Milline peaks väljanägema Eesti tehnikamuuseum
#1

Siin seal Eestis on õnneks tekkinud väikesed erakapitalil põhinevad tehnikamuuseumid. Siin aga võiks foorumlased anda oma nägemuse (unistuse) tehnikamuuseumist.

Näiteks: Miks ei võiks olla tehnikamuuseum midagi taolist nagu on Loomaaed või Vabaõhu muuseum. Palju erinevat tehnikat eksponeerivate hoonete kogum suhteliselt suurel maa-alal. Muuseumi sisetransport näiteks kitsarööpmelise raudtee ja retrobussidega. Olla võiks auto, mootoratta, jalgratta, veoauto/busside, erinevate tarbemootorite jne kollektsioon. Asukoht.... Olgem ausad, kui sul on tagataskus 400 kilo potensiaalset klienti+ turistid, on see suur argument. Mina pakuks välja Männiku laod.

Aga: seltsimehed vanaraua kogujad, unistage.
Vasta
#2

energiamuuseumi näitel peaks lisaks väljapanekutele toimuma pidev action- külastajate kaasahaaramine katsetesse ja eksperimentidesse. See teeks ürituse muidugi veelgi kallimaks kui ta muidu oleks.
Aktiivse tegevuse nõue tähendab ka, et vähemalt osa eksponaate tuleb kuidagi kohandada lõbustusteks. Väikese irooniaga ütleks, et külastajaid oleks kindlasti rohkem, kui iga päev loositaks eksponaatide hulgast mõni objekt, mida külastajad võiks sepahaamriga puruks taguda või katki romurallitada.

Sorryy pessimismi pärast, aga kui viimati Riia automuuseumis käidud sai, näitas sealne pilt absoluutset külastajatetühjust, vaatamata suurepärasele kollektsioonile ja vaatamata pileti hinnale ainult 1 Latt.

Võrreldes loomaaia ja etnomuuseumiga on tehnikateema suureks puuduseks ka see, et 49% elanikkonnast ja potentsiaalsest klientuurist langeb õrnema soo näol kohe välja Wink
Vasta
#3

Ausaltöeldes, ei kannaks ma õrnemat sugu kohe välja. Hea tahtmise korral on ka neile võimalik asi atraktiivsemaks teha. Seda aga koomulikult, et pargitud haruldused ainuüksi inimesi ligi ei meelita. Seepärast ma leiangi, et tegu peaks olema suure muuseumpagiga, kust miksmitte ei puudu ka kardirada ja muu. Majanduslikult mõeldes, peaks sinna juurde kuuluma ka konverentsikeskus (nä-nä, milleks seda vaja) ja muu, sest äri on äri.
Vasta
#4

Berliini tehnikamuuseum oli IMHO päris lahe. Kahjuks oli (nagu sellisel puhul ikka) liiga vähe aega, et kõik huvitav korralikult ära vaadata. Kuidas sedasorti asutus kohalikes oludes ära majandada suudaks, ei kujuta ettegi...
Vasta
#5

Männiku laod jäävad välja, peale omandivaidluste lahendamist peaks sinna kolima kõik Tallinna linnas asuvad kaitseväe väeosad.
Pealegi on suur osa vajalikest eksponaatidest (Eestis leiduvad ainueksemplarid jms.) eravalduses, paljud omanikud ei ole tõenäoliselt nõus andma oma vara nö. ühiskasutusse, rääkimata sellest täielikust loobumisest.
Vasta
#6

Männiku laod ei ole parim variant. Parim variant on Miinisadama ja Patarei vahel asuvad vesilennukite angaarid (1916), mis ise on eksponaadid, olles suure tõenäosusega maailma vanimad koorikbetoonehitised.

Juba Vene aja lõpul 1980tel mõlgutati mõtteid nende tulevasest kasutamisest tehnikamuuseumina, kui need olid veen N. Liidu mereväe valduses. Vene armee lahkudes aga munsterdati need kavalaid ja keerulisi ning cväidetavalt ebaseaduslikke teid pidi ühele erafirmale, kes käib Eesti riigiga senini kohut, kas need angaarid on riigi omad või ei.

Kui riik peaks selle kohtuvaidluse siiski võitma, oleks ülimalt mõistlik need angaarid siiski tehnikamuuseumi jaoks reserveerida. See oleks riigi jaoks auasi - säärane väärtuslik ehitis tuleks igal juhul ju avalikkusele eksponeerida.

Minugi käest on netitsi laiast maailmas mitu korda küsitud et kas ma tean, mis on neist angaaridest kui maailma vanimatest koorikbetoonehitistest saanud ning kas neid saab Tallinnas käies külastada. Ma olen pidanud kahjuks vastama, et \"tänu\" Eesti riigi saamatusele on need avalikkusele suletud ning käib kohtuvaidlus.

Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Vasta
#7

Steelrider Kirjutas:Pealegi on suur osa vajalikest eksponaatidest (Eestis leiduvad ainueksemplarid jms.) eravalduses, paljud omanikud ei ole tõenäoliselt nõus andma oma vara nö. ühiskasutusse, rääkimata sellest täielikust loobumisest.

Maailm räägib reeglina teist keelt. Nt Soomes asuvad Vehoniemi (Tampere), Uusikaupunki, Oulu, Vaasa jt automuuseumite eksponaadid on eraomanduses ja muuseumisse deponeeritud. Olles need kõik läbi käinud, võin seda kinnitada.


Valdo

Eesti Jalgrattamuuseumi  looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel
Vasta
#8

Ei saa aru, miks peaks kartma oma kola eksponeerimist. Kus seda muidu hoidagi?
Näiteks minu rongimudelid seisid terve suve Haapsalu muuseumis.
Vasta
#9

valdo Kirjutas:Männiku laod ei ole parim variant. Parim variant on Miinisadama ja Patarei vahel asuvad vesilennukite angaarid (1916), mis ise on eksponaadid, olles suure tõenäosusega maailma vanimad koorikbetoonehitised.

idee küll hea, aga vähegi reaalne võimalus puudub. eesti riigi saamatus ja kohtuvaidlused on viinud asja niikaugele, et neid haldav firma laseb neil varsti kokku kukkuda ja seda sõna otseses mõttes (olen veidi tuttav ka viimase ekspertiisiga). kui ka leiduks investor, siis tema telliks ka muusika. kama, kas selleks oleks riik või erasektor. nii või teisiti oleks sellel koorikkonstruktsioonil sellisel juhul teine eesmärk.
Vasta
#10

Eesti elu näitab toda,et nende angaaride kokkukukkumise värk on täiesti reaalne.Pärast matsu alles ärgatakse ja mis siis järgneb teawad siinwiibijatest kõik.Ikka nagu sotsialismipäikese all võitleme tagajärgede mitte põhjustega.Mina isiklikult näeks seda tehnika muuseoumi kõiki asju ühendavana st. koos kõik autod ,rongid ,laewad.Lennukid on vist Tartus.Kuigi vist isegi noid 3 asja ühildada on raske kui mitte võimatu.Sellegipoolest kõigile parimat! PETSS
Vasta
#11

Tehnikamuuseumi teema näol on tegemist Eesti vanatehnikute konnasilmaga.
Meil on rohkem raha kui keegi arvata oskab, meil on omad mehed erinevatel aegadel olnud valitsuses, riigikogus ja kohalike hoobade juures ning on ka tulevikus. Piisavalt on hakatud muuseumi looma, selleks on ministrid määruseid välja andnud ja linnapead otsuseid vastu võtnud. Paraku on jäänud kõik \"eestluse elujõu\" taha. St Eestis ei ole piisavalt vanatehnika \"mahtu\" mida panna tallele seisma, kõik tehnika on lennus. Eestis ei ole piisavalt lõplikult valmis asju, millega ei raatsiks enam sõita ja mida omanik tahaks hoida tingimustes, kuhu ta iga sekund ligi ei pääse.
Palmse, Kurtna, Lavassaare või Varbola puhul on ühendatud kasulik meeldivaga, ehk sisuliselt on tegemist eksponeeritavate hoiutingimustega, puudub igasugune temaatiline põhjendus. Vähemalt on seegi samm edasi, et asjad on oma ladustamise vormis huvilistele vaadeldavad. Teadustegevuseni muuseumi mõistes on veel pikk tee.

Minu nägemuses on Eesti vanatehnikakultuuril ainult üks reaalne muuseumi ideevõimalus: \"liikuvmuuseum\". Suviti ja mitte ainult, tuleb osaleda oma (olenemata olukorrast) tehnikaga sõitudel, mis igal suvel viivad erinevad temaatikad (autod, tsiklid, jalgrattad) erinevatesse Eesti paikadesse. St muuseum tuleb inimesele ise ja tasuta koju. See on ilmselt ainus võimalus propageerida tehnika säilitamist ja teadlikku restaureerimist ka inimeste hulgas, kes ei käi igapäev suuremates keskustes aga omavad siiski midagi oma kuuri alustes. Sama teed on läinud ka kõikvõimalikud suve- ja tsirkusetuurid, mobiilsena on käive kordades suurem. Vanatehnikutegi vaimne infokäive on ringreiside raames oluliselt suurenenud.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#12

Piibur Kirjutas:St Eestis ei ole piisavalt vanatehnika \"mahtu\" mida panna tallele seisma, kõik tehnika on lennus. Eestis ei ole piisavalt lõplikult valmis asju, millega ei raatsiks enam sõita ja mida omanik tahaks hoida tingimustes, kuhu ta iga sekund ligi ei pääse.

Ei tahaks seda uskuda. Millega aga täiesti nõus olen, on see, et ei ole vastaval tasemel restaureeritud tehnikat, mida välja panna, selle 10-ne autoga, mis kriitikat kannataks, ei saa veel ju muuseumit teha.

Dad.
Vasta
#13

Miks peaks aga muuseumis olema ainult restaureeritud masinad. Miks ei võiks olla üheltpoolt klaasseinaga garaaziboks, kus kogu restaureerimisprotsess on jälgitav eksponaadina kogu restaureerimise vältel. Muuseumi juurde peaks kindlasti kuuluma ka restaureerimistöökoda, mille kasutamine omanikele, kes nõus oma masinat eksponeerima tasuta. Köetud ja kuiv hoiukoht ahvatleks mind vast restaureeritud autot hoidma igatahes rohkem, kui mingi mädanev kuurilogu.
Probleemiks on muidugi asukoht, sest kus tahes, alati on see kellelegi kaugel.
Teiseks miks peavad muuseumis olema ainult haruldused. Muuseum peaks säilitama tehnikat , mis on olnud seotud rahvaga. Seega oleks täiesti ok eksponeerida Ford Sierrat, Vaz 2101, Fiat 127 ja kindlasti 100 amprist Datsunit. Vaadata mingeid Ferrarisid ja Bentleid ja RR jne, ei too ju erilisi emotsioone. Kui aga peatselt 40 mees tuleb vaatab 100 amprist, mis oli ta esimene auto, on tal meenutada kui palju.
Vasta
#14

Seda tasemel konditsioonis autode puudumise osa lugedes tekkis mul ka mõte et miks peab kõik olema viimase vindipeal valmis. Kas poleks variant ka näiteks see, et enne kui ta läheb restaureerimisele ( oletame siis et sinna klaaseinaga garaasi ja ütleme et seal pole parasjagu ruumi piisavalt) siis see auto seisab ootevalmis ja olles üks eksponaatidest just sellisena nagu ta kuskilt krt teab kuskohast juppideba üles on korjatud. Muidugi ka näiteks juba valmis tehtud autodel oleks ütleme väike album või lihtsalt mõned ilmekad pildid kuidas a la ühe ratta, istme ja käigukangikülge on ehitatud auto mis siis on seal eksponeeritud. Samamoodi võiks seal olla ka eraldi koht kus oleks käsitöömeistrite toodang traktorite ja muude mootoriga aparaatidega. See isetehtud masinate mõte tekkis sellest, et nägin ühte huvitavat autut mis oli kokku ehitatud vana volga, pobeda, gas 52, mosse jne juppidest. Plekid oli mingi külasepp pudeli viina eest kokku väänanud jne. Auto oli ka kunagu arvel ja dokumentidega. Ei kujuta ette mis selle auto mark võis olla a kodanik kes mind sinna juhatas ütles et tegu pidi olema \"Aero\"ga.
Vasta
#15

Kuna teemaks oli ikka unistamine, siis mina kokkuvõttes unistaks, et võimalikult palju oleks vanatehnikakultuuri protsessis osalisi. Ja et muuseum ja muu tehnikaajaloo talletamine oleks võimalikult paljude inimeste südames. Oluline poleks niivõrd koht, vaid põhimõte, et oma minevikust hoolitaks. Mulle tundub, et püsiekspositsioon ei suuda rünnata laia elanikkonda otse ajusagarasse või südamesse. Parimad kogemused tulevad ikka läbi tegevuse.

Tõnu Piibur
5116265
Vasta
#16

Rahvusautode väljapanek oleks ka tore. Eriti, kui Datsun100A seisaks juba 50 aastat ja keegi jutustaks, et tema vanaisal oli see esimene auto, millega ta külavahel tibisid lantides puusse pani...
Aga isetehtud ekstreemset tehnikat vôiks küll säilitada. Näiteks päästsin prügimäle minekust sôbra jalgratta, mille ta 15 aastat tagasi ise Ereliukase ja mingist sôjaaegsest raamist ehitas. Ratta väärtus seisneb selles, et ta on ehitatud krossisôiduks ja enne, kui mountinbike-d eestisse jôudsid. Käike ei ole, ees on Gauja punnvôrri vändad ja ise juurdekeevitatud väike hammasratas, taga desna ratas. Tagumine krossikumm on tehtud tavalisest mopeedikummist, lôigates välja pooled mustrinublud. Esimest kummi pole sôbra juurest ära toonud, see on jää2kumm, mis on tehtud ereka kummist, millesse on keeratud 240 M4-polti.
Sellesse klassi kuuluvad ka titekatest tehtud minipunnvôrrid, ise haletsen taga enda tôukeratta järelkäru, mille ehitasin algklassides vineerist ja laudadest, oli kolmerattalise ratastega ja allalastavate potredega. Käru tiisliks oli teine tôukeratta raam ja haakekonksuks titeka kahvel tôukeka tagumise ratta otsas. Kui käru taga oli, polnud vaja ratast püsti hoida ja kuna tiisliksoleval raamil oli ettejooks, siis kurvides kallutas vedav tôukekas automaatselt.
Tôukeratas sai järgmisele tatikapôlvkonnale antud ja käru hekseldas vend seletamata pôhjustel kütteks. Ehkki mul oli plaan talle käegaveetav sang teha ja korralik telg alla panna. Töö ise oli tugev ja korralik.
Vasta
#17

Seal muuseumis peaks olema ikka laiem teemade ring kui vaid liiklusvahendid.Berliini omas olen isegi käinud-seal näiteks hulk vedureid,tuule-ja vesiveski,pruulikoda,autode kogu (kuigi viimane just mitte kõige paremais tingimusis) ning \"Spectrumi\" teaduskeskus. Peaukse kohal veel terve DC-3 lennuk,meenutamas Berliini õhusilda 40.aastail.Kuid,siin EV-s taandub kõik paraku jälle raha teemale...Sad
Vasta
#18

Berliini muuseumis pole käinud, kuid olen käinud Moskvas nn. Polütehnilises Muuseumis, kus hoolimata hoones suurusest mahtus igast tehnikavaldkonnast ekspositsiooni vaid natuke. Pealegi oleks meie soove rahuldava polütehnilise muuseumi rajamine Eestile vähemalt lähematel aastakümnetel ülejõu. Hää, kui saaksime automuuseumigi. Raudtee (nii laia- kui kitsarööpmelise) muuseumid meil ju juba on.
Üks mõte tuli veel. Oli vist eelmisel suvel, kui lehitsesin Ida-Saksas 70-ndate lõpul väljutatud lasteraamatukest, mis tutvustas paarikümmet sealset tehnikamälestist, alates tuulikust ja vesiveskist ning lõpetades 20.saj. algul rajatud ja kuuekümnendate lõpuni töötanud tehasehallist, mis koos sisseseadega muuseumiks muudetud. Oli ka mälestisi, mis veel kasutusel, näiteks lüüsid. Tegi lausa kurvaks, et meil kõike sellist nii vähe leida. Tehnikamälestistest on meil ikka nurjatult vähe hoolitud.

Kaþdy automobil se stane jednou veteranem, nebude-li dřive seðrotovan.
Vasta




Kasutaja, kes vaatavad seda teemat: 1 külali(st)ne