). Ehk kui meie vesi on kvaliteetne, siis selle kulu on sisuliselt olematu ning vesi vahtust ei vaja. Näituseks korrektselt töötava aurusüsteemi, mille vee maht on ca 30m3, veekulu on kuus 400-500 liitrit läbi läbipuhede. Pesumasina suurune evaporaator suudab ööpäevas toota 15-25m3 aurukatla jaoks piisava kvaliteediga destillaati. Pöördosmoosseadmel on kogus samade gabariitide juures pisut väiksem. Viitena siia lõppu, et teemaomaniku auruprits on loomulikult lahtine ehk open-loop süsteem, kus veekulu on pidev.

Minu postituse point oli tuua välja küsimused seoses teemaomaniku ajaloolise esemega ning hankida teadmisi, kuidas tol ajal selliseid seadmeid ekspluateeriti. Seda oleks äärmiselt põnev teada. Tänapäevaseid päris võimekaid aurukatlaid ja süsteeme olen kasutanud ning hooldanud üle 20 aasta - need enam pinget ei paku. Ka on olnud au olla ühe pea 100 aastat vana aurujõuseadme elluäratamisel, kuid see sai tööle pandud läbi laialdase moderniseerimise. Huvitab just info, kuidas sajand tagasi selliste seadmetega tehniliselt ümber käidi.

[v6sa]

... hankida teadmisi, kuidas tol ajal selliseid seadmeid ekspluateeriti. ...

Mõned head aastad tagasi sai Jyväskyla rahvaüritusel räägitud nii auruveduri kui liikuva katla inimestega vähe pikemalt. Mõlema juures oli veel siis keegi, kes mäletas, kuidas nendega tegelikult töötati.

Ja pilt ei olnud ilus.

Valmistaja nõudmised olid nii, nagu Lauri_L ülal on kirjutanud - pehme vesi, hädaolukorras vihmavesi. Reaalsus sada aastat tagasi oli järvevesi (mis on üsna leebe, kui suurem sodi välja filtreerida) aga selle puudumisel läks ka kaevuvesi. Tuleb küll mainida, et paljudes kohtades ei olnud puurkaevusid, vaid salvekaevud, kust ammutatud pinnavesi oli samuti üsna pehme. Ning Soome graniidist imbuv põhjavesigi pole nii mineraaliderikas, kui meie lubjakivist nõrguv.

Millisest allikast võis pärineda aurupritsi vesi Rakveres?

Samuti oli valmistaja dokumentatsioonis nõue, et katlaid peavad opereerima selleks koolituse saanud isikud. Reaalsuses kütsid peksumasina katelt poisinaasklid ja katla ventiile opereerima pandi keegi "targem". Kes võis olla kogenumate käe all mõnda aega töötanud ja tõesti asja teada aga sama hästi võis olla ka lihtsalt paar korda katelt kütnud enesekindel tüüp. Kuniks kaitseklapid töötasid ja vett jätkus, polnud sellest ka suuremat häda. Aurumasin on üsna andestav ja lihtne võrreldes tänapäevase sisepõlemismootoriga.

Auruveduri ventiilide taha said alles siis, kui olid läbinud madalamad astmed vedurimeeskonna hierarhias edukalt. Igaüks neid ei läbinudki.

[tcumen]

Meil on ilmselt aurumasinate teemat vaja.

Tõenäoliselt me räägime üksteisest mööda. Ja tõsi on ka see, et minu kogemused tööstuslike aurukateldega pärinevad veel nõukaajast.
Aga kujuta nüüd ette ehitusmaterjalide tehase autoklaavi: 30+ m pikk, ca 5m läbimõõtu.
Sinna veeretati sisse vagonetid plokivormidega, milles siis auruga küpsetati ehitusplokid valmis.
Aurukulu per autoklaav oli ca 4-5 tonni auru tunnis. üks küpsetustsükkel kestis 6-7 tundi. Ja neid oli mitu, mälu järgi 15 kanti.
Toitsid seda kaadervärki ДКВР-10 ja -20 tüüpi aurukatlad, tihti paralleelselt, tavaliselt oli töörõhk 12-16 atü.
Kuidas te kujutate ette selle värgenduse toitmist destillaadiga?
Toitevee ettevalmistus käiski sellisel just kationiitfiltritega+deaeraator eelkõige vaba hapniku ja muude gaaside eraldamiseks.
 Kinnised süsteemid on teine ooper. Korras süsteemi veekadu on olematu ja võib tõepoolest destillaati kasutada. 
Ja muidugi on tehnika palju arenenud, saadaval on materjalid, millest 30 aastat tagasi polnud aimugi.
Ausalt öeldes ei teagi, kus aurukatlaid väga kasutatakse tänapäeval. Toiduainetööstus vast, elektrijaamad ka muidugi. Kütteseadmed on vist kõik juba veekatlad.

[Lauri_L]

Igati hea ettepanek ksf poolt. Loodame, et moderaatorid teevad aurukatelde ja süsteemide teema valmis. 

Oled sa nüüd päris kindel, et sellel nõukaaja suurel autoklaavil ei olnud all kondensaadi kogumise süsteemi? Ma olen enam kui kindel, et see seal oli ning vesi puhastati ja läks taas kasutusse. Ma küll ei ole nõukaaegsete autoklaavi süsteemidega kursis, kuid niipalju kui lääne omadest lugenud olen (sh väga suured süsteemid, kuhu tõesti platvormidega kola sisse tassiti), olid need juba eelmise sajandi keskel sisuliselt kinnised süsteemid. Ka süsteemi ülesehitus (st auru genereerimise protsess) muudab edasise vee evaporeerimise võimalikuks põhimõtteliselt tasuta ehk jääkenergiat kasutades. Jääkprodukti ehk kondensaati kasutatakse evaporaatoris soojendava keskkonnana (ca 80-85 kraadi), toiteveeks vajalik puhastamata vesi tekitab ejektori abil alarõhu, viib välja protsessis tekkinud jääkproduktid (soolad) ning samal ajal osa lisatakse aurustamiseks? Kaldun arvama, et venelastel oli veepuhastusseadmete kasutamine piiratud know-how ja üldise p****ismiga. 

Summa summaarum aurustusprotsess oma omadustelt katlas ei muutu - samasugune nagu see oli 100 aastat tagasi, on see ka täna. Sama kehtib ka kasutatava vee kohta. Mida puhtam vesi, seda parem katlale. Mida mustem (toitevee mõistes) vesi, seda enam jääke tekib soojusvahetuspindadele ning sellega peab operaator elama. Lihtsalt seadme eluiga lüheneb ja rikete/avariide arv suureneb. Ma siin vaatan ja murran pead, et kuidas teemakangelase katelt seestpoolt puhtana hoiti, kui eelpuhastatud vett ei kasutatud? Mingi vastuse annab kindlasti see, kui ksf Formikal õnnestub katel lõpuks poolitada ning veepoole soojusvahetuspinnad nähtavale tulevad. Jään sellest progressist põnevusega fotosid ootama.

[tcumen]

Kondensaadi kogumine oli olemas kindlasti  ja olid ka puhastamise seadmed.
Kui hästi see kaadervärk töötas, jään vastuse võlgu. Paljud asjad, millega ise igapäevaselt kokku ei puutunud, on ununenud. Aga meeles on, et see autoklaavi kondensaat oli üpris probleemne kraam, sisaldades liiva, lupja ja õli. Õli seetõttu, et neid vorme nö. määriti miski emulsiooniga.
Igaltpoolt mujalt korjati kondensaat kokku küll ja läks taaskasutusse.
No ja pohhuismist ka: meenub juhus, kui autoklaavide operaator tõmbas oma nosu täis ja jäi lihtlabaselt magama. Klaavidel oli vaja aga silma peal hoida ja vajadusel asju sättida. Silikaltsiidi küpsetamiseks oli oma kindel reziim. No ja tulen mina siis hommikul vahetusse, autoklaavide kohal mitu auruküünalt püsti. Eks kaitseklapid avanesid. Pahandus tuli sellest muidugi suur, mitu autoklaavitäit toodangut untsus.

[Raudpats]

Minkiön Höyryfestivaali 2011 - Minkiö Steam Festival 2011
Minkiön Höyryfestivaali 2017
Soomes on neid Höyry Voimaa festareid päris palju, siin ka üks tuletõrje-auru-pump täitsa näha. Spetsialistid seal ka täitsa olemas.

https://www.digar.ee/arhiiv/et/raamatud/75564
Digitaalsel kujul selline raamat täitsa kättesaadav, see küll laevamootorite kohta, aga ehk on midagi kasulikku.

[tuletõrje]

Rakvere aurupritsi näol on tegemist Eesti tehnikapärandiga – see on AINUKE säilinud Jürgensi töökojas valminud auruprits. See on valminud käsitööna ja teist sellist ei ole. Ma mõistan uue omaniku suurt soovi haarata liivapaber ja soodaprits ning teha kõik uueks ja ilusaks. Selline lähenemine sobib seeriatootmises olnud autode taastamisel. Selle aurupritsi juures saab teemaks olla ainult konserveerimine mitte restaureerimine. Iga liigne või vale liigutus hävitab originaali.
Algupärasena säilinud detailide ülevärvimisega kaob igavesti tulevikus võimalus näha milliseid töömeetodeid ja pinnaviimistlusi sajand tagasi kasutati.
Kõik need ebastandardsed poldid, mutrid ja kruvid ning kokkuneeditud plekist veepaak on väärtuslik. Haruldane võimalus näha eesti metallimeistrite käsitööd ja töövõtteid. Kriminaalne on seda hävitada.
Konserveerimise käigus eemaldatakse rooste ja hiljem lisatud detailid. Pinnad puhastatakse ja kaetakse õigete säilitusvahenditega. Kõik puuduolevate deitailide asendused peaksid olema selgelt eristatavad, et need ei ole originaalid.  
Arusaadavalt vajab auruprits eksponeerimiskõlbulikuks muutmiseks tööd. Siinkohal ei tasu meeletult kiirustada ja võtta aega tausta uurimiseks ning küsida nõu. Kahjuks väga levinud nähtus on ülerestaureerimine. Tänase ilumõtte ja töövahenditega “parandatakse” asjad paremaks kui nad kunagi valmimise hetkel on olnud. Mõtle sellele, millist lugu jutustab see sama prits 50 või 100 aasta pärast vaatajale. 

Kui on soov näha töötavat aurupritsi (ja kõike muud aurujõul liikuvat) siis soovitan maikuus seada sammud Dordrechti. https://dordtinstoom.nl/


Tervitades,
Sander
tuletõrjeajaloo-uurija